APRILL Toomkirikus

-Kolmapäeval, 6. aprillil kell 18 — Leeritund käärkambris.

-Reedel, 8. aprillil kell 19 — K O N T S E R T Quadragesima paastu ja kannatusaja muusikast. Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, Linnamuusikud Taivo Niitvägi juhatusel, Peeter Margus (viiul), Ingrit Vooglaid (orel). Sissepääs toetuskaardiga, mille saab osta kohapeal ja selle müügitulu läheb Tallinna katoliku kiriku oreli restaureerimise toetuseks!

-Laupäeval, 9. aprillil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Toomas Trass.

-Pühapäeval, 10. aprillil kell 11 — Koraalipüha M I S S A. Jutlustab abipraost Arho Tuhkru, organist Ene Salumäe. Kaasa teenib koguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel. - kell 12.15 — T O O M K O O L lastele toomkooli ruumides ja noortele käärkambri rõdul. Kell 12.30 — T O O M K O O L täiskasvanutele ja vestlusring kantseleis. Ettekande teema seotud Lauluraamatu aastaga 2011 ja Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 20 aastapäevaga. Ettekande peab organist Ene Salumäe. Kell 15 — MISSA Merivälja Pansionis.

-Kolmapäeval, 13. aprill kell 18 — Leeritund käärkambris.

-Laupäeval, 16. aprillil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Kristel Aer.

-Pühapäeval, 17. aprillil kell 11 — Palmipuudepüha M I S S A. Jutlustab peapiiskop Kuno Pajula, organist Kadri Ploompuu. Pärast jumalateenistust K I R I K U K O H V.

-Kolmapäeval, 20. aprill kell 15 — Seenioride koosviibimine. Üllatuskülaline! -kell 18 — Leeritund käärkambris

-Neljapäeval, 21. aprillil kell 17 — Suure Neljapäeva M I S S A. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma, organist Ene Salumäe.

-Reede, 22. aprillil kell 11 — Suure Reede S Õ N A J U M A L A T E E N I S T U S. Jutlustab Kuno Pajula, organist Kadri Ploompuu. -kell 13 — Suure Reede R I S T I K Ä I K läbi Tallinna kesklinna kirikute. Algus Kaarli kirikust, üks peatus ka Toomkirikus. -kell 17 — Suure Reede Õ H T U M U U S I K A. F. Liszt „Via Crucis“. Orelil Kadri Ploompuu. Püha Ristitee lugemised õpetaja Urmas Viilma.

-Laupäeval, 23. aprillil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Kadri Ploompuu.

-Pühapäeval, 24. aprillil kell 8 — Ülestõusmispüha H O M M I K U T E E N I S T U S ja paasaküünla süütamine. Teenib õpetaja Urmas Viilma, organist Ene Salumäe. -kell 11 —Ülestõusmispüha M I S S A. Jutlustab peapiiskop Andres Põder, organist Ene Salumäe. Kaasa teenib koguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel ning Toomkooli õpilased ja õpetajad. Kell 16 —Ülestõusmispüha K O N T S E R T. Chicago Lastekoor (USA), kaastegev tütarlastekoor Ellerhein. Dirigent Josephine Lee. Sissepääs vaba!

-Esmaspäeval, 25. aprillil kell 12 — 2. ülestõusmispüha S Õ N A J U M A L A T E E N I S T U S. Organist Kadri Ploompuu.

-Kolmapäeval, 27. aprillil kell 18 — Leeritund koguduse kantseleis. Kell 19 — K O N T S E R T Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel.

-Laupäeval, 30. aprillil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Ene Salumäe.

Päeva laul (27.03.11)

27. märts 2011

Paastuaja 3. pühapäev - Oculi

Päeva teema: Jeesus – kurjuse võimu võitja

Päeva evangeelium: Jh 12:37-43

Päeva juhtsalm: Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi,

ei kõlba Jumala riigile! Lk 9:62

Päeva laul:

TRUU JA USTAV KARJA HOIDJA- KLPR 162

Sõnade autor: Henriette Catharine von Gersdorf (1648-1726)

Viisi autor: Louis Bourgeois (arv. 1510-1561)

Tõlkija: Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900)

Mu silmad on alati Issanda poole,

sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. (Ps 25:15)

Nõnda kõlab 3. paastuaja pühapäeva psalmi antifon, mille algus Oculi („silmad“) annab nimetuse 3. paastuaja pühapäevale. Päeva kirja-kohtades räägitakse kurjade vaimude väljaajamisest. Ülestõusmis-pühadele eelnev aeg oli algkirikus ristimiseks ettevalmistumise aeg, aeg kurjuse võimu väljaajamiseks. Selle pühapäeva teema haakub esimese paastuaja pühapäevaga (Jeesus – kiusatuste võitja) ja kutsub inimest mõtlema, kelle poolel ta seisab.

Pühapäeva päeva laulu salmides on palju ilmetlusväärset usaldust, lootust ja palvet, et Jeesus, truu ja ustav karja hoidja, tuleks ja võidaks selle ilma kurjuse.

Sina, Jeesus, oled ainus, kes võib teda [kurjust] väärata.

Sinu riik on meie au, Sinu sõna meie nõu---

Sõdi koguduse eest, võidu saame Sinu käest.

Meile elukrooni anna ja meid viimaks taeva kanna.

Laulu sõnade autor Henriette Catharine (vahel ka Catharina või Katharina) von Gersdorf (Gersdorff), mõnedes allikates Henriette Catharina Freifrau von Gersdorff on üks oma aja väheseid naisluuletajaid.

Saksimaa aadlisuguvõsast pärit ja Sulzbachis sündinud vabahärra Karl von Frieseni tütar sai oma kasvatuse ja hariduse Dresdenis ja Leipzigis. Hea hariduse juurde kuulus keelteoskus, sh Pühakirja algkeeles lugemise oskus, lisaks muusika, kujutav kunst ja kirjandus, milles kõiges ta ilmutas häid tulemusi ja andekust. Mitmekülgse ettevalmistuse saanuna pälvis ta juba nooruses kaasaegsete haritlaste hulgas tähelepanu oma saksa- ja ladinakeelsete luuletustega, pidas kirjavahetust oma aja teoloogide ja teadlastega ning oli pietismi ja herrnhuti vennaskonna toetaja. Tema elu põhiteljeks oli siiras jumalakartlikkus, mis olevat talle omase eheda malbusega kaitsnud teda kiusatuste eest oma saavutuste paistel särada: mida väljapaistvam oli tema väline positsioon, seda innukam ja hoolsam oli ta jumalariigi asju edendama.

24-aastaselt abiellus Henriette Catharine 1672. aastal teist korda leseks jäänud 9 lapse isa, kuurvürsti salanõuniku ja rüütlimõisade omaniku Nikol (Nikolaus) von Gersdorffiga (1629-1702), kes oli väga haritud ja palju reisinud mees ja kelle keiser Leopold oli samal aastal vabahärraks nimetanud. Ehkki ta pälvis hiljemgi mitmeid tiitleid ja tunnustusi valitsejatelt ning tegutses märkimisväärseil ametikohtadel, iseloomustatakse teda kui tõsist ja jumalakartlikku meest. Selle abieluliidu kaudu avaldas Henriette Catharine von Gersdorf märkimisväärset mõju ühiskonna ja kiriku asjadele. Ta kaitses pietistlikku liikumist ning metseenina toetas Piibli tõlkimist sorbi keelde (lääneslaavi vähemusrahvas Saksamaal) ja tütarlastele hariduse andmist, olles mh Altenburgi heategevusliku õppeasutuse Magdalenastifti asutamise toetajaid. Henriette Catharine ja Nicolause abielust sündis 13 last, 7 poega ja 6 tütart.

Mehe surma järel 1702. aastal pöördus Henriette Catharine Dresdenist, kus nad seni olid elanud, oma mõisa Grosshennersdorfi, kuhu ta jäi surmani. Seal pühendus ta oma laste, mh tütrepoja, tulevase piiskopi, vennastekoguduse rajaja ja paljude vaimulike laulude looja Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi kasvatamisele. Oma majas pakkus Catharine von Gersdorf pelgupaika nii vaestele kui usu pärast tagakiusatuile, millist eeskuju hiljem järgis ka tema lapselaps Nikolaus Ludwig von Zinzendorf.

Vaimulikud laulud (ühtekokku sadakond), mida Catharine von Gersdorf kirjutas ja millest esimesed juba 1696. aastal lauluraamatutes ilmuma hakkasid, kuulusid tuntud luuletaja Johann Jakob Rambachi (1693-1735) hinnangul oma aja parimate hulka, ühendades oskuslikult tunnete soojuse selge ja arutleva vaatlusega. Pärast Henriette Catharine surma anti Halles Waisenhausis 1729. aastal välja kogumik tema teostega („Geistreichen Lieder und poetischen Betrachtungen“). Kahjuks peab tõdema, et tänaseks päevaks on tema vaimulikud laulutekstid Saksamaa lauluraamatutest enamasti kas päris kadunud või jäänud on mõni üksik ja seegi lühendatud kujul.

Seda enam võime rõõmustada, et meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on üks Henriette Catharine von Gersdorfi laulutekst olemas. Laulu Truu ja ustav karjahoida (KLPR 162), algkeeles Treuer Hirte deiner Herde, deiner Glieder starker Schutz, leiame ka eelmisest ehk Uuest Lauluraamatust (ULR 368) ning veel sedagi varasemast, mis annab tunnistust, et tegemist on eestikeelsete kirikulaulude raudvarasse kuuluva lauluga.

Laulu viisi autor Louis (Loys) Bourgeois, prantsuse helilooja ja renessansiaja muusikateoreetik, puutus usupuhastusega kokku juba oma sünnilinnas Pariisis. Arvatavasti 1541. aastal siirdus ta Genfi, kus temast sai John Calvini kaastööline ja aastast 1545 sealse Peetri kiriku kantor. 1551. a. koostas Bourgeois hugenottide lauluraamatu, nn. Genfi Psalteri, kus oli üle 70 tema enda või tema poolt töödeldud lauluviisi. Genfist asus Bourgeois Lyoni ja hiljem Pariisi.

Veel tänaselgi päeval on Bourgeois’ kui Genfi Psalteris ühe enim esineva helilooja viise reformeeritud kiriku lauluraamatutes, aga ka luterlikes lauluraamatutes. Näiteks Soome luterlikus lauluraamatus Virsikirja on 7 teksti juures ühtekokku 3 erinevat Bourgeois’ viisi, nende hulgas ka meie päeva laulu Truu ja ustav karja hoidja viis (VK 348). Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on koguni 4 erinevat Bourgeois’ viisi. Viisi rütmiline ja kohati ka meloodia joonis

erinevad nii soome kui saksa lauluraamatuis Kiriku Laulu- ja Palveraamatu viisist, kuna kasutavad nn. restaureeritud ehk võimalikult algset viisikuju. Vastavalt arusaamadele ja moevooludele on 16.-17. sajandi koraalide meloodia ja rütm teinud aegade jooksul läbi mitmeid muutusi. 20. sajandi lauluraamatutes hakati taas algseid rütmikujusid ja meetrumeid taastama. Eestis seisab viisikujude restauratsioon veel ees.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus leiame vaid ühe Louis Bourgeois’ viisi, kuid see-eest 9 erineva lauluteksti juurest: Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Jumal tasast vihma anna (KLPR 126), Püha Vaim, Sa ainus abi (KLPR 135), Trööstige mu kurba rahvast (KLPR 145), Lase ustavaks mind jääda (KLPR 279), Ole ustav, Jeesu rahvas (KLPR 303), Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315), Mis see on, mis jõudu annab (KLPR 359) ning Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162). Nende hulgas on nii pikkade traditsioonidega viisi-teksti kokkukuulumist, aga ka alles Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esimest korda esinevaid eesti algupäraga (Martin Lipu, Harri Haameri) laulutekste, mida kõiki lauldakse samal 1551. aasta Genfi Psalterist pärit Bourgeois’ viisil „Minu hing, oh ole rõõmus“. Selle viisi juures viidatud lauluteksti ennast (saksakeelsena „Freu’ dich sehr, o meine Seele“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole, küll võime leida selle Johann Christoph Demantiuse (1567-1643) teksti 10-salmisena Uuest Lauluraamatust (ULR 589).

Laulu eesti keelde tõlkija Carl Peter Ludwig Maurach omandas teoloogilise hariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja siirdus seejärel Riiga, kus oli prooviaastal Riia Jakobi koguduses ja ordineeriti ka vaimulikuks (1849). Lühemat aega teenis ta Paistu Maarja koguduses, kus ka tema isa kunagi vaimulikuks oli, seejärel aga pea-aegu neli aastakümmet Põltsamaa Niguliste koguduses. Tähelepanuväärse tööga on Carl Maurach end jäädvustanud eesti lauluraamatute ja kirikulaulude ajalukku. Nimelt täiendas, parandas ja uuendas ta 19. sajandi teisel poolel tol ajal käibel olnud tallinnakeelset lauluraamatut.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Carl Maurachi nimega seotud ühtekokku 35 laulu: 34-le eestindusele lisaks ka ühe laulu algupärased sõnad (Sa olid väike lapsuke KLPR 260). Siiski ei ole kõikide laulude puhul tegemist Carl Maurachi poolt tehtud esmatõlkega. Paljud neist võisid olla eestikeelsetena juba käibel ning Maurach ja tema abilised kohendasid vanu tõlkeid.

Kõige tuntumateks lauludeks, mille eestikeelseid sõnu võime Carl Maurachi nimega seostada, on näiteks Tänu olgu Jumalal (KLPR 12), Üks roosike on tõusnud (KLPR 38), kirikulaulude kuningaks nimetatud „Ärgake!“ nii vahid hüüdvad (KLPR 179), ristimistalituste lõpulauluks lauldav Ma olen ristitud (KLPR 210), läbi aegade kuulsaima kirikulaulude luuletaja Paul Gerhardti Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), Ma tõstan taeva poole silma (KLPR 266), Veel armuallik keeb (KLPR 271), Ma tean, mis mina usun (KLPR 281), Ligidal on Jumal (KLPR 355), Mis Jumal teeb, on ikka hea (KLPR 358), Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203), Armas Jeesus, rõõmuga (KLPR 207) ja Taeva poole läheme (KLPR 382).

Nende hulka kuulub ka Henriette Catharine von Gersdorfi laul Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162). Maurachi teksti vaatas läbi enne Uude Lauluraamatusse võtmist Jaan Bergmann ning Kiriku Laulu- ja Palveraamatus olevad redaktsioonilised parandused pärinevad Laine Villenthalilt.

Tänase päeva laul (20.03)- "Oh ära jäta mind"

20. märts 2011

Paastuaja 2. pühapäev – Reminiscere

Päeva teema: Palve ja usk

Päeva evangeelium: Mk 9:17-29

Päeva juhtsalm: Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega,

et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Rm 5:8

Päeva laul:

OH ÄRA JÄTA MIND-KLPR 327

Sõnade autor: Salomon Franck (1659-1725)

Viisi autor: Johann Sebastian Bach (1685-1750)

Tõlkija: Anton Jürgenstein (1861-1933)

Reminiscare – tuleta meelde – nii kõlab paastuaja 2. pühapäeva psalmi antifooni algus:

Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust,

sest need on maailma ajastu algusest! (Ps 25:6)

Jeesus võitles pimedusejõudude vastu nii haigeid parandades kui ka patte andeks andes. Selle tegevuse juures olid olulised palve ja usk.

Palve ja usk on ka tänase päeva laulu igas salmis julgustavalt ja lootusrikkalt esil. „Oh ära jäta mind!“, ohkab, õhkab, hüüab laulik iga salmi alguses ja lõpus – ühtekokku kümnel korral! – paludes, usaldades, lootes:

Oh usku anna mul,

et kindlalt ootan Sind.

Mu tugi, abi, jõud,

oh ära jäta mind!

Laulu sõnade autor Salomon (Salomo) Franck oli õukonnapoeet Weimaris, üks oma aja parimaid ja viljakamaid saksa luuletajaid. Tema laiem tuntus tänapäeval on seotud mitmete vaimulike laulutekstidega erinevates lauluraamatutes, kuid ennekõike Weimari tollase õukonna organisti Johann Sebastian Bachi kantaatidega. Enamiku Bachi Weimari perioodil (1708-1717) loodud kantaatide tekstiautoriks on Salomon Franck.

Pärast õigusteaduse ja arvatavasti ka teoloogia õpinguid Jenas naasis Franck 1701. aastal sünnilinna Weimarisse. Mitme muu ameti kõrval oli ta õukonnapoeet, kes luuletas hertsog Wilhelm Ernsti ülesandel nii vaimulikke kui ilmalikke tekste erinevateks tähtpäevadeks. Hertsog oli oma aja üks haritumaid valitsejaid, kellel oli 20-liikmeline kapell ja väga hea raamatukogu, mille eest Franck hoolitses ja vastutas. Kui 1714. aastal ülendati õukonna organist Johann Sebastian Bach õukonna kapelli kontsertmeistriks, sai tema ülesandeks pidulikeks jumalateenistusteks kantaatide loomine. Neis kantaatides oligi Bachi lähimaks kaastööliseks õukonnapoeet Salomon Franck.

17. sajandi vaimulikust kontserdist välja kujunenud kantaadi tekst oli enamasti Piiblist või luteri koraalist (nn. koraalikantaat). Nagu päeva laulgi nii ka kantaat oli seotud pühapäeva Piibli kirjakohtadega ja kuulus missa sõnaosasesse enne või pärast jutlust. Kantaadist sai jumalateenistuse muusikaline kõrgpunkt ja oma vormilt muutus ta peagi mitmeosalisemaks ning esitajaskonna poolest rikkalikumaks. Ka teksti poolest lisandusid Piiblilausetele ja koraalisalmidele vabalt luuletatud tekstid, mis kommenteerisid Piibli ridu. Nii muutusid Salomon Franckigi kantaaditekstid, mis alguses koosnesid Piibli lausetest ja riimilisest salmiluulest, hiljem oma aja tuntuima kantaaditekstide kirjutaja Erdmann Neumeisteri mõjul suurema vabadusega mitteriimilisteks tekstideks.

Kantaaditekstide kõrval on Salomon Francki loomingus oluline koht vaimulikel lauludel, mis on leidnud endale koha lauluraamatutes. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on ühtekokku 5 Salomon Francki lauluteksti.

Francki tuntuimate vaimulike laulude hulka kuuluva ja arvatavalt 1714. aastal loodud „Ach Gott, verlaß mich nicht!” (Oh ära jäta mind, KLPR 327) teksti eripäraks on iga salmi esimese ja viimase reana korduv “Oh ära jäta mind!” (“Ach Gott, verlaß mich nicht!”). Nende korduvate ridade vahele on mahutatud palju erinevaid palvesoove ja kõnelusi Jumalaga.

Samasugust korduse printsiipi kasutab Franck ka Suure Reede laulutekstis Kõik lõpetatud! (KLPR 91, Es ist vollbracht) ja Mu Jumal, kuis nii varjul oled (KLPR 360), kus iga salmi lõpus refräänina korduvad palveread: „Mu Jumal, Isa, saada mind, et risti allgi kiidan Sind!“. Francki tekstid KLPR-s on ka Vaikse Laupäeva laul Nüüd hingad Sa siin rahuga (KLPR 99) ja lõikustänupüha laul Jumal, suur on Sinu heldus (KLPR 152).

Laulu viisi autoriks on märgitud Johann Sebastian Bach. Arvestades nende tihedat koostööd Weimari õukonnas on see vägagi tõenäoline.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus „Oh ära jäta mind“ laulu juures toodud erinevaid andmeid täpsemalt lugedes võib märgata, et seal on viisi kohta antud veel muidki juhiseid.

Nagu laulu pealkirja alt lugeda võib, tuleb seda Salomon Francki lauluteksti „Oh ära jäta mind“ laulda „Viisil: Ei ilmast hooli ma“. KLPR sisukorrast selgub, et seda teksti Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei leidu. Küll aga võib selle laulu leida eelmisest ehk Uuest Lauluraamatust (ULR 227), kus selle Georg Michael Pfefferkorni (1646-1732) teksti nimiviisi asukohana viidatakse P. (=Punschel) 227. Selles Eesti- ja Liivimaa aladel poolteistsada aastat kasutusel olnud Punscheli 4-häälses viisiraamatus ehk koraaliraamatus on sama viisi juurde märgitud heliloojaks J.S.Bach, kuid nime järel seisab küsimärk, mis ei lase täit kindlust tunda ja sunnib asja edasi uurima.

Ei ilmast hooli ma ehk saksakeelsena „Was frag ich nach der Welt“ - koraalile on Bach loonud samanimelise kantaadi (BWV 94), kus – küll väikeste meloodiliste ja rütmiliste muudatustega – esineb kantaadi alguse- ja lõpukoraalina meile lauluraamatust tuttav „Oh ära jäta mind“ koraaliviis. Sama koraali kasutab Bach ka teises kantaadis (BWV 64). Mõlemad kantaadid on loodud pärast Weimaris töötamist juba Bachi hilisemal, Leipzigi perioodil. Sellega võiks haakuda meie lauluraamatus noodi parempoolses ülaservas asuv märge „arvatavasti 1730“, mis viitab laulu ilmumisele mõnes kogumikus.

Kuna Bach kasutas oma kantaatides reeglina tol ajal juba kogudustes tuntud ja kasutusel olnud koraaliviise, siis ei ole sugugi kindel, et see kantaadis kasutatud ja meie lauluraamatus olev „Oh ära jäta mind“ koraaliviis on Bachi originaallooming. Küll aga võis see koraaliviis koos Bachi kunagise Weimari-aegse kolleegi Salomon Francki tekstiga saada esmakordselt kokku just Johann Sebastian Bachi seades ja sellisena ajas edasi kulgedes kaotada seose oma algse viisiautoriga.

Mõlema lauluteksti, nii „Was frag ich nach der Welt“ (Ei ilmast hooli ma) kui ka „Ach Gott, verlaß mich nicht!” (Oh ära jäta mind) puhul on erinevates allikates märgitud nende laulmise viisiks hoopis “O Gott, du frommer Gott” (Oh vaga Jumal, kes, KLPR 326). Selle Johann Heermani (1585-1647) teksti nimiviisidena esineb erinevates lauluraamatutes omakorda vähemalt kaks erinevat viisi. Tõsi küll – silpide arvu ja rütmi ning meloodiajoonise poolest on needki viisid tõesti sobivad Salomon Francki “Oh ära jäta mind” sõnade laulmiseks ja neil viisidel lauldakse seda Francki teksti tänaselgi Saksamaal.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus KLPR 327 on viisi autorluse juures sulgudes aga veel üks saksakeelne pealkiri: Anbetungswürdiger Gott. Ka seda Johann Jakob Rambach’i (1693-1735) teksti saab laulda kõigil eelpool mainitud viisidel, kuid missugune on selle teksti seos J.S. Bachiga, vajab veel uurimist.

Kui Oh ära jäta mind viisi puhul võib J. S. Bachi algupärases autorluses veel kahelda, siis Kiriku Laulu- ja Palveraamatus meil enamasti B-viisil tuntud Paul Gerhardti jõululaulu Su sõime juures seisan ma A-viis (KLPR 37) on kindlalt kevade alguspäeval 21. märtsil sündinud Johann Sebastian Bachi looming.

Laulu eesti keelde tõlkija Anton Jürgenstein oli Pärnumaalt pärit ajakirjanik ja ühiskonnategelane, kes oma hariduse sai kuulsast Valga J. Cimze seminarist. Jürgenstein jõudis enne 1906. aastal Tartusse asetumist tegutseda kooliõpetajana mitmel pool ja alustada ka ajakirjanduslikku tegevust, mis kulmineerus Tartus „Postimehe“ juures. Aktiivse ühiskonnategelasena jõudis ta olla nii Vene Riigiduuma II koosseisu kui Eesti Vabariigi Riigikogu liige, lisaks ka Eesti Kirjanduse Seltsi esimees 1924- 1928 ning “Vanemuise” Seltsi esimees 1914–1920.

Kirjaniku, tõlkija ja kirjanduskriitikuna oli ta pigem konservatiivse ja alalhoidliku suuna esindaja, kelle vaated tuginesid heale saksa kultuuri ja kirjanduse tundmisele. Tähelepanu väärivad kindlasti tema mälestusteraamatud ja kultuuriloolised tööd.

Anton Jürgensteini, tol ajal veel Vändra kihelkonnakooli koolmeistri, tõlgitud laule võib leida Uuest Lauluraamatust (4) ja enamus neist (3) on jõudnud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse: tuntud ja armastatud Oh võta mind, mu Jumal (KLPR 344), nn. psalmikoraal Ma tõstan silmad ülesse (KLPR 356, Ps 121 põhjal) ja Oh ära jäta mind (KLPR 327).

Tekst: Ene Salumäe

Seenioreid üllatas Tiiu Pikkur

Märtsikuu seeniorite koosviibimine on taas peetud.

Suur libe hakkab selja taha jääma ja seepärast oli taas rohkem seeniore kohale tulnud.
Rõõm oli jälle sünnipäevalapsi õnnitleda, teiste seas ka peapiiskop emeeritus Kuno Pajulat.

Seekord üllatas meid Eesti Kiriku tegevtoimetaja Tiiu Pikkur. Kui eelnevalt Tiiule sai helistatud ja küllakutse tehtud, puikles ta pisut vastu, et "mis minul ikka endast rääkida on". Naljaga pooleks sai vastatud-"tüüpiline ajakirjanik- teiste käest uurid pidevalt, aga sinust endast ei tea me midagi". Olgu, kuidas oli, Tiiu Pikkur tuli meile külla ja see pärastlõuna osutus äärmiselt huvitavaks ja meeleolukaks. Põnev oli kuulda põlise nõmmeka õpingutest (Tiiu on erialalt eesti keele ja kirjanduse õpetaja) ja tööaastatest koolis. Äärmiselt huvitav oli, kuulata lugusid, kui Tiiu töötas ETV-s Aktuaalse Kaamera juures. AK- aegadest tulid meelde ka kõige koomilisemad juhtumid, mida ta oli valmis meiega jagama. Ja kindlasti oli ka huvipakkuv, kuidas Tiiu Pikkur nö. kiriku juurde jõudis, olles tööl nii Konsistooriumi kirjastusosakonnas, kui ka pressisekretär. Ajahe Eesti Kiriku juures on ta olnud aastast 1996. Tiiu ütles välja ka üsna tabava mõtte, miks talle praegune töö väga meeldib- ta kirjutab positiivseid uudiseid ja lugusid. Kui ümber ringi on palju kurjust, kibedust ja keelepeksu, siis Eesti Kiriku reporterina saab Tiiu pakkuda midagi tõelist ja head.
Ja loomulikult oli hea meel kuulda ka külalisest kui tütrest, emast ja vanaemast.

Koguduse õpetaja Urmas Viilma ja peapiiskop emeeritus Kuno Pajula peatusid oma algus-ja lõpumõtisklustes paastuaja juures ja kutsusid meid üles vaatama rohkem iseendasse.

Kohtusmiseni aprillis- see on seeniorite kooskäimise sünnipäevakuu!

Sinod Toomkirikus

Tallinna praostkonna Sinod kogunes sel aastal Toomkirikusse eelmisel neljapäeval, 10.märtsil. Jumalateenistusel teenisid peapiiskop Andres Põder, praost Jaan Tammsalu ja koguduse õpetaja Urmas Viilma. Peale kohvipausi koguneti Toomkiriku käärkambrisse koosolekule. Tavapäraselt tehti kokkuvõtteid eelmisest aastast ja vaadati ette ka alanud aastasse 2011. Sinodil valiti ka järgmiseks neljaks aastaks praost ja abipraost. Praostiks valiti taas Jaan Tammsalu ja abipraostiks sai seekord Arho Tuhkru. Senine abipraost Patrik Göransson loobus oma kanditatuurist.
Päeva lõppedes söödi ühiselt torti ja õnnitleti Tiina Klemensit (end. Kliiman) abiellumise puhul ning peapiiskop emeeritus Kuno Pajulat ja Püha Vaimu koguduse õpetajat Gustav Piiri saabuvate sünnipäevade puhul.
Jumal olgu kiidetud, kõik on hästi korda läinud!

Fotod: Mari-Ann Kelam

Päeva laul (13.03)-Jeesus, oh aita, et võimust võin saada

13. märts 2011

Paastuaja 1. pühapäev – Invocavit

Päeva teema: Jeesus – kiusatuste võitja

Päeva evangeelium: Mt 16:21-23

Päeva juhtsalm: Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks,

et Ta tühistaks kuradi teod. 1Jh 3:8b

JEESUS, OH AITA, ET VÕIMUST VÕIN SAADA-KLPR 316

Sõnade autor: Johann Heinrich Schröder (1667-1699)

Viisi autor: teadmata Tõlkija: teadmata

Oleme jõudnud kirikuaastas paastuaega. Paastuaeg algas tuhkapäeval (ladina keeles dies cineris) vana traditsiooni kohaselt tuha päheraputamisega või tänapäeval ka tuhast ristimärgi laubale tegemisega, mis on patukahetsuse ja meeleparanduse sümboliks. Need omakorda on kristliku elu lahutamatuks osaks. Me vajame kogu aeg Jumala armu ja andeksandmist. Paastuajal palume Jumalalt, et ta valmistaks meid ette ülestõusmispühade rõõmuks. Palume abi meid ümbritsevate himude ja kiusatuste võitmiseks tänase päeva laulu sõnadega, mis sajandite eest looduna meiegi palvesoove väljendavad:

Jeesus, oh aita, et võimust võin saada,

vaata, kuis pimedus kipub mu peal...

Jeesus, oh aita, et võideldes võidan,

kuni mind ehib kord võitjate kroon!

Paastuaja väliseid tunnuseid märkame ka jumalateenistusel. Altarit ja kantslit katavad violetsed tekstiilid, kasutame toomkirikus violetse kaanekujundusega missavihikuid, milles on paastuajale kohane missakord ilma hõiskavate liturgiaosadeta: Gloria (Au olgu) ja Halle-luuja hüüded jäävad ootele, et rõkatada taas ülestõusmispühade missal.

Laulu sõnade autor Johann Heinrich Schröder veetis oma lühikeseks jäänud elu Saksamaal. Ta sündis 1667 (mõnede allikate järgi 1666) Hannoveri lähedal Deisteri äärses Springe’s, õppis Leipzigi ülikoolis ja 1696 sai temast Magdeburgi lähedal asuva Mesebergi koguduse vaimulik. Seal ta ka suri kolm aastat hiljem vaid 31-aastasena. Sünnilinnas Springe’s on särava luuletaja auks tänaseni tema nimeline tänav.

Napist kolmekümnest eluaastast hoolimata jõudis Schröder luua terve hulga vaimulikke laulutekste, millest mõnda lauldakse veel 300 aastat hiljemgi. Neid on tõlgitud erinevatesse keeltesse ja nad on leidnud endale kindla koha erinevate rahvaste luterlikes lauluraamatutes. Schröderi üheks teda enim mõjutanud õpetajaks oli kindlasti Leipzigi ülikooliaastatel oma aja tuntud pietist August Hermann Francke, jutlustaja ja nn varase Halle pietismi luuletaja.

1695. aastal loodud Jeesus, oh aita... on üks neist harvadest lauludest Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, mille sündimise võimalik lugu on üle sajandite meieni jõudnud ja kõlab Soome tuntud hümnoloogi ja kirjastaja Tauno Väinölä jutustatuna järgmiselt.

Noor saksa kirikuõpetaja Johann Heinrich Schröder ja tema abikaasa Tranquilla Sophie olid mõlemad tulihingelised pietistid ja nende ühiseks harrastuseks oli kirikulaulude kirjutamine. Selles nad otsekui võistlesid omavahel. Ja nii juhtus kord, et Schröder kirjutas laulu „Eins ist not!“ (Üht on tarvis, laul leidub Uues Lauluraamatus nr. 269), mille 1. salm kõlas nii:

„Eins ist not!“ Ach Herr, dies Eine Üht on tarvis, armas Jumal,

lehre mich erkennen doch; seda tundma õpeta!

alles andre, wie’s auch scheine, Et, mis armastan ma rumal,

ist ja nur ein schweres Joch, tunnen tühja oleva.

darunter das Herze Sest et see mu südant

sich naget und plaget siin piinab ja närib

und dennoch kein wahres ja ilma, et hingeke

Vergnügen erjaget. rõõmu sest pärib.

Erlang ich dies Eine, Saan aga see ühe,

das alles ersetzt, mis kallim on muust,

so werd ich mit Einem ei rõõmulaul lahku

in allem ergötzt. siis iial mu suust. (ULR 269:1)

See omapärane vahelduv riim innustas naist kirjutama laulu „Trautster Jesu, Ehrekönig“. Selle viimane rida omakorda inspireeris meest uueks lauluks, mille iga salm algab sõnadega „Jesu, hilf siegen“ (Jeesus, aita võita), meile eesti keeles tuntud kui Jeesus, oh aita, et võimust võin saada.

Selles väga võimsas ja kõnekas laulutekstis palutakse Jeesust aitama kiusatustes, millega igaüks oma elus kokku puutub. Neid maailma vürsti ehk kuradi meelitusi ja ahvatlusi mainitakse nimepidi nii nagu teda ennastki.

Kurat mind kavalalt kiusata nõuab,

kurvasta, sõeluda, rikkuda püüab.

Jeesus, oh aita, mind ostsid Sa omaks;

aita, et kurat, mu liha ja ilm

vägisi mind oma võrku ei tõmbaks,

ega mind petaks ka meelitav silm.

Schröderite paari „armastuse duett Jeesusele“ jõudiski üsna pea mitmesse saksa lauluraamatusse. Kahjuks jäi nende laululooming väheseks ja abieluõnn üürikeseks. Abikaasa suri järgmisel kevadel. Schröder jõudis küll teistki korda abielluda, kuid suri peagi ise.

Laulu sõnad on aga tänase päevani saksa lauluraamatus (Jesu, hilf siegen, Evangelisches Gesangbuch 373), lisaks veel teinegi laulu sünniloos mainitud laul „Eins ist not!“ (EGB 386). Samuti on laulu Jeesus, oh aita... sõnad ka meie põhjanaabrite soomlaste lauluraamatus (Auta, oi Jeesus, Virsikirja 385). Tõsi küll, laulu salmide arv on pisut suurem (meil ja sakslastel 6 salmi, soomlastel 8 salmi).

Meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on veel teinegi Schröderi tekst Suur ja ustav on see sõna (KLPR 313).

Laulu viisi autor ja päritolu vajavad veel uurimist. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on viisi kohta laulu pealkirja alla märgitud kahest sõnast koosnev juhis: „Omal viisil“. Seda tänapäeval rõõmsat elevust tekitavat ja mitmeti tõlgendamist võimaldavat „viisi juhatamist“ esineb ka varasemates lauluraamatutes. Ära seletatuna tähendab see seda, et tegemist on antud koraaliteksti nimiviisiga ehk viisiga, mis algselt või traditsiooniliselt kuulub kokku just selle tekstiga. Kui sama viisi kasutatakse ka mõne teise teksti laulmiseks, siis märgitakse selle laulu pealkirja alla: „Viisil: ...“ ja laulu nimiteksti pealkiri. Kuna laulu Jeesus, oh aita... viisi kasutatakse Kiriku Laulu- ja Palveraamatus veel teisegi teksti laulmiseks – Kristus on Kuningas, võit on ta päralt! (KLPR 299, Johann Ludvig Konrad Allendorfi sõnad), siis on näiteks selle laulu pealkirja all viisi juhiseks: „Viisil: Jeesus, oh aita, et võimust võin saada“, kuna just selle Johann Heinrich Schröderi laulusõnade järgi seda viisi tuntakse.

Siinjuures aga ongi huvitav fakt, et see on küll Eesti ja Liivimaa aladel olnud traditsiooniliselt Schröderi „Jesu, hilf siegen“ lauluteksti nimiviisiks, mis leidub neil aladel 19.-20. sajandil kasutusel olnud Punscheli koraaliraamatus (P.187) ja millele viidatakse Uues Lauluraamatus (ULR 444) selle laulu teksti puhul („omal viisil“). Eelpool mainitud saksa ja soome lauluraamatutes on sama teksti laulmiseks hoopis teised viisid. Nii kasutavad sakslased 1733. aastal Köthenis ilmunud koraalikogumikust pärit viisi, millest on saanud Johann Ludwig Konrad Allendorfi 1736. aastal loodud Kolmekuningapäeva teksti „Jesus ist kommen“ nimiviis. Soomlased on aga läinud veelgi kaugemale ja kasutavad Schröderi teksti soomekeelse tõlke „Auta, oi Jeesus“ (Virsikirja 385) laulmisel hoopis soome rahvapärast koraaliviisi ehk teisendit (koraalitoisinto) Kuortaneelt (Lapua lähistelt Pohjanmaa’lt).

Missuguse viisiga aga algselt Schröderi teksti Jesu, hilf siegen lauldi, tuleb veel hümnoloogidel uurida. Uurimist tasub jätkata ka meie lauluraamatus selle teksti nimiviisi päritolu kohta. Viidatud Kötheni kogumikus (1733) võib viis sellisel kujul küll leiduda, kuid samamoodi võib viis olla vanem ja pärineda hoopis Darmstadti kogumikust Geistreiches Gesangbuch (1698), millele samuti osades allikates „Jesu, hilf siegen“ teksti puhul viidatakse. Kas tegemist on sama viisiga, vajab uurimist. Darmstadtis ilmus laulukogumik Das grosse Cantional oder Kirchen-Gesangbuch ka aastal 1687, millest on pärit näiteks meie lauluraamatus teise Schröderi teksti Suur ja ustav on see sõna (KLPR 313) laulmiseks kasutatav viis „Jeesus, surma äravõitja“ (Jesu, meines Lebens Leben). Kas ehk oleks võinud ka Jesu, hilf siegen saada oma viisi sellest Schröderi eluajal olemas olnud lauluraamatust?

Laulu eesti keelde tõlkija kohta andmed puuduvad.

Tõlge on olnud olemas juba enne Uut Lauluraamatut ja selle prooviraamatut, sest laulu juures ULR 444 on sulgudes teinegi number (316), mis viitab laulu esinemisele eelmises väljaandes, kus salme oli 14. Ka teise Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva Schröderi laulu Suur ja ustav on see sõna tõlkija kohta andmed puuduvad. Küll on aga selge, et vähemalt viimatine lauluraamatukomisjon on võrreldes Uues Lauluraamatus ilmunud tekstiga teinud väikest keelelist korrektuuri ning vähendanud salmide arvu 11-lt 6-le.

Tekst: Ene Salumäe

Laudate Dominum 20- Kõnelevad pildid

-Fotod: Marko Ummus
-Laudate Dominumi sünnipäeva-kontserdist saate lugeda ajalehest "Eesti Kirik" (9.03.11) või www.eestikirik.ee (autor Tiiu Pikkur)

6.märtsi päeva laul- JEESUSEGA KÄIA VÕTKEM

Pühapäev enne paastuaega – Esto mihi; Quinquagesima

Päeva teema: Jumala armastuse ohvritee

Päeva evangeelium: Jh 12:25-33

Päeva juhtsalm: Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Lk 18:31

JEESUSEGA KÄIA VÕTKEM- KLPR 317

Sõnade autor: Sigmund von Birken (1626-1681)

Viisi autor: Johann Schop (arv. 1590-1667)

Tõlkija: Martin Lipp (1854-1923)

Oleme jõudnud kirikuaastas aega, mil vastlapäevale järgnevast tuhkapäevast algab paastuaeg. Pühapäeva enne paastuaega tuntakse ladinakeelsena Esto mihi –pühapäevana, mis tähendab „Ole mulle“ ja tuleb selle pühapäeva psalmi antifoni algussõnadest: Ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks! (Psalm 31:1). Algab Jeesuse teekond Jeruusalemma, vastu kannatusele ja surmale. Sellel teel võidab jumalik armastus end ohverdades ja alandades kuni ristisurmani. Me vajame silmade avanemist, et näeksime, kuidas Jeesus kannatab meie ja kogu maailma pärast, Me vajame usu kinnitust, et salgaksime maha oma mina ja järgiksime Jeesust.

Selleks pühapäevaks ja algavaks nädalaks on päeva lauluks valitud usuvõitlust kinnitav enam kui kolme sajandi eest loodud laul Jeesusega käia võtkem. Selle julgustavad ja kaasahaaravad meie-vormis esitatud jõulised sõnad on kui kutse kaalutlejale ja kahtlejale: mingem koos! Laulu teises salmis viidatakse Jeesuse kannatustele ja tuletatakse meelde, et üksnes neid kannatusi jagades saame osaks taevase rõõmu ja rikkuse.

Laulu sõnade autor Sigmund (Sigismund) von Birken (isa poolt ladinapäraselt Betulius), üks 17. sajandi produktiivsematest ja mitmekülgsematest kirjanikest, sündis Böömimaal Wildsteinis Egeri lähedal (praeguses Kagu-Ungaris) kohaliku evangeelse koguduse vaimuliku pojana. Pere pidi katoliikliku keisrikoja usulise tagakiusamise eest põgenema, kui Sigmund oli alles 3-aastane. Nii asuti ema kunagisse kodulinna Nürnbergi, mis jäi Sigmund von Birkeni kodukohaks tema surmani. Varakult ema kaotanuna lubas ta 16-aastase noormehena isa surivoodil, et läheb teoloogiat õppima. Ülikooliõpingud Jenas õigusteaduse ja teoloogia alal jäid kehvade majandusolude tõttu lühikeseks ja Sigmund läks tagasi Nürnbergi. Seal avaldas ta 1645. aastal oma esimese suurteose Fortsetzung der Pegnitzschäferei ja sai pseudonüümi „Floridan“ all aasta varem Nürnbergis asutatud keele- ja kirjandusühingu Pegnesischen Hirten- und Blumenorden (Societas Florigerae ad Pegnesum) liikmeks (ühing tegutseb tänaseni). Samal ajal teenis Sigmund von Birken leiba printside Ferdinand Albrechti ja Anton Ulrichi Hofmeister’ina ehk koduõpetajana Braunschweigi ja Lüneburg-Wolfenbütteli õukonnas Wolfenbüttelis. Järgnenud kaheaastasel reisil Põhja-Saksamaale tutvus ta muuhulgas ka poeedi ja paljude kirikulaulutekstide autori Johann Ristiga. Naastes 1648.a. Nürnbergi von Birkeni kuulsus luuletajana levis, mis andis talle tööd ja võimaldas ära elada kirjaniku ja poeedina. 1654.a. ülendati ta aadliseisusesse ja sealt alates nimetas ta end „von Birken“. Luuletajana kuulus ta mitmesse mainekasse oma aja luuletajate ühendusse. Tema teeneks loetakse, et ka naised said hakata kirjanduslikesse rühmitustesse kuuluma. Von Birkenil oli palju kontakte ja koostööd oma kaasaegsete nimekate kirjanike, muusikute ja kunstnikega. Tema pärandist on näha, et ta ka ise tegeles kunsti ja muusika loomisega. Tema produktiivsusest ja suhtlusringist räägivad säilinud ca 10 000 lehekülge käsikirju ja ca 2000 kirja umbes 400-lt isikult. Von Birkeni arvukatest vaimulikest lauludest on 1653. aastal loodud Lasset uns mit Jesu ziehen (Jeesusega käia võtkem) kõige tuntum ja leidub pea kõigis luterlikes lauluraamatutes tõlgituna paljudesse erinevatesse keeltesse. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on see ainus Sigismund von Birkeni laulutekst. Uues Lauluraamatus oli von Birkenilt veel teinegi tekst (ULR 234) Jeesus, kes Sa õnnistuseks vagade truu karjane (Jesu, frommer Menschenheerden).

Laulu viisi autor Johann Schop oli oma aja tuntud viiulivirtuoos ja helilooja, kes tegutses pea terve elu õukonnamuusikuna oma sünnilinnas Hamburgis. Mitmekülgse muusikuna mängis ta 1614.a. Wolfenbüttleri õukonna kapellis viiulit, lautot, trompetit ja tsinki. 1615-1619 musitseeris ta Kopenhaagenis sealse kuninga Christian IV õukonnas. Hamburgi naastes oli ta esialgu raemuusikute liige, hiljem nende direktor ja lõpuks linna kapellmeister. Schop tegutses ka Jakobi kiriku organistina. Taani ja Norra kroonprints Christiani pulmadeks reisis Johann Schop koos oma aja tuntuima saksa helilooja Heinrich Schütziga 1634. aastal taas Kopenhaagenisse. Ehkki kuningas püüdis Schopi meelitada oma õukonda jääma, pöördus ta siiski tagasi Hamburgi. Schop oli oma ajastu kuulsamaid viiulivirtuoose, kelle särav tuntus kandus juba eluajal kaugele väljapoole Hamburgi ja tänaselgi päeval on Hamburgi Eimsbütteli linnaosas tema nimeline tänav. Ka Schopi kahest pojast, Johannist ja Albertist, said muusikud.

Lisaks instrumentaalmuusikale on Johann Schopi loomingus ka vokaalmuusikat: motette, vaimulikke ja ilmalikke laule. Suur osa tema vaimulikest lauludest on loodud hea sõbra Johann Risti tekstidele.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Johann Schopi viisi, mis ühtekokku esinevad 7 erineva lauluteksti juures: neist ühel korral Johann Sebastian Bachi kantaadiski kasutamist leidnud ja Johann Risti sõnade järgi tuntud „Werde munter, mein Gemüte“ („Ärka üles, minu süda“, ULR 87, KLPR 307 esineb viis Paul Gerhardti teksti „Õnnis, kes ei võta teha“ juures) ja kuuel korral Paul Gerhardti teksti järgi tuntud viisil „Eks mu kohus tänu teha“ („Sollt’ ich meinem Gott nicht singen“ KLPR 292), millel lauldakse ka Sigmund von Birkeni Jeesusega käia võtkem. Viisi loomisaajaks peetakse 1641. aastat.

Selle üsna suure ulatusega meloodia rütm on teinud vastavalt arusaamadele ja moevooludele läbi mitmeid muutusi nagu enamus 16.-17. sajandi viisidest. 20. sajandi lauluraamatutes hakati algseid rütmikujusid ja meetrumeid taastama. Eestis seisab viisikujude restauratsioon veel ees.

Laulu eesti keelde tõlkijaks on märgitud Martin Lipp, kes tõenäoliselt on olnud selle laulu juba olemas olnud tõlke redigeerijaks. Birkeni laul Võtkem Jeesusega käia oli eestikeelsena ja trükituna olemas juba 1864. aastal välja antud uuendatava lauluraamatu prooviväljaandes, mis kandis nime Eesti=Ma=Rahwa Uus Laulo=Ramat. Selle tõlget kohendati, kui lauluraamat uude kirjaviisi ümber kirjutati. Nii võib leida 1899. aastal Tallinnas trükitud Eesti=Ma=Rahwa Laulo=Ramatust numbri 365 alt vana tõlke ja 1900. aastal Tartus trükitud Uuest Lauluraamatust nr. 441 alt juba uue, Martin Lipu nimega seotud tõlke. Kiriku Laulu- ja Palveraamatu tõlge tugineb mõnd üksikut parandust välja arvates Martin Lipu redigeeritud variandile.

Martin Lipp, eesti kiriku- ja kultuuriloo üks suurkujusid on pärit Viljandimaalt Tarvastu kihelkonnast. Tartu Ülikoolis usuteadust õppides 1874-1879 oli ta aktiivne Eesti Üliõpiaste Seltsi liige. 1880. aasta 9. märtsil ordineeriti Lipp vaimulikuks ning oli seejärel mõned aastad Tartu Jaani koguduses õpetaja-diakonina ja koolides usuõpetajana. Vaimulikutöö jätkus Saaremaal Kaarma koguduses, kus ta oli samal ajal ka õpetajate seminari direktoriks. Sealt edasi asetus Martin Lipp tagasi Tartumaale Nõo koguduse õpetajaks, kuhu jäi oma surmani 8. märtsil 1923. aastal.

Martin Lipp oli 1887. aastal loodud Uue Lauluraamatu koostamise komisjoni liikmena üks viljakamaid tõlkijaid ning uute vaimulike laulutekstide autoreid. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Martin Lipult 13 lauluteksti, millest tuntuimad on kindlasti Suure Neljapäeva laul Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Mu päev, mis aland, on nii pime (KLPR 343, loodud 1. märtsil 1923, 5 päeva enne operatsiooni, mille järel ta suri 8. märtsil) ja Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette (KLPR 451). Mõne laulu puhul on Lipp saanud inspiratsiooni juba olemasolevaist luuleridadest, neid oma mõtetega riimides (Jumal, Sind me kiidame, KLPR 386 Ambrosiuse hümni järgi või Küll kannab kindel kalju KLPR 161 Samuel Stone’i ainetel). 23 laulu juures on Lipp märgitud tõlkijaks.

Eestlaskonnale laiemalt on tuntud kindlasti Martin Lipu sinimustvalgest trikoloorist loodud sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“. Selle luuletuse esimene versioon ilmus juba aastal 1892. Mõnikümmend aastat hiljem loodud Enn Võrgu viisiga tunneme ja laulame neid sõnu tänagi „Eesti lipu laulu“ nime all.

Tekst: Ene Salumäe