VALMINUD ON UUS KOGUDUSE KODULEHEKÜLG! BLOGI LÕPETAB TEGEVUSE!

Suur rõõm on teile teatada, et lõpuks on valminud uus koguduse kodulehekülg. Selle leiate aadressilt toomkirik.ee
Kuna uus kodulehekülg on väga mitmekülgne ja pakub kõike infot koguduse kohta, lõpetame selle blogi. Samas püsib see muutumatult veel mõnda aega üleval, et huvilised saaksid vanemaid postitusi lugeda (näiteks varasemaid päevalaule).
Aitäh kõigile huvilistele, kes te koguduse blogi lugemas käisite. Kohtumiseni uuel koguduse kodulehel!

Päeva laul (2.10.11)

16. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Jumala hoolitsus

Päeva evangeelium: Lk 10:38-42

Päeva juhtsalm: Heitke kõik oma mure Tema peale,

sest Tema peab hoolt teie eest! 1Pt 5:7

Päeva laul:

MIKS KUI PAGAN, INIMENE-KLPR 357

Sõnade autor: Laurentius Laurenti (1660-1722)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Johann Georg Ebeling (1637-1676)

Jeesus õpetab, et Jumalasse uskuv inimene ei pea tundma muret iga asja pärast. Taevane Isa kannab tema eest hoolt ja aitab otsida seda, mis on tähtsaim – Jumala riiki ja Tema õigust. Heida Issanda peale oma koorem, ja Tema hoolitseb sinu eest, kõlab päeva psalmi antifon (Ps 55:23). Nõnda vabastab Jumal inimese tegema head oma ligimesele ja aitab meeles pidada Jeesuse sõnu: „Õndsam on anda kui võtta!“ Päeva palves palume Loojat, kes kannab hoolt oma loodu eest:

Aita meil jätta oma väikesed ja suured mured Sinu kätte

ning Sind usaldades taotleda ennekõike Sinu riiki.

Päeva laulu sõnum on lihtne ja selge: erinevalt asjatult muretsevaist paganaist võivad kristlased, kes Jumala armuriiki ülemaks peavad, loota kõiges Tema peale ja rõõmsalt tänumeeles usaldada Loojat.

Miks kui pagan, inimene, häda sees homse eest oled mureline?

Mis sind raske mure aitab?

Jumal see vaiksesti sind, kui nälg on, toidab.

Ei ta sind või jätta jälle aitmata, siis kui sa loodad Tema peale.

Meil on õiget usku vaja!

Jumalast, kes kinni hakkab, ei jää ta abita,

rahus valvab, magab. KLPR 357

Laulu sõnade autor Laurentius Laurenti(i) (mõnedes allikates ka Lorenz Lorenzen), viljakas pietistlik laululooja, sündis Husumis (Schleswig) jõuka ja muusikalembese kodanlase peres. Pärast muusikaõpinguid Kielis sai temast 1684. a. Bremeni toomkiriku kantor ja muusikadirektor, kus ta töötas ühtekokku 38 aastat kuni oma surmani. Tema pietismist mõjutatud lauludest on 150 trükitud. Neist olulisim on kogumik „Evangelia melodica“ (1700), mis sisaldab pühapäevastele evangeeliumiperikoopidele loodud laule.

Saksa praegusesse lauluraamatusse Evangelisches Gesangbuch on jäänud Laurenti’lt vaid kaks laulu: „Ermuntert euch, ihr Frommen“ (EG 151, Oh ärka, usklik rahvas KLPR 177) ja ülestõusmispühade laul „Wach auf, mein Herz, die Nacht ist hin“ (EG 114, Mu süda, ärka virgu, meel KLPR 111).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on lisaks neile kahele veel kaks Laurentius Laurenti laulu: äsja (29. septembril) möödunud peaingel Miikaeli ja kõikide inglite päeva, kodusemalt nn laste ja inglite püha ehk mihklipäeva laul Kõik inglid taeva valguses (KLPR 150, saksa keeles „Die Engel, die im Himmelslicht“) ning tänase pühapäeva päeva laul Miks kui pagan, inimene (KLPR 357, saksa keeles „Warum willst du doch für morgen“), kust pärineb ka sageli söögipalvena kasutatud salm :

Kas on linnukesel muret,

kust ta saab, mis ta sööb?

Kas ta nälga sureb?

Tema loodab Looja peale,

hüppab seal oksa peal,

rõõmsalt tõstab hääle. (KLPR 357:4)

Seesama laulusalm on Eestimaal hakanud elama muust laulust eraldi oma elu ning lisaks lauluraamatus olevale Johann Georg Ebelingi koraaliviisile lauldakse seda üha sagedamini regilaulule sarnasel eesti rahvaviisil. Ilma sõnade autorile üldse viitamata on see salm rahvaliku regilauluna trükitud nii Eesti baptistide-metodistide-nelipühilaste laulukogumikus Vaimulikud Laulud (nr. 587, Tallinn 1997) kui ka oikumeenilises noortelaulikus OIKU (nr. 217, EKN 2003).

Laulu tõlkija on teadmata. Tänase pühapäeva päeva laulu Miks kui pagan, inimene (KLPR 357) võib eestikeelsena leida juba nn Vanast Lauluraamatust (1741, 1829. aasta kordustrükis nr. 295). Seal ja ka 1892. aastal trükitud Vana Lauluraamatu täiendustega kordustrükis (nr. 171) on see Laurentius Laurenti laul 17-salmilisena! Kahe salmi võrra lühendatuna (ära jäetud salmid 12 ja 16) seisab laul 1864. aasta nn proovilauluraamatus (nr. 159).

Uus Lauluraamat (1899/1900) sisaldab ühtekokku 8 Laurentius Laurenti lauluteksti, teiste hulgas laulu Miks kui pagan, inimene (ULR 503). Selles raamatus on laul aga poole lühem ehk 7-salmiline (Vana Lauluraamatu salmidest ära jäänud salmid 4, 5, 9-14, 16 ja 17), millest edasi Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on jõudnud 6 salmi ehk kõik peale viimase.

Kui võrrelda laulu vastavaid salme Vanas Lauluraamatus ning Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, võime rõõmuga tõdeda, et selle Laurentius Laurenti laulu eestikeelsed sõnad on säilinud praktiliselt muutumatuna ligi kolm sajandit ning on sellisena arusaadavad ja kõnekad tänaselgi päeval!

Laulu viisi autor Johann Georg Ebeling, saksa muusik ja teoloog, sündis ja kasvas Lüneburgis sealse mitmekülgse muusikamaailma keskel. Pärast teoloogia õpinguid Helmstedti ülikoolis leidis ta Braunschweig-Lüneburgi hertsogis Christian Ludwigis toetaja oma erakordsele muusikaandele ning võttis mõnda aega osa Hamburgi Collegium Musicum’i tegevusest. 1662. aastal siirdus ta kantoriks Berliini Püha Nikolai kirikusse, kus 25-aastasest Johann Georg Ebelingist sai selles ametis kuulsa Johann Crügeri mantlipärija, seda ka Grauen Kloster’i gümnaasiumi õpetajana. Samal ajal oli Berliini Nikolai kiriku vaimulikuks tuntud kirikulaulude looja Paul Gerhardt, kellega Ebelingil sündisid lisaks tööalastele ka väga lähedased perekondlikud suhted. 1668. aastast kuni oma varase surmani (kõigest 39-aastasena) oli Johann Georg Ebeling Stettinis muusikadirektor sealses Carolinum’i gümnaasiumis ja kantor Stettini Maarja kirikus.

Johann Georg Ebelingi suurimaks teeneks võib lugeda Paul Gerhardti laululoomingu jäädvustamist ja laiemale levikule kaasaaitamist. Just sel raskel ajal, mil Paul Gerhardt nn tolerantsusediktile allakirjutamise tõttu vaimuliku ametist kõrvaldati, kogus Ebeling kokku Gerhardti laulud ja andis aastail 1666/1667 välja kogumiku 120 Paul Gerhardti lauluga, millest suur osa oli tema poolt viisistatud nö kaasaegse helikeele vaimuga sobivamate meloodiatega. Ebelingi kirikulaulu muusikaliseks eeskujuks ei olnud enam Genfi psalteri tüüpi lakoonilised viisid, vaid itaalia barokiaja sooloaariad erksa rütmi ja maaliliste meloodiajoonistega. Hiljem said need viisid Wittenbergi teoloogidelt kõva kriitikat kui „ilmalikud“ ja „kergemeelsed“ ning seetõttu kirikusse sobimatud. Nii on Ebelingi enam kui sajast Gerhardti tekstile loodud viisist tänasel päeval kasutusel vaid väga üksikud. Põhjuseks võib siiski olla ka see, et enamus Gerhardti laule olid enne Ebelingi loodud uusi viise juba rahva seas vanade viisidega juurdunud. Sellest hoolimata on Johann Georg Ebeling oma eelkäija Johann Crügeri kõrval olulisim Paul Gerhardti tekstide viisiautor.

Tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch olevad kolm Ebelingi viisi ongi kõik Paul Gerhardti tekstidele. Nende hulgast leiame ka tänase päeva laulu viisi Paul Gerhardti sõnadega „Warum sollt ich mich denn grämen?“ (EG 370), eesti keeles Miks mu süda ennast vaevab (seda teksti KLPR-s ei ole, leidub ULR 504), mis ilmus 1666. aastal Ebelingi poolt välja antud Paul Gerhardti laulude kogus.

Ehkki saksa lauluraamatus toodud viis võrreldes meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva samanimelise Ebelingi viisiga tänase päeva laulu Miks kui pagan, inimene (KLPR 357) juures on oma rütmilt ja meloodiajooniselt mõnevõrra erinev, leidub lähemal vaatlemisel siiski äratuntavalt tuttavlikke viisikäike.

See on ainuke Johann Georg Ebelingi viis Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ja esineb ainult koos nende Laurentius Laurenti laulusõnadega. Lastelaululikult lihtsakoeline, väikese ulatusega ja samas meeleolukas viis koosneb tegelikult vaid seitsmest taktist, mida korratakse ühe salmi jooksul kaks korda. Seega võib muusikalises mõttes seda 6-salmilist laulu käsitleda ka kui 12-salmilist.

Tekst: Ene Salumäe 29.9.2011

Päeva laul, 25.09

25. september 2011

15. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Tänulikkus

Päeva evangeelium: Jh 5:1-15

Päeva juhtsalm: Kiida, mu hing, Issandat,

ja ära unusta ainsatki Tema heategu. Ps 103:2

Päeva laul:

OH ANNA TUHAT KEELT SA MULLE

Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 301

Sõnade autor: Johann Mentzer (1658-1734)

Tõlkija: Friedrich Hasselblatt (1815-1870)

Viisi autor: Johann Balthasar König (1691-1758)

14. nelipühajärgse pühapäeva piiblitekstid räägivad tänulikkusest ja tänamatusest. Jeesus aitas eriti teiste poolt hüljatud inimesi. Nendest inimestest, keda Ta aitas, tulid vaid vähesed tagasi Teda tänama ja kinnitama oma usku Temasse. Teisi pahandas see, et Jeesus ei tegutsenud nende soovitud viisil. Kuid Jeesus soovis head kõigile, vahet tegemata isikute vahel.

Päeva psalmi antifon võtab kokku pühapäeva teema:

Hea on tänada Issandat

ja mängida Sinu nimele, Kõigekõrgem. Psalm 92:2

Päeva laul rõkkab kiitust ja loendab lugematuid põhjusi, mille eest rõõmsal lauluhäälel ja tuhande keelega Jumalat tänada ja ülistada:

Nüüd Sulle, Sina Isa taevas, toon mina tänu südamest,

et ihu, hinge siin maailmas Sa oled kaitsnud kurja eest,

kõik mis mul tarvis, toimetand

ja, mis mul vaja, valmistand. KLPR 301

Laulu sõnade autor Johann Mentzer, saksa luterlik teoloog ja kirikulaulude looja, sündis Jahmen’is (Oberlausitz, Sileesia). Pärast õpinguid Bautzen’i gümnaasiumis ja Wittenbergi ülikoolis teenis ta vaimulikuna esmalt lühikest aega Merzdorf’i, paar aastat hiljem Hauswalde koguduses. 1696. aastast kuni oma surmani oli ta Kemnitz’i koguduse õpetajaks.

Johann Metnzer oli Herrnhuti vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi lähedasi sõpru ja kaastöölisi ning kuulus luuletajate ringi, kes said tuntuks oma pietistlikus vaimus lauludega. Mentzeri kirikulauludest üle 30 avaldati trükituna erinevates lauluraamatutes juba tema eluajal. 1704. aastal ilmus kogumikus „Freylinghausenschen Gesangbuch“ teiste hulgas ka üks Johann Mentzeri tuntumaid laule „O daß ich tausend Zungen hätte“ (Oh anna tuhat keelt Sa mulle, KLPR 301). Selle sõnade poolest erakordselt rõõmuküllase ja tänulikkust tulvil laulu üks sünnilugusid räägib selle loomisest pärast Mentzeri kodumaja mahapõlemist.

Laulu salmide arv erinevates lauluraamatutes ulatub varasemate allikate 15-st salmist saksa vaimuliku ja laululooja Albert Knapp’i kogumikus „Evangelischer Liederschatz für Kirche, Schule und Haus“ (Stuttgart 1865, laul nr. 1752) kuni tänase saksa luterliku lauluraamatu „Evangelisches Gesangbuch“ 7-salmilise tervikuni (EG 330), kus see on ka ainus Mentzeri laulutekst.

Seesama tänase pühapäeva päeva laul Oh anna tuhat keelt Sa mulle (KPR 301) on 8-salmilisena ainus Mentzeri laul ka meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus. Sõltumata salmide arvust on aga viimaseks salmiks jäänud ikka kõigi eelnevate salmide maapealse kiituse ja ülistuse taevane kulminatsioon:

Kui saan siit taeva üles tõtma,

siis ingliseltsis rõõmsasti

ma laulan uue väega

Sul tuhat halleluujat ka!

Johann Mentzeri tänust ja kiitusest laulma õhutavad ja ühtlasi ka laulmisele kui ristiinimese tänulikkuse kõige loomulikumale väljendusvahendile üles kutsuvad sõnad on oma siiruses ja selguses kujunenud teenitult mitte ainult Mentzeri tuntuimaks lauluks, vaid ka üheks ristirahva armastatud lauluks üle maailma.

Ka „Eesti Kaitseväe Laulu- ja Palveraamatus“ (1997) on see laul (nr. 48) julgustamas ja innustamas meie sõdureid.

Laulu tõlkija Friedrich Wilhlem Anton Hasselblatt on üks kuulsa baltisaksa vaimulike suguvõsa Hasselblattide liikmeid. Tema vanaisa Peter Anton Hasselblatt oli Hageri, onu Otto Johann Hasselblatt Ridala ja isa Gustav Hasselblatt Viru-Nigula koguduse õpetaja. Friedrich Wilhelm Anton Hasselblatt sündis Tallinnas ning õppis 1830-ndate aastate esimesel poolel Tallinna Toomkoolis ja seejärel (1837-1841) Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Pärast ordineerimist (1844) oli ta lühikest aega Jõhvi ja Iisaku koguduse vaimulikuks ning seejärel 1845. aastast kuni oma surmani teenis Friedrich Hasselblatt Karuse koguduse õpetajana. Vaimulikena tegutsesid Eestimaa eri paigus ka tema vend Carl Jacob Eduard Hasselblatt (Kambja) ning hiljem väimees Emil Johann Heinrich Bruhns (Nissi) ja tütrepoeg Oskar Alexander Bruhns (Järva-Peetri).

Friedrich Hasselblatt jõudis oma vaimuliku tööle lisaks osaleda mitmete seltside ja ühingute töös. Ta oli Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige ning Õpetatud Eesti Seltsi korrespondentliige. 1845. aastal asutas Hasselblatt Karusel abipiibliseltsi, olles ise selle eestseisja. Ta toimetas trükki põhjaeestikeelse katekismuse ning andis välja raamatu „Misjoni laulud“. Koostöös Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Ernst Wilhelm Woldemar Schultziga andsid nad aastail 1847-1849 välja vaimulikku ajakirja „Leiwakorwikenne“.

Friedrich Hasselblatt võttis osa ka lauluraamatu uuendamisest ning kuulus 1856. aastal moodustatud lauluraamatu parandamise komisjoni, mis tegutses Põltsamaa koguduse õpetaja Carl Maurachi juhtimisel. Selle komisjoni töö viljana valmis 1864. aastal nn proovilauluraamat. Selles lauluraamatus ilmus 267 sellist laulu, mida varasemais eestikeelseis lauluraamatuis ei olnud, teiste hulgas ka Johann Mentzeri Oh anna tuhat keelt Sa mulle (nr. 143) 9-salmilisena Friedrich Hasselblatt’i tõlkes. Sealt alates on see laul mõningaste keeleliste redigeerimistega ilmunud nii 1892. aasta nn Vana Lauluraamatu täiendatud trükis „Eesti maa rahwa Laulu=raamat“ (nr. 153) kui ka 1900. aastal trükitud Uues Lauluraamatus (ULR 41). Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on lisaks laulule Oh anna tuhat keelt Sa mulle (KLPR 301) veel 4 Friedrich Hasselblatti tõlgitud laulu, mis on samuti trükitud 1864. a. proovilauluraamatus: Au Jumalale, kiitus ka (KLPR 290), Ühtlasi kiitkem Jumala halastust (KLPR 308), Ei Jumal neid või jätta (KLPR 348) ja Maa ja meri kiidavad (KLPR 388, algselt „Maa ja taevas kiidavad“).

Laulu viisi autoriks on märgitud Johann Balthasar König, saksa barokiaja helilooja ja kirikumuusik. Kindlalt on teada, et see viis on esmakordselt trükituna ilmunud Johann Balthasar Königi toimetatud ja välja antud ligi 2000 viisi sisaldavas koraaliraamatus „Harmonische Lieder-Schatz oder Allgemeines evangelisches Choralbuch“ (Frankfurt am Main, 1738). Teiste hulgas sisaldab see sisukas ja märkimisväärselt tollast kirikulaulu traditsioone edendanud kogumik ka Königi enda viise. Võimalik, et üks neist on ka tänase pühapäeva päeva laulu Oh anna tuhat keelt Sa mulle (KLPR 301) nimiviis. Täpselt sama viisikuju on kasutusel nii tänases Saksa luterlikus lauluraamatus (EG 330) kui põhjanaabrite vaimulike laulude kogumikus „Hengellisiä lauluja ja virsiä“ (nr. 323).

Selles Königi poolt välja antud koraaliraamatust on pärit ka mõlemad tema nimega seostatud viisid Kiriku Laulu- ja Palveraamatus. Johann Mentzeri teksti Oh anna tuhat keelt Sa mulle (KLPR 301 „O daß ich tausend Zungen hätte“) nimiviis on üks enim kasutatavaid ja sagedamini esinevamaid viise KLPR-s: sama viisi leiame ühtekokku 13 laulu juurest! Teise samast Königi kogumikust pärit viisi Mu jõud, Sind tahan armastada (KLPR 282, saksa keeles „Ich will dich lieben, meine Stärke“) nimiviisi leiame meie lauluraamatust 4 laulu juurest.

Johann Balthasar König sündis ja kasvas Gotha lähedal Waltershausenis (Thüring). Juba teismelisena sai temast koorilaulja Maini äärses Frankfurdi linnagümnaasiumis. Linna muusikakapellis musitseeris König kuulsa saksa helilooja Georg Philipp Telemanni käe all ja oli hiljem tema töö jätkaja. Johann Balthasar König tegigi oma põhilise elutöö Maini-äärses Frankfurdis linna muusikajuhi ja kapellmeistrina, olles ka Frankfurdi Katariina kiriku koorijuht ja muusikadirektor.

Königi heliloomingus on lisaks kirikulauludele ka kantaate pühapäevasteks jumalateenistusteks läbi kirikuaasta ja isegi oopereid. Linna kapellmeistri ja muusikadirektorina kuulus tema ülesannete hulka ka keisri ja keisrinna sünnipäevadeks ja muudeks tähtpäevadeks pidupäeva muusika kirjutamine. Kõige südamelähedasemaks teemaks oli talle koguduselaul. Selle arengut püüdis ta edendada ja kujundada nii läbi oma artiklite ja kirjutiste kui ka andes välja koraaliviiside kogumikke.

Tekst: Ene Salumäe

Päeva laul

18. september 2011

14. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Meie ligimene

Päeva evangeelium: Mt 5:43-48

Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes

mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Mt 25:40

Päeva laul: SÜDA SELTSIKS SÜDAMELE

Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 314

Sõnade autor: Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700-1760)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Böömimaa vennad

14. nelipühajärgse pühapäeva teemaks on Meie ligimene.

Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki nägema igas inimeses oma ligimest.

Inimene ei ole ise alati teadlik sellest, et ta head tehes tegutseb Jumala armastuse vahendajana. Kristuselt saame jõu headeks tegudeks ning ligimese teenimiseks. Seda jõudu ja valmidust teenida palume ka pühapäeva päeva palves:

Ära lase meil elu koormate ja raskuste keskel unustada,

et kõik, mis meil on, tuleb Sinu käest.

Aita meid üksteist meelsasti ja kasupüüdmatult teenida.

Päeva laulus kõlab Jumala kõiki inimlikke piire ületava armastuse sõnum ühendava jõuna südamest südamesse, vennalt vennale, rahvalt rahvale ja päädib julgustava tõdemusega:

Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos,

siis maailmgi tunneb, ütleb:

„Siin on Jeesu jüngrid koos!“ KLPR 314

Laulu sõnade autor, Vana-Austria aadli suguvõsast põlvnev krahv Nikolaus (ka Nicolaus) Ludwig von Zinzendorf, oli Herrnhuti vennastekoguduse asutaja ja piiskop. Dresdenis ministri pojana sündinud Zinzendorf jäi juba 7-nädalaselt isata ja kuna ema abiellus peagi uuesti, sai noore Zinzendorfi peamiseks kasvatajaks emapoolne vanaema Henriette Catharine von Gersdorf. See väga hea haridusega Freifrau, ortodoksne luterlane, kuid Halle pietismi toetav jõud ja mitmete kirikulaulude autor (KLPR 162 Truu ja ustav karja hoidja), omas häid suhteid nii pietistide kui luterliku ortodoksia tähtsamate esindajatega. Tema kodu Großhennersdorfi mõisas oli pietismi isa Philipp Jakob Speneri pooldajate kogunemiskohaks. Nii möödus Zinzendorfi lapsepõlv usuliselt tõsises, ent külalistele väga avatud ja oikumeenilises keskkonnas.

1710. aastal saatis vanaema Nikolaus Ludwigi õppima Hallesse kuulsa pietisti August Hermann Francke juhitud kooli, kus õpingute loomuliku osana lauldi palju, sealhulgas tolleaegsest olulisimast pietismi vaimus lauluraamatust Geist=reiches Gesang=Buch (Halle 1704, sisaldas ka Henriette Catharine von Gersdorfi laule). Neid laule oskas Zinzendorf veel täiskasvanunagi suurel hulgal peast. Ka vennastekoguduse lauluhetkede eeskuju pärineb Hallest, kus need olid oluline osa õppeasutuse nädalarütmist. Järgnesid õigusteaduse õpingud Wittenbergi ülikoolis, mis oli tol ajal teravas vastuolus Halle ülikooliga.

20-aastasena rändas Nikolaus Ludwig von Zinzendorf paar aastat reformeeritud Hollandis ja katoliiklikul Prantsusmaal. See reis mõjutas ja avardas tema niigi oikumeenilist mõtlemist ning tugevdas juba õpinguajast pärit soovi ühendada erinevaid konfessioone.

Reisilt naastes Zinzendorf abiellus ning töötas Dresdenis õukonna- ja justiitsnõunikuna. Oma maakodus Berthelsdorfis andis ta varjupaika Böömi- ja Määrimaalt (tänase Tšehhi aladel) põgenenud erinevate konfessioonide kristlastele ja pani nii aluse Herrnhuti vennastekogudusele (saksa keeles „Unter der Hut des Herrn“, ’Issanda kaitse all’, lühenes hiljem: Herrenshut, Herrnhut). Vanaema surma järel (1726) lahkus ta oma ilmalikest ametitest ning 1727. aastast pühendas end täielikult vennastekoguduse teenimisele. 1737. aastal ordineeriti Nikolaus Ludwig von Zinzendorf Herrnhuti piiskopiks. Zinzendorf suri ja on maetud Herrnhuti.

Zinzendorf töötas välja vennastekoguduse korra. Iga päev algas hommikupalvusega ja lõppes laulutunniga, pühapäeval oli jumalateenistus. Uuteks liturgilisteks vormideks said armastuse söömaaeg, jalgade pesemine, tunnipalvused läbi päeva ja öised valvamised. 1728. aastal sündis esimest korda Herrnhuter Losunger (eestikeelsena levinud pealkirja all „Vaimulikud loosungid“), mis pakuvad igaks päevaks loosi teel valitud piiblisalme, lisaks lühikese vaimuliku mõtiskluse või kirikulaulu salmi ning on tänase päevani üle maailma ja ka Eesti kristlastele lugemiseks kättesaadavad. Herrnhuti vennastekoguduse esmane vaimulikkond kujunes suures osas ilmikjutlustajatest. Hiljem integreerus kogudus kohaliku luterliku kiriku juurde. Silmatorkavalt tugev oli naiste positsioon uues koguduses vanemate, õpetajate ja järelvaatajatena. Zinzendorfi köitis juba noorusest ka misjonitegevus kaugetel maadel ja tutvudes 1731. aastal Kopenhaagenis kuninga kroonimisel Kariibi mere saartelt pärit kammerteenriga sai peagi teoks vennastekoguduse esimene misjonipunkt Neu-Herrnhut ühel Kariibi mere saarel.

Zinzendorf reisis väga palju nii Euroopas kui ka Lääne-Indias ja Põhja-Ameerikas. Nende misjonireiside tulemuseks olid sageli vennastekoguduste asutamised maailma erinevais paigus, aga ka erinevate konfessioonide – luterlaste, katoliiklaste, reformeeritute jt vahelise ühisosa leidmine. Nõnda oli Zinzendorf üheks esimeseks oikumeenilise liikumise teadlikuks edendajaks.

1736. aastal tegi ta reisi Liivi- ja Eestimaale. 20. septembril kuueks päevaks Tallinna saabunud krahv Zinzendorf jutlustas kolmapäeva, 25. septembri hommikul, Tallinna Toomkirikus. Zinzendorf võeti Eestis rahva poolt väga soojalt vastu. Pärast toomkirikus peetud jutlust oli kuulda ütlusi: „See on meie aja õige Luther!“ Zinzendorfil sündisid lähedased suhted ja kontaktid tolleaegse Eestimaa Konsistooriumiga ja samuti aadelkonnaga. Tänu neile headele suhetele sai teoks esimese eestikeelse Piibli trükis ilmumine 1739. aastal.

1986. aasta sügisel tähistati Tallinna Toomkirikus piduliku jumalateenistusega Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi toomkirikus jutlustamise 250-ndat aastapäeva. Selleks puhuks EELK Konsistooriumi poolt koostatud laululeht sisaldas Zinzendorfi eesti keelde tõlgitud laule ja ülevaate tema elust ja tegevusest Eesti vennastekoguduse ajalugu uurinud professor Voldemar Iljalt.

12-aastasena oma esimese kirikulaulu loonud Nikolaus Ludwig von Zinzendorf jättis endast maha üle 2000 laulu, millest valdav osa on sündinud vennastekoguduse palvetundides vaba improviseerimise tulemusna ning need on kirja pandud teiste poolt. Zinzendorf pidas väga oluliseks koguduse igapäevaseid kogunemisi piibli uurimiseks. Lisaks kõnedele pidid need kindlasti sisaldama palvetamist ja laulmist. Zinzendorfi seisukoht oli, et Kristuse kogudus peab oskama laulda, kuid vabalt, ilma lauluraamatuta. Tänu hetkeinspiratsioonist sündimisele on tema laulud ehk kvaliteedilt ebaühtlased, kuid annavad tunnistust märkimisväärsest luuleandest.

Herrnhuti vennastekoguduses 18. sajandi teisel poolel tegutsenud tähelepanuväärne saksa kirikumuusik ja Herrnhutis piiskopiks ordineeritud Christian Gregor töötles hiljem üle paarisaja Zinzendorfi teksti koguduse kasutuseks sobivaks ja kogus nad koos oma lauludega Herrnhuti vennastekoguduse lauluraamatusse (1778). Selles on ka tänase pühapäeva päeva laul Süda seltsiks südamele (KLPR 314, saksa keeles „Herz und Herz vereint zusammen“), mis pärineb Jeesuse viimaseid kõnesid ja kohtumisi käsitlevast Zinzendorfi poeemist "Die letzten Reden unsers Herrn" (Jh 14-17).

Tänasest saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast leiame 4 Zinzendorfi laulu. 1720-ndate aastate esimesel poolel sündinud 7-salmilise laulu „Herz und Herz vereint zusammen“ (EG 251) juurde on lisaks autorile Nikolaus Ludwig von Zinzendorfile märgitud ka teksti eri aegadel töödelnud Christian Gregori (1778) ja Albert Knappi (1837) nimed.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Zinzendorfilt 3 teksti: lisaks tänasele päeva laulule Süda seltsiks südamele (KLPR 314) veel lastelaul Ma olen väike lapsuke (KLPR 427, saksa keeles „Ich bin ein kleines Kindelein“) ja Zinzendorfi üks tuntumaid laule Jeesus, meie eel (KLPR 467, saksa keeles „Jesu, geh voran“ EG 391).

Laulu Süda seltsiks südamele (KLPR 314) laiast levikust ja laulu sõnumi ühendavast jõust annavad tunnistust sisaldumine nii vennastekoguduse ja luterliku kiriku lauluraamatutes kui ka baptistide, metodistide ja adventistide laulukogumikes üle maailma. Seda Zinzendorfi laulu laulavad meie kaaskristlased lähedal ja kaugel nii inglise keeles („Christian hearts, in love united”), rootsi keeles („Hjärtan, enigt sammanslutna“) kui soome keeles (“Sydän auki toisillenne“) ja veel paljudes teisteski keeltes.

Laulu tõlkija on teadmata.

Mitmeid Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi laule leidub eestikeelseina juba nn Vanas Lauluraamatus. 1829. aasta kordustrükist leiame teiste hulgas tänagi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva lastelaulu Ma olen väike lapsuke (nr. 289 lk. 360, saksa keeles „Ich bin ein kleines Kindelein“, KLPR 427).

Uude Lauluraamatusse (1899/1900) jõudis 6 Zinzendorfi laulu, neist Jeesus, meie eel (KLPR 467, ULR 442, saksa keeles „Jesu, geh voran“) ja tänane päeva laul Süda seltsiks südamele (KLPR 314, ULR 476, saksa keeles „Herz und Herz vereint zusammen“) esimest korda. Kuna kummagi laulu juures andmed tõlkija kohta puuduvad, vajab laulu eestikeelse tõlke päritolu veel uurimist.

Erinevaid eestikeelseid tõlkemugandusi sellest krahv Zinzendorfi oikumeenilisest laulust võime leida ka baptistide kogumikust Evangeelsed Laulud (1975, nr. 87, 3 salmi) ja baptistide-metodistide-nelipühilaste ühisest lauluraamatust Vaimulikud laulud (1997, nr. 223, 3 salmi) ning adventistide lauluraamatust Vaimulikke laule (1994, nr. 317, laulu algus „Süda seotud südamega alati on tugevalt“).

Laulu viisi päritoluks on märgitud: Böömimaa vennad, Herrnhut 1735. Vennastekoguduse keskel sündinud ja tarvitusel olnud rikast lauluvara hakati peale koguduse kujunemist välja andma erinevates lauluraamatutes, mis sisaldasid rohkesti nii böömi ja määri kristlastest põgenike laule kui ka Herrnhutis sündinud uusi laule, samuti juba varasematest lauluraamatutest tuttavaid laule.

See viis on pärit 17. sajandi lõpust ja tuli üldisesse kasutusse alates 1735. aastast seoses Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi teksti „Herz und Herz vereint zusammen“ (Süda seltsiks südamele KLPR 314) nimiviisina. 19. sajandil viisi kasutus laienes ja nüüdsel ajal on see paljude maade lauluraamatutes.

Ajaloost on teada, et 1467. aastal sündinud ja nn hussiitide liikumisest pärit Böömi vendade kogudus oli hästi organiseeritud, askeetlike eluviiside ja sügava usueluga. Böömi vendadel on olnud oma laulukogumikke juba 16. sajandi algusest. 1541. aastal ilmunud Jan Rohi (Johann Horn) tšehhikeelsest lauluraamatust on mh pärit laulu Tule, Jeesus, helde armutooja (KLPR 330) viis. Vennaskonna nn saksakeelsete juurtega böömi vendade lauluraamatust (1531) on meieni jõudnud näiteks ülestõusmispühade laulud Au kõrges olgu Isale (KLPR 101) ja Nüüd Kristus surmast tõusnud on (KLPR 112).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Böömimaa vendadelt mitmeid laule, nii viise kui sõnu, teiste hulgas Süda seltsiks südamele (KLPR 314) nimiviis, mis esineb lisaks veel kolme teisegi teksti juures. Sama viis kuulub selle Zinzendorfi lauluga kokku ka tänases Saksa lauluraamatus (EG 251).

Süda seltsiks südamele viisiks on Uues Lauluraamatus soovitatud Punscheli koraaliraamatu viisi Armas Jeesus, armastaja („O du Liebe meiner Liebe“, P. 294, KLPR 68). Samanimeline viis esineb ka Punscheli koraaliraamatu esimeses lisas (P.l.30), osutudes selleks böömi vendade viisiks, millel täna Zinzendorfi laulu laulame. 1932. aastal Tallinnas ilmunud „Laste Lauluraamatus“ ongi Süda seltsiks südamele (nr. 112) trükitud juba böömi viisiga ning kogumiku saatesõnast võib lugeda, et paralleelviiside puhul otsustas viisivaliku professor August Topman.

Tekst: Ene Salumäe

MAARJA MEDAL ja KULTUURIPREEMIA 2011 ANTI TUNNE KELAMILE

Pühapäeval lõppesid selleaastased Toompäevad. Jumalateenistusel andis koguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt Euroopa Parlamendi saadikule Tunne Kelamile üle Maarja medali ja 2011. aasta kultuuripreemia ning õpetaja Urmas Viilma ulatas Mari-Ann Kelamile kimbu roose. Missal jutlustas toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, kaasa teenis abipraost Arho Tuhkru ja laulis koguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel.

Tunne ja Mari-Ann Kelam

Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu otsustas oma 28. augustil toimunud koosolekul annetada Maarja medali ja koguduse 2011. aasta kultuuripreemia Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelamile. Vastavalt statuudile esitas Maarja medali ja kultuuripreemia kandidaadi Toomkoguduse õpetaja ja otsuse langetas koguduse nõukogu. 2007. aastal autasustas EELK Konsistoorium Tunne Kelamit Teeneteristi III järgu ordeniga.

EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga (1000 eurot) antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt või kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tõnu Kaljuste, EELK peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, Eesti Vabariigi president Lennart Meri, Soome Espoo piiskop Mikko Heikka, Euroopa komisjoni asepresident Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan, autosportlane ja kauaaegne Tallinna toomkoguduse juhatuse esimees Raido Rüütel ning vaimulik ja Tallinna toomkoguduse endine kauaaegne õpetaja titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe.

TOOMPÄEVADE KAVAS ON TOOMKONVERENTS

8. - 11. septembrini toomkirikus toimuvate XI Toompäevade programm on tihe ja sisukas. Päevad algavad Maarja laulude festivali avakontserdiga ussimaarjapäeval 8. septembril kl 18 toomkirikus ja lõppevad missaga 11. septembril kl 11, mille alguses antakse üle 2011. aasta kultuuripreemia ja Maarja medal Euroopa Parlamendi liikmele ja innukale kiriku sõbrale Tunne Kelamile. Nende kahe sündmuse vahele jääb rida kontserte, filmi esilinastus ja ka Toomkonverents.

Kuna käesoleva aasta 1. septembril alustas õppetööga Toomkooli klass, mis on alguseks taasasutavale Tallinna Toomkoolile, on ka Toomkonverents seotud haridustemaatika ja ajaloolise Tallinna Toomkooliga. Konverents, mis toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus on kõigile kuulajatele avatud ning tasuta. Oodatud on kõik huvilised.

TOOMKONVERENTS 

Tallinna Toomkool – kristliku hariduse lipukandja

9. september 2011 kell 14.00

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, Toom-Kooli 6

13.30 – 14.00             Kogunemine ja registreerimine

14.00 – 14.10             Avasõnad

                                    Andres Põder, EELK peapiiskop

                                                                                      

14.10 – 14.45             Toomkool kristliku hariduse eestvedajana

                                   Urmas Viilma, Toomkoguduse õpetaja

14.45 – 15.30             Tallinna Toomkooli ajaloost

                                    Jüri Kuuskemaa, ajaloolane

15.30 – 16.00             “Tõuse, mu laul taevasse!” 

                                     Koraalipooltund

                                    Ene Salumäe, Toomkoguduse kantor

                                    Urmas Viilma, Toomkoguduse õpetaja

                      

16.00 – 16.30             Kohvipaus ja suupisted

16.30 – 17.15              Terasid olemiseks

                                     Hannes Võrno, mõtleja ja ütleja

17.15 – 18.00             Inimesel on õigus haridusele. 

                                    Milline on ja peaks olema kooli 

                                    osa haridussüsteemis?

                                    Ülo Vooglaid, haritlane

18.00 – 18.15             Kokkuvõtted ja lõpusõnad

18.15 – 19.30             Kohvilaud, kehakinnitus ja sõbrustamine.

  

Konverentsi moderaator: Raido Rüütel, ristiinimene

Täpsem info Toomkoguduse kantsleist  644 4140, tallinna.toom@eelk.ee

PÄEVA LAUL 4. september 2011

4. september 2011

12. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Enese läbikatsumine

Päeva evangeelium: Mt 21:28-32

Päeva juhtsalm: Jumal paneb suurelistele vastu,

aga alandlikele annab armu! 1Pt 5:5b

Päeva laul:                           

SU POOLE, ISSAND, SÜDAMEST

Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 329

Sõnade ja viisi autor: Martin Luther (1483-1546)

Tõlkija: teadmata  

            12. nelipühajärgse pühapäeva teemaks on Enese läbikatsumine.

Jumala sõna õpetab meid analüüsima iseend ja oma eluviise. Õige enesetundmine väljendub alandlikkuses, millega võetakse arm vastu üksnes Jumala kingitusena. Kiire edu ja enesekesksus halvavad inimese tegelikkusetaju. Ta kujutab ette, et suudab omast jõust Jumala tahet täita.

Neid mõtteid ja soove kantakse Jumala ette pühapäeva päeva palves:

            Aita meil hoiduda eneseimetlusest ja valevagadusest,

            paranda oma armastuses meie vead

            ja lase meid alanduda vastu võtma Sinu armu.

Päeva psalmis kostab juba kuningas Taaveti aegadest tuttav igatsus:

            Loo mulle, Jumal, puhas süda,

            ja uuenda mu sees kindel vaim! Ps 51:12

Martin Luthergi võtab päeva laulus aluseks psalmiread, kuid kasvatab Taaveti 130. psalmi algusridade otsekui ahastushüüu põhjatuist patusügavustest andeksandmise lootusrikkasse kõrgusse:

            Ehk suur küll meie süü ja patt,

            mis Sinu vastu teeme,

            meid siiski nõnda armastad

            et Sinu abi näeme. KLPR 329

Laulu sõnade ja arvatavasti ka viisi autor Martin Luther, saksa usupuhastaja ja laululooja, sündis Thüringenis voorimehe pojana ja sai lapsena range koduse kasvatuse. Pärast õpinguid ladinakoolis Mansfeldis jätkus tema koolitee Magdeburgis, Eisenachis ja hiljem mõnda aega Erfurti ülikoolis õigusteaduse ja teoloogia alal.

            1505. aastal tegi Luther oma elus radikaalse otsuse ja astus esmalt Erfurti oma range distsipliini poolest tuntud augustiinlaste kloostrisse, mõned aastad hiljem sama vennaskonna kloostrisse Wittenbergis. Lutheri usukäsitlus küpses tasapisi, kuni ta 1520-nda aasta paiku lõplikult eraldus Rooma kirikust. Wittenbergi ülikooli õppejõuna ja professorina pidas ta loenguid, mida koguneti kuulama mitmelt maalt. Neis kritiseeris ta tolleaegset katoliku kirikut ja paavsti tegevust. Lisaks tema loengutele ja kõnedele olid väga olulised Lutheri tohutu suur hulk kirjutisi. See kõik juhtis muudatustele, mida me kokkuvõtlikult tunneme usupuhastuse ehk reformatsioonina. Sinna suurte muutuste hulka kuulub ka tema abiellumine 1525. aastal endise nunna Katharina von Boraga, kes andis Lutheri võitlustele toetuse ja kindla koduse tagala. Martin Luther suri oma sünnilinnas Eisenachis, kuid on maetud Wittenbergi lossikirikusse.

            Lutheri tähtsust nii mitmeski kirikut ja teoloogiat puudutavas on raske üle hinnata. Oluliseks paljude teiste seas on kindlasti Uue Testamendi tõlkimine saksa keelde ning protestantliku kirikulaulu ajaloo seisukohalt kahtlemata Lutheri loodud kirikulaulud ja tema initsiatiivil välja antud lauluraamatud.

            Üks esimesi nn luterlikke lauluraamatuid oli 8 lauluga kogumik Achtliederbuch, mis ilmus 1524. aastal ja sisaldas 4 Lutheri enda laulu, 3 Paul Speratuse (1484-1551) ja ühe teadmata autori laulu. Samast kogumikust on pärit ka tänase päeva laul Su poole, Issand, südamest (KLPR 329, saksa keeles „Aus tiefer Not schrei ich zu dir“). Järgnevatel aastatel kuni viimase Lutheri poolt tema eluajal välja antud lauluraamatuni aastal 1545 ilmus mitmeid laulukogumikke, kus leidus nii Lutheri enda kui tema kaasaegsete laululoojate loomingut. Märkimisväärne osa neist lauludest on jõudnud ka tänastesse luterlikesse lauluraamatutesse ja isegi ületades konfessioonide piire ka nii katoliiklikesse, anglikaani kui vabakiriklikesse lauluraamatutesse üle maailma. Kiriku Laulu- ja Palveraamamtus on paarkümmend laulu, mis seotud Martin Lutheri nimega. Tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on neid üle kolmekümne.

            Laule hakkas Luther kirjutama 40-aastaselt pärast Uue Testamendi saksakeelse tõlke valmimist. Esimeseks lauluks andis väidetavalt tõuke kahele tema toetajale osaks langenud märtrisurm Brüsselis. Järgmised laulud liituvad juba selgemini jumalateenistusega, mida Luther tahtis elavdada koguduse ühise laulmisega. Tema kõige tuntuimad kirikulaulud on küllap jõululaul Ma tulen taevast ülevalt (KLPR 22, saksa keeles „Vom Himmel hoch da komm ich her“) ja luterliku kiriku hümniks kujunenud Üks kindel linn ja varjupaik (KLPR 163 „Ein feste Brug ist unser Gott“).

            Luther on erinevatel andmetel loonud ligi 45 laulu. Neist suur hulk põhineb keskaegseile ladinakeelseile liturgilistele hümnidele ja muule varasemale materjalile (nii teksti kui viisi osas), mida ta tõlkis saksa keelde ja lõi neist mitmele ise uusi salme juurde. Lutheri kirjutatud laulude hulgas moodustavad oma rühma psalmipõhjalised laulud ning katekismuskoraalid.

            Katekismuskoraalide abil on mitmed põlvkonnad noori õppinud lauldes tundma ja meelde jätma ristiusu aluseid. Sinna kuulusid meiegi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus leiduv laul kümnest käsust (Need kümme käsku, kuulgem nüüd KLPR 476, „Dies sind die heilgen zehn Gebot“), Meie Isa palvest (Oh Isa taevariigi sees KLPR 324, „Vater unser im Himmelreich“), samuti usutunnistusest, ristimisest, pihist ja armukuulutusest ning armulauast.

            Psalmilaule kirjutas Luther ühtekokku seitse, neist viimasena kuulsa võitluslaulu Üks kindel linn ja varjupaik (KLPR 163), mis algab psalm 46 mõtetega.

            Martin Lutheri psalmikoraal ja tänase pühapäeva päeva laul Su poole, Issand, südamest (KLPR 329 saksa keeles „Aus tiefer Not schrei ich zu dir“) lähtub Psalmist 130:

            Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!

            Issand, kuule mu häält,

            sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!

            Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod,

            kes siis, Issand, püsiks? Ps 130 1-3

Lutheri laulu eestikeelsed read sellest kõlavad nii:

            Su poole, Issand, südamest ma tõstan oma hääle,

            mind päästa patu häda seest ja halasta mu peale!

            Sest kui Sa tahad arvata kõik võlga, mis mul teadmata,

            kes siis Su ees võib seista? KLPR 329:1

           

             Olles nii kirjakunstis kui muusikas väga suurte annetega, saavutas Martin Luther austusväärseid tulemusi, otsimata seejuures oma au ja kuulsust. Nii nagu oma muuski tegevuses, oli ka laulude kirjutamisel tema eesmärk: evangeeliumi sõnumi läkitamine kõikide rahvaste keskele.

Laulu tõlkija on teadmata.

Laulu kõik viis salmi leiame aga eestikeelsena juba meie varasemaist lauluraamatuist. Küllap oli see laul esimeste maakeelde pandud usuisa Martin Lutheri laulude hulgas ja kõlas Maarjamaal eesti keeles üsna pea pärast ilmumist 1524. aastal Saksamaal.

            Tallinna Toomkiriku õpetaja Abraham Winckleri poolt korraldatud Heinrich Stahli „Kodu- ja Käsiraamatu“ II osa ehk esimese eestikeelse lauluraamatu (1637) täiendatud ja parandatud trükk, mis ilmus 1656. aastal, sisaldab ka Martin Lutheri laulu Su poole, Issand, südamest (KLPR 329) laulmiseks hoopis paremini riimuvas tõlkes kui varasemad. Tõlked sellesse lauluraamatusse tegid ja seni olemasolevad laulutõlked redigeerisid neli eesti keelt luuletasandini valdavat meest: Tallinna Püha-Vaimu koguduse abiõpetaja Georg Salemann, Kullamaa koguduse õpetaja ja Läänemaa praost, eesti keele grammatika ja saksa-eesti sõnastiku autor Heinrich Göseken, Tallinna Toomkooli ja Tallinna Toomkiriku eesti koguduse õpetaja  Martin Gileaus ning Kadrina koguduse õpetaja ja Virumaa praost ja luuletaja Reiner Brockmann, kes küll suri enne lauluraamatu ilmumist. Nii olid need mehed vähemalt tolle raamatu tarvis ka selle Martin Lutheri laulutekstiga ametis.

            1694. aastal Riias trükitud „Ma Kele Laulo Ramatus“  algab see laul (lk. 71) aga päris kenas ja osaliselt praeguseni samal kujul säilinud eesti keeles järgmiselt:

            So pole Issand Süddamest

            Ma tõstan omma Häle

            Mind päästa minno Hädda seest

            Ja heida Armo päle

            Sest kui sa sedda wallatad

            Kui suur on meie Sü ning Pat

            Kes siis so ees woib seista.

Selle kaugetest aegadest pärit ja teksti poolest sügavusest hüüdva psalmilaulu võime leida pea kõikidest hilisematest Eesti lauluraamatutest kuni Kiriku Laulu- ja Palveraamatuni välja.