laupäev, 30. aprill 2011

Homne päevalaul

1. mai 2011


Ülestõusmisaja 2. pühapäev – Quasimodogeniti; Dominica in albis


Päeva teema: Ülestõusnu tunnistajad


Päeva evangeelium: Jh 21:1-14


Päeva juhtsalm: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa,


kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks


Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. 1Pt 1:3


Päeva laul:



MU SÜDA, ÄRKA, VIRGU, MEEL-KLPR 111




Sõnade autor: Lorenz Lorenzen (Laurentius Laurenti) (1660-1722)


4. salm Paul Gerhardt (1607-1676)


Tõlkija: teadmata, 4. salmi tõlkija Eduard Salumäe (1919-1985)


Viisi autor: Martin Luther (1483-1546)




Pühapäeva ladinakeelne nimi Quasi modo geniti (’nagu äsjasündinud lapsed’) on pärit päeva psalmi antifonist ja viitab ülestõusmispühade ristitutele.


Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima,


et te selle varal kasvaksite pääste poole. (1Pt 2:2)


Varases kirikus kandsid ristitud kogu nädala neile ristimisel selga antud valgeid rõivaid. Sellest tuleb ka pühapäeva teine ladinakeelne nimi dominica in albis (’valgete riiete pühapäev’) ehk lihtsalt „valge pühapäev“.


Pühapäeva piiblilugemised räägivad ülestõusnud Jeesuse ilmumisest kahtlevatele jüngritele, keda ta veenis oma ülestõusmises. Jüngreid täitis rõõm, kui nad kohtasid Jeesust elavana. Ka ristitute ülesanne oli nüüdsest alates igapäevases elus tunnistada oma ülestõusnud Päästjat ja Temas täitunud Jumala tõotusi.


Päeva laulus kõlab nii äratus, tunnistus kui ülevoolav rõõm.


Mu süda, ärka, virgu, meel ja hõiska, hing, ning laula, keel!


Su Jeesus Õnnistegija on murdnud surma ahela!


Nüüd üle maade, merede suur kallis sõnum, sõua! (KLPR 111)



Laulu sõnade autor Lorenz Lorenzen (Laurentius Laurenti(i)), viljakas pietistlik laululooja, sündis Husumis (Schleswig) jõuka ja muusikalembese kodanlase peres. Pärast muusikaõpinguid Kielis sai temast 1684. a. Bremeni toomkiriku kantor ja muusikadirektor, kus ta töötas ühtekokku 38 aastat kuni oma surmani. Tema pietismist mõjutatud lauludest on 150 trükitud. Neist olulisim on kogumik „Evangelia melodica“ (1700), mis sisaldab pühapäevastele evangeeliumiperikoopidele loodud laule.


Samas kogumikus ilmus ka tänase päeva laul Mu süda, ärka, virgu, meel (KLPR 111 „Wach auf, mein Herz, die Nacht ist hin“).


Lorenz Lorenzeni laule on olnud Eesti lauluraamatutes läbi aegade enamgi. Uus Lauluraamat sisaldab 8 teksti. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on lisaks tänasele päeva laulule veel kolm Lorenzeni (Laurenti) laulu: Kõik inglid taeva valguses (KLPR 150), Oh ärka, usklik rahvas (KLPR 177) ja Miks kui pagan, inimene (KLPR 357), kust pärineb tuntud söögipalve salm „Kas on linnukesel muret“.


Seevastu saksa praegusesse lauluraamatusse Evangelisches Gesangbuch on jäänud Lorenzenilt vaid kaks laulu: „Ermuntert euch, ihr Frommen“ (EG 151, Oh ärka, usklik rahvas KLPR 177) ja seesama ülestõusmispühade laul „Wach auf, mein Herz, die Nacht ist hin“ (EG 114, Mu süda, ärka virgu, meel KLPR 111).


Uues Lauluraamatus algab see laul sõnadega „Mu süda, ole üleval, öö on ju mööda läinud“ (ULR 207) ning sealsest kümnest salmist on Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudnud 1., 2., 8., ja 10. salm. Neile Lorenz Lorenzeni salmidele on aga lisatud salm ühest hoopis teisest, saksa kuulsaima kirikulaulude looja Paul Gerhardti ülestõusmislaulust, mis sobib üllatavalt hästi laulu sisulisse tervikusse.


Laulu Mu süda, ärka, virgu, meel (KLPR 111) kohta on ilmunud väga hea kirjutis pealkirja all „Sa otsi, mis on üleval“ eelmiselt Tallinna Toomkoguduse õpetajalt, Kiriku Laulu- ja Palveraamatut ette valmistanud lauluraamatukomisjoni sekretärilt Jaak Salumäelt eelmisel lauluraamatuaastal ajalehes Eesti Kirik igal nädalal ilmunud sarjas „Laulu lugu“ (Eesti Kirik 13/2002).



Laulu tõlkija kohta andmed puuduvad, kuid laul oli eestikeelsena olemas juba üsna varsti pärast ilmumist Saksamaal (1700), pääsedes 1721. aasta lauluraamatusse. See näitab, kui kiiresti laulud tol ajal levida võisid.


Üsna väheste redigeerimistega jõudis laul 10-salmilisena Uude Lauluraamatusse, kus ta algab sõnadega „Mu süda, ole üleval, öö on ju mööda läinud“ (ULR 207). Alles 1956. aasta lauluraamatukomisjon asus tõlget kohendama ning järgmine komisjon muutis ära ka algusrea: „Mu süda, ärka, virgu, meel“.


Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on Uuest Lauluraamatust võetud 4 salmi ning lisatud enne viimast salmi täiesti uus salm ühest teisest ülestõusmispühade laulust, mille luuletajaks saksa laulik Paul Gerhardt. Selle salmi eesti keelde tõlkijaks on pikaaegne Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe, 20. sajandi üks väsimatuid Eesti luterliku kiriku jumalateenistusliku ja muusikaelu edendajaid ning paljude soome- ja saksakeelsete vaimulike laulude eestindajaid. Tema tõlgitud laule on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kogunisti 15, lisaks veel suur hulk laste- ja noortelaule. Ta oli ka lauluraamatukomisjoni töö tegus toetaja ja uudismaterjalide kasutaja.


See üks Paul Gerhardtilt pärit salm ongi muutnud Lorenz Lorenzeni laulu „Mu süda, ärka, virgu, meel“ Kiriku Laulu- ja Palveraamatus võrreldes sama lauluga teiste maade ja varasemates Eesti lauluraamatutes eriliseks. Selle salmi eestikeelne tõlge sündis Eduard Salumäel Gerhardti laulu soomekeelse tõlke kaudu (Maailman ääriin iloinen, Soome eelmine lauluraamat Virsikirja 75:1) ja ilmus esmakordselt 1970. aasta märtsis Eduard Salumäe poolt Kuusalu koguduse jumalateenistuseks koostatud laululehel. Kümmekond aastat hiljem (1981) trükiti see kantslisalmina Lauluraamatukomisjoni poolt koostatud ülestõusmispüha laululehel. Mõned aastad hiljem liideti salm juba Lorenz Lorenzeni ülestõusmispüha lauluga Mu süda, ärka, virgu, meel ja ta ilmus pühade laululehel palvelauluna. Selline liitmine tekitas komisjonis alguses küll vaidlusi ja kahtlusi, kas nii meelevaldselt võib salme ümber tõsta ja uusi tervikuid kujundada, kuid kuulutuslikult oli tulemus kahtlematult suurepärane. Nii rikastavadki Lorenzeni sisukat ülestõusmispühade laulu Gerhardti hoogsad, rõõmusõnumi edasikandmisele innustavad värsiread Eduard Salumäe tõlkes:


Nüüd üle maade, merede suur, kallis sõnum, sõua!


Suust suhu, rahvalt rahvale maailma äärde jõua.



Laulu viisi autor Martin Luther, saksa kirikureformaator ja teoloog, kes kinkis oma rahvale emakeelse Piibli kõrvale ka saksakeelse evangeelse lauluraamatu, sündis Eislebenis Thüringenis. Õigusteaduse õpingutele Erfurti ülikoolis järgnesid pärast augustiinlaste kloostrisse siirdumist teoloogia õpingud Wittenbergis. Lutheri usulised veendumused küpsesid vähehaaval, kuni ta 1517. aasta 31. oktoobril naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele kuulsad 95 teesi, soovides kirikut reformida. See tegevus aga viis roomakatoliku kirikust väljaheitmiseni, mis omakorda andis tõuke uue kiriku kujunemisele.


Martin Lutheri piiblitõlget peetakse üheks oluliseks saksa kirjakeele edendajaks ning uute tõlkimispõhimõtete rajajaks.


Lutheri jumalateenistuse uuendustest üks olulisi on kindlasti emakeelse riimilise koguduselaulu tava juurutamine. Uute koguduselaulude loomisel lõid kaasa nii mitmed tema mõttekaaslased kui ka ta ise. Lutheri enda laule arvatakse olevat 40 ringis, millest suur osa põhineb keskaegsetel vaimulikel tekstidel ja viisidel, aga ka rahvamuusikal. Mitmed neist lauludest ilmusid juba Lutheri eluajal välja antud lauluraamatutes.


Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, nagu kõikides luterlikes, aga ka paljudes katoliiklikes ja vabakiriklikes lauluraamatutes, on Martin Lutheri nimega seotud laule paarkümmend: neist kümmekond laulu, millel nii viis kui sõnad on seostatavad Martin Lutheri nimega, lisaks laule, millel üksnes tekst või viis on Lutherilt või tema poolt seatud. Tuntuimad neist on kindlasti luterliku kiriku hümniks kujunenud Üks kindel linn ja varjupaik (KLPR 163) ja Ma tulen taevast ülevalt (KLPR 22).


Lorenz Lorenzeni Mu süda, ärka, virgu, meel viisiks on laenatud Martin Lutheri laulu Nüüd ristirahvas, laula sa (KLPR 323, „Nun freut euch, lieben Christen g’mein“) nimiviis. Sama Lutheri viis on saksa lauluraamatus Bartholomäus Ringwaldti teksti See aeg on tõesti ukse ees (KLPR 172, „Es ist gewisslich an der Zeit“) nimiviisina tuntud, kusjuures meie lauluraamatus KLPR 172 juures olevat Lutheri viisi tunneb saksa lauluraamat omakorda „Nun freut euch, lieben Christen g’mein“ nimelisena. Tundub, nagu oleks need kaks Lutheri viisi juba Punscheli koraaliraamatus (P. 202 ja 208) nimiteksti osas vahetusse läinud. Kuna need kaks viisi on aga samasuguse värsimõõduga, saab tänast päeva laulu Mu süda, ärka, virgu, meel laulda nii Uues Lauluraamatus selle laulmiseks soovitatud viisil See aeg on tõesti ukse ees kui ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus laulu juures ära trükitud viisil Nüüd ristirahvas, laula sa.



Tekst: Ene Salumäe

neljapäev, 28. aprill 2011

"Teeme ära!" talgupäev Toomkirikus, 7.mail

Anname teada, et ka sel aastal on võimalus kõigil huvilistel tulla Toomkogudusele appi ja aidata talgupäeval kirikut koristada. Talgupäev algab kell 9, aga kogunetakse kiriku ette juba 8.45. Kavandatavad tööd: kiriku sisekoristus (tolmu pühkimine, imemine; vaipade kloppimine; põrandate, pinkide niiske hooldus jne.) ja hoovi koristus. Järgneb kell 12 ORELIPOOLTUND- Kadri Ploompuu.


  • Kõik, kes soovivad meile appi tulla, andke endast varem teada koguduse telefonil 6444140 või tallinna.toom@eelk.ee, siis teame töömahtu planeerida.


  • Kel võimalik, võiksite kaasa võtta oma puhastusvahendid (väike tolmuimeja, puhastuslapp, ämber) ja muu tarvilik (näiteks redel).

teisipäev, 26. aprill 2011

Kristus on üles tõusnud, Halleluuja!

Ta on tõesti üles tõusnud, halleluuja!
Nii hüüdsid kõik kristlased pühapäeval, kui paastuaeg oli mööda saanud, Suur Reede seljatatud ja surm võidetud. Võime rõõmsad ja tänulikud olla, et pühade-periood Toomkirikus möödus õnnistusrikkalt ja rahvarohkelt.
Väga palju kauneid teenistusi ja ilusat muusikat mahtus nendesse päevadesse.
Suur Neljapäev- armulaua seadmise püha. Teenistuse lõppedes kahanes muusika, kahanes valgus, altar korjati tühjaks- just nii nagu Jeesus kisti paljaks tema vangistajate ja rahva poolt.

Suur Reede- muljetavaldav Ristikäik läbi Tallinna kesk- ja vanalinna. Lisaks veel meie kirikus õhtupalvus, kus organist Kadri Ploompuu ja õpetaja Urmas Viilma kandsid vaheldumisi ette F. Liszti "Via Crucis" ja M. Quoist "Palved ristiteel"- üks muusikas ja teine sõnas.

Ning siis lõpuks pühapäev- suur rõõm ja ärkamine! Hommikusel teenistusel kasvas taas muusika, kasvas valgus, lilled ja küünlad altaril. Ülestõusmispüha missal, kell 11 jutlustas peapiiskopl Andres Põder. Laudate Dominum rõõmustas meid kolme kauni lauluga, lisaks Toomkooli lapsed ja õpetajad oma laulude, palvetega.

Pühapäeval, peale lõunat saime oma pühaderõõmu veelgi kasvatada, kui üles astus Chicago lastekoor ja meie kodumaine Ellerhein. Repertuaar oli nö. "seinast-seina" ja usun, et külmaks ei jätnud kontsert kedagi. Sõnadesse on seda siin keeruline panna, seepärast oli taas vahva, et neid, kes ise kohale kogema tulid, oli väga palju. Kõigi üllatuseks ja liigutuseks kõlas viimase lauluna nii Ellerheina kui Chicago Children´s Choir poolt G. Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm".

Pühad lõpetas meie kirikus 2.ülestõusmispüha jumalateenistus. Hea meel oli üle pika aja jutlustamas kuulata Rootsi-Mihlik koguduse õpetajat Patrik Göranssoni.

Peale kosutavat teenistust oli Toomkoguduse töötajatel lõpuks mahti ka pühade-laua ümber istuda ja hingata. Õpetaja Urmas Viilma tänas kõiki töötegijaid ja vabatahtlikke, kes igaüks omal moel kaasa aitasid, et pühad Toomkirikus õnnestuksid.

Jumal olgu kiidetud, kõik on hästi korda läinud!

24.04 Päeva laul

24. aprill 2011


Kristuse ülestõusmise püha ehk 1. ülestõusmispüha


Päeva teema: Kristus on surnuist üles tõusnud!


Päeva evangeelium: Jh 20:1-10


Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan


igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Ilm 1:18


Päeva laul: HALLELUUJA! JEESUS ELAB-KLPR 102


Sõnade autor: Jaan Bergmann (1856-1916)


Viisi autor: Joachim Neander (1650-1680)



Ülestõusmispühad on kirikuaasta keskpunkt, pühade püha – Festum festorum. Ülestõusmispühal kõlab ristirahva keskel kõikjal rõõmus kuulutus:


Kristus on surnuist üles tõusnud!


Kirik laulab kiitust Kristuse ülestõusmise valgusele ja mõtleb Jumala imelistele tegudele. Kristus on võitnud surma ja patu võimu. Ülestõusmine kinnitab, et Jeesus on Jumala Poeg. See ülestõusmissõnum on kogu ristiusu alus ja tuum.


See on päev, mille Issand on teinud:


ilutsegem ja rõõmustagem Temast! (Psalm 118:24)


Jumalateenistuse liturgias rõkatavad pärast pikka paastuaja vaoshoitust taas ülistushümnid Gloria (Au olgu Jumalale kõrges) ja Laudamus (Me kiidame Sind) ning Halleluuja-hüüded.


1. Ülestõusmispüha päeva laul kunagise Paistu Maarja koguduse õpetaja Jaan Bergmanni sõnadega võtab kokku pühade rõõmusõnumi:


Halleluuja! Jeesus elab! Surm ja põrgu võidetud!


Taevas kui ka maa peal kõlab ingli rõõmus kuulutus:


Üles tõusnud Elutooja, Jeesus elab, halleluuja! (KLPR 102)


Sama laulu sõnadega hõiskab täna, sajand hiljem, ka Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus 1. ülestõusmispüha missal.


Laulu sõnade autor Jaan (Johannes) Bergmann oli vaimulik, luuletaja ja tõlkija. Põltsamaalt alanud haridusteed jätkas ta Tallinnas ning seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Pärast prooviaastat Peterburi Jaani koguduses Jakob Hurda käe all, ordineeriti Jaan Bergmann 1883. aastal vaimulikuks. Aastast 1884 kuni oma surmani 1916. a. oli Jaan Bergmann Paistu Maarja koguduse õpetaja.


Jaan Bergmanni lüürilises luules on valdavad looduse ja isamaa teemad, samuti muistsete eestlaste vabadusvõitlus ja rahvaluulest saadud inspiratsioon. Teda peetakse oma aja üheks parimaks vormimeistriks, luulekeele rikastajaks ning edasiviijaks. Tähelepanu-väärsed on ka Bergmanni tõlked kreeka, saksa ja vene keelest. Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivse liikmena tegutses Bergmann ka rahvaluule kogujana.


Jaan Bergmanni tegevus eesti lauluraamatute ja kirikulaulude kujunemise loos on tähelepanuväärne. 1887. aastal pandi Liivimaa sinodi poolt kokku komisjon, mille ülesandeks oli 1869. aastal välja antud “Eesti Maa rahva Koddo- ja Kirriko-Raamatu” esimese osa –lauluraamatu - keeleline ja sisuline uuendamine. Komisjoni esimeheks valiti Põltsamaa koguduse õpetaja Carl Maurach ning lauluraamatu keeleliseks ülevaatajaks Jaan Bergmann. Esimene komisjoni töö vili ilmus 1895. aastal nime all “Vaimulikud laulud”. Mõned aastad hiljem otsustasid Liivimaa ja Eestimaa lauluraamatu-uuendajad oma jõud ühendada ning Bergmannist sai ka uue komisjoni keeleline ülevaataja, kuigi viimase otsuse tegemine jäi uues komisjonis juba Jakob Hurda kätte. Uus Lauluraamat valmis 1899. aastal ja jõudis koguduste kätte aasta hiljem. Sellesse lauluraamatusse jõudis ühtekokku 8 Jaan Bergmanni teksti ja 18 tõlget, hilisemates lisades veel paar tükki. Neist Halleluuja! Jeesus elab! (KLPR 102) ongi Uue Lauluraamatu esimese lisa esimene laul (ULR 636).


Jaan Bergmanni vaimulikku luulet ja tõlkeid leiame rohkesti ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatust: 6 tema oma lauluteksti ja 10 tõlget. Mitmel neist on kindel koht meie kirikuaasta pühades ja kiriklikel talitustel nagu aastavahetuse laul Elulaevuke on sõudnud (KLPR 40), Maarja kiituslaulule Magnificat’ile põhinev Minu hing austab (KLPR 82), ülestõusmispühade laul Halleluuja! Jeesus elab! (KLPR 102) ja leeripühal Oh Isa, Sinu altarile (KLPR 230) ning tõlgetest Suure Neljapäeva laul Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja (KLPR 89) ja armastatud kiituselaul Kiida nüüd Issandat, minu süda (KLPR 298).


Laulu viisi autor Joachim Neander (Neumann) oli saksa reformeeritud kiriku õpetlane (kalvinist), teoloog ja kirikulaulude looja, kelle üle maailma kristlaskonna kuulsaimaks kiituslauluks on kindlasti Võta nüüd Issandat, vägevat kuningat, kiita (KLPR 306, saksa keeles „Lobe den Herren, den mächtigen König der Ehren“).


Bremenis haritlaste suguvõsas sündinud Joachim Neander õppis oma kodulinna ülikoolis teoloogiat, koges pietistliku äratuse ning jätkas seejärel koduõpetajana Frankfurtis (Main). Seal tutvus ta oma aja mõjukate pietistide Philipp Jakob Speneri (1635-1705) ja Johann Jakob Schütziga (1640-1690). Olnud mõned aastad Düsseldorfi reformeeritud koguduse ladinakooli rektoriks, naases Joachim Neander sünnilinna Bremenisse täitma õpetaja ja vaimuliku ülesandeid, kus ta aga juba järgmisel aastal kõigest 30-aastasena suri.


Vanaisa soovil ja tolle aja trendidele vastavalt muutsid Neumannid oma nime kreekapäraselt Neanderiks. Düsseldorfis töötamise ajal meeldis Joachim Neanderil jalutada looduse poolest inspireerivas Düsseli jõe orus. 19. sajandi alguses nimetati org, kus sündisid paljud Neanderi luuletused ja laulutekstid, tuntud laululooja auks Neandertal’iks (Tal = saksa keeles „org“) ning suur koobas Neanderhöhle’ks (Höhle = saksa keeles „koobas“). Ülemaailmset kuulsust Neanderi nimele lisas aga veelgi 1856. aastal sealt samast orust leitud eelajaloolised arvatavad inimjäänused, mida hakati asukoha järgi kutsuma homo neanderthalensis ehk neandertaallaseks.


Oma lühikese elu jooksul jõudis Joachim Neander kirjutada umbes 60 kirikulaulu (enamasti nii sõnad kui ka viisi), millest mitmed on tänini tuntud ja armastatud. Teda peetakse väljapaistvaimaks saksa reformeeritud kiriku ja saksa üheks esimeseks olulisemaks reformatsioonijärgseks laululoojaks üldse. Neanderi laulud kogumikus „Bundes-Lieder und Dank-Psalmen“ (1680) olid kui teerajajaks pietistlikele lauluraamatutele reformeeritud ja luterlikus kirikus.


Jaan Bergmanni ülestõusmispüha laulu Halleluuja! Jeesus elab (KLPR 102) viisiks on laenatud Joachim Neanderi laulu „Jumal vägev valitseja“ (KLPR 349, saksa keeles „Unser Herrscher, unser König“) nimiviis. Seda hoogsat ja pidulikku viisi kasutatakse Kiriku Laulu- ja Palveraamatus veel 7 lauluteksti juures. Lisaks on Neanderilt meie lauluraamatus veel 2 teksti koos viisiga: Imeline Issand (KLPR294), Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita (KLPR 306) ning üks tekst Maa ja meri kiidavad (KLPR 388).



Tekst: Ene Salumäe

neljapäev, 21. aprill 2011

SUUR REEDE

22. aprill 2011

Suur Reede

Päeva teema: Jumala Tall

Päeva evangeelium: Jh 19:16-30 (Jh 18:1-19:42)

Päeva juhtsalm: Nõnda on Jumal maailma armastanud,

et Ta oma ainusündinud Poja on andnud,

et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jh 3:16

Päeva laul:

OH JEESUS, SINU VALU-KLPR 94

Sõnade autor: Paul Gerhardt (1607-1676)

Viisi autor: Hans Leo Hassler (1564-1612)

Tõlkija: teadmata

Suur Reede on Kristuse surmapäev. Ometi on selles päevas lohutuse sõnum: Kristus on surnud meie eest ja toonud meile lepituse. Kristuse rist on usklikele elu märgiks.

Suure Reede piiblilugemistes jälgitakse Kolgata sündmusi kuni Jeesuse surmani. Ka meie väljendame oma leina ja tunnistame oma osa Kristuse kannatustes ja palume päeva palves:

Aita meil Sinu valatud vere läbi pattudest puhastatuna

ja Sinu ristisurma läbi igavesest surmast päästetuna

osa saada Sinu taevariigi rõõmust.

Suure Reede päeva laul ühendab miljoneid kristlasi üle kogu maailma. See Paul Gerhardti ja Hans Leo Hassleri laul on saanud Suure Reede tunnuseks, sümboliks, passioonide sõnaliseks ja muusikaliseks teljeks. Neis keskajast pärit Kristuse kannatuste kirjeldustes on ühtaegu nii valu kui lootust:

Oh Jeesus, Sinu valu, Su raske kannatus,

see saadab mulle elu ja on mu rõõmustus.

Su ristisurma rada on mulle elutee.

Ei unusta ma seda, vaid elan Sinule. (KLPR 94)

Laulu sõnade autorit Paul Gerhardt’i loetakse suurimaks saksa kirikulaulikuks pärast Martin Lutherit. Wittenbergi lähedal Gräfenhainichenis sündinud ja varakult orvuks jäänud Gerhardt sai range luterliku kasvatuse. Pärast teoloogia õpinguid Wittenbergi ülikoolis pidi ta pikalt leiba teenima koduõpetajana, kuni sai 1651. a. vaimuliku ametisse Mittenwaldesse (Brandenburg) ja sealt 1657. a. Berliini Nikolai kirikusse. 1664. aastal keeldus ta paljude teiste luterlike vaimulike kombel alla kirjutamast reformeeritud kuurvürsti nõutud kirjalikule lubadusele tema poliitika toetuseks, nn. tolerantsusediktile, mille tulemusena Gerhardt eemaldati vaimulikutööst. Mõned aastad hiljem sai ta ülemdiakoni koha Lübbenisse (Frankfurt/Oder), kus töötas surmani.

Ehkki Paul Gerhardti laululooming ei ole väga arvukas (pisut üle 130 laulu), on tema luuletajatöö ometi luterliku kirikulaulu ajaloo kõige tähelepanuväärsem. Seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja Gerhardti laule leidub täna üle maailma nii luterlikes, katoliiklikes kui vabakiriklikes lauluraamatutes. Need laulud kuuluvad asendamatuina meie koguduselaulude põhivaramusse läbi kirikuaasta, sisaldades selget õpetust, sügavat vagadusetunnet, karastunud usku, Jumala usaldamist, isiklikke tundeid, igatsusi ja kogemusi avameelselt ja südamlikult ning keeleliselt kaunilt ja lihtsalt. Kui arvestada mitmeid katsumusi ja traagikat, mis Paul Gerhardti tema eluteel saatsid, jääb vaid imetleda, kui palju helgust ja lootusrikkust leiame tema lauludes.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on ühtekokku 20 Paul Gerhardti laulu (Uues Lauluraamatus 51, Saksa tänases lauluraamatus 26, Soome Virsikirja’s 15), neist tuntuimad paljude lauluraamatute esimene laul, armastatud advendilaul Kuis pean vastu võtma (KLPR 3), jõululaul Su sõime juures seisan ma (KLPR 37), Suure Reede laul Oh Jeesus, Sinu valu (KLPR 94), laulatuse laul Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), kiituselaul Eks mu kohus tänu teha (KLPR 292), Oskar Lutsu „Kevadest“ tuntud Mis vaevab sinu südant (KLPR 342), eelmise lauluraamatuaasta (2002) tunnuslaul Ma laulan suust ja südamest (KLPR 387), viimase paarikümne aastaga rahvapärase koraaliviisiga ülituntuks lauldud hommikulaul Mu süda, ärka üles (KLPR 398) ja paljude põlvkondade armastatud õhtulaul Nüüd hingvad inimesed (KLPR 408).

Paul Gerhardti laul Oh Jeesus, Sinu valu (KLPR 94) on kahtlemata üks tuntumaid kirikulaule üldse, kuid kindlasti kõige tuntum kannatusnädala ja Suure Reede laul. Selles osas võib teda võrrelda niisuguste kuulsate jõululauludega nagu Lutheri „Ma tulen taevast ülevalt“ või Gruberi „Püha öö“. Need kõik on laulud, mis on muutunud teatud pühade sümboliks, koondades endasse paljude erinevate rahvaste jaoks pühade sõnumi lihtsalt ja selgelt.

Paul Gerhardt’i viimasel Mittenwalde koguduses vaimulikuks olemise aastal 1656 loodud O Haupt voll Blut und Wunden lauluteksti aluseks on keskajast pärit ladinakeelsed värsid Salve caput cruentatum Need värsid on osa suuremast 7-osalisest meditatsioonide tsüklist Oratio Rhytmica, mis käsitleb ristilöödud Jeesuse erinevaid kehaosi ning mille seitsmes osa (Salve caput cruentatum) kirjeldab Jeesuse pead. Meditatsioon on pärit tsistertslaste kloostrist ja autoriks on pakutud nii Arnulf’i Löwenist (1200-1250) kui Gerhardti ajal ka juba sajandi võrra varasemat Bernhard’i Clairvaux’st (1090-1153).

Laulu viisi autor Hans Leo (von) Hassler sündis Nürnbergis organisti pojana. Pärast isalt algõpetuse saamist jätkus orelimängu ja kompositsiooni õppimine Veneetsias kuulsa Andrea Gabrieli juures. Sealt tuli Hassler Augsburgi, kus tegutses nii toomorganisti kui õukonna kammermuusikuna ja koges üha kasvavat kuulsust heliloojana. Lühikest aega oli ta Prahas keiser Rudolf II teenistuses erinevatel muusikalistel ametikohtadel ning ülendati keisri poolt aadli seisusesse. Nürnbergis jõudis ta teenida Frauenkirche organistina ja linna kapellmeistrina ning Dresdenis sai Hasslerist Saksimaa kuurvürsti Christian II õukonna orkestrijuht ja organist. Lisaks muusikalistele ülesannetele kavandas ta ka uue oreli Dresdeni lossikabelisse. Hans Leo Hassler oli kahtlemata oma aja saksa kõige kuulsam helilooja. Tema loomingusse kuulub nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat. Katoliiklikus kirikumuusikas on ta tuntud oma missade ja motettide ning protestantlikus kirikus rikkalike ja värvikate koraaliseadete poolest.

Suure Reede päeva laulu Oh Jeesus, Sinu valu viisiks märgitud ja Hassleri ühe tuntuimaks saanud koraaliviisi juurde on enne Gerhardti teksti läbi tuntuks saamist kuulunud poole sajandi jooksul terve rida nii ilmalikke kui vaimulikke tekste.

Esmalt ilmus viis Hassleri kogumikus „Lustgarten neuer teutscher Gesäng, Balletti, Galliarden und Intraden“ (1601) ilmaliku armastuslaulu tekstiga „Mein G’müt ist mir verwirret, das macht ein Jungfrau zart“ („Mu meel on sassi aetud, seda teeb üks neitsi õrn“). 1613. aastal trükiti viis Görlitzis koolilauluraamatus „Harmoniae sacrae“ juba koos Christoph Knolli (1563-1621) matuselaulu sõnadega „Herzlich tut mich verlangen“ (Ma püüan kõigest hingest, ULR 586) ja alles 1656. aastal Paul Gerhardti kaastöölise ja sõbra, Berliini Nikolai kiriku organisti Johann Crügeri (1598-1662) poolt pisut rütmiliselt muudetuna kogumikus „Praxis Pietatis Melica“ koos Paul Gerhardti (1607-1676) sõnadega „O Haupt voll Blut und Wunden“ (Oh Jeesus, Sinu valu, KLPR 94).

See Gerhardti Suure Reede laulu Oh Jeesus, Sinu valu nimiviis on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus antud veel 6 erineva teksti laulmiseks. Arvestades laulu kannatusajale omast tõsist meeleolu on mõistetav, et ka kõik ülejäänud sellel viisil lauldavad tekstid on otsesemal või kaudsemal moel kantud nukravõitu alatoonist: aastavahetuse, paastuaja ning leina- ja igavikulaulud.

Laulu eesti keelde tõlkija on nimeliselt teadmata. Eestikeelsena on Paul Gerhardti laul Oh Jeesus, Sinu valu ilmunud lauluraamatus, mis kannab nime „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud mis Jummala auuks Ello parrandusseks ja Süddame römustamisseks voib laulda... Ria Linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“. Selles lauluraamatus Kristuse kannatuse laulude osa esimeseks lauluks on „Oh Jesus! Sinno wallo“ (laul nr. 20) 10-salmilisena ja algab nõnda:

Oh Jesus! Sinno wallo / so raske kannatus /

se satab mulle ello / se on mo römustus /

Kui võrrelda seda tõlget sama laulu tõlkega 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (laul nr. 51) ja 1864. aastal Tartus trükitud „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat’us“ (laul nr. 65), on muudatused minimaalsed ja eelkõige eesti keele kirjutusviisi uuendustest lähtuvad. 1892. aastal Tallinnas (Reval) trükitud „Eesti maa rahwa Laulu=raamatus“ (laul nr. 74) on laulu 10 salmi juba keeleliselt rohkem redigeeritud ja muudatused julgemad. 1899/1900. a. Uus Lauluraamat (ULR 196) pakub eelmisega võrreldes veelgi rohkemaid keelelisi, kuid ka sisulisi muudatusi.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatu lauluraamatukomisjoni töös oli selle laulu redaktsiooni ettevalmistajaks lauluraamatukomisjoni liige ja Võrumaa praost Armand Leimann. Võrreldes eelnevate laulu-raamatutega on laulu lühendatud 6-salmiliseks (välja jäid 3., 7., 8. ja 10. salm) ning keeleliselt redigeeritud vastavalt eesti keele uuenemisele nii kirjaviisi kui ka mõningate väljendite osas, kuid enamus salme on jäänud siiski praktiliselt samaks.

Paul Gerhardti laul Oh Jeesus, Sinu valu on olemas eestikeelsena ka baptistide lauluraamatus „Vaimulikud laulud“ (Tallinn 1997, laul nr. 113) ja „Katoliiklikus Lauluraamatus“ (Tallinn 2008, seal laul nr. 95). Mõlemas on laul vaid 4 salmilisena (KLPR salmid 1, 2, 3 ja 6). Tõlge on mõlemas lauluraamatus täpselt sama, kuid erineb veidi KLPR tõlkest. Tõlkija ega redigeerija nime pole ka nendes lauluraamatutes märgitud.

Tekst: Ene Salumäe

SUUR NELJAPÄEV

Suur Neljapäev

Päeva teema: Püha armulaud

Päeva evangeelium: Jh 13:1-15

Päeva juhtsalm: Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele.

Halastaja ja armuline on Issand. Ps 111:4

Päeva laul:

MU JEESUS, KES SA ÕHTUL HILJA-KLPR 89

Sõnade autor: Johann Jakob Rambach (1693-1735)

Viisi autor: Tundmatu helilooja 19. sajandist

Tõlkija: Jaan Bergmann (1856-1916)

Suure Neljapäeva missaga lõpeb tuhkapäeval alanud patukahetsusaeg ja algab kolmepäevane risti ja ülestõusmise paasapüha Triduum paschale, mis väljendab Kristuse ristisurma ja ülestõusmise kokkukuuluvust.

Suure Neljapäeva piiblilugemiste peateemaks on armulaua kui altarisakramendi sisu avamine: armulaua seadmine ja Jeesuse viimane ühine paasasöömaaeg jüngitega, Jeesuse ohvrisurma meenutamine, taevase pidusöömaaja ootus, osadus, tänu ja rõõm. Vana traditsiooni kohaselt meenutatakse ka Jeesust jüngrite jalgu pesemas ja Tema käsku saada kristlastel üksteise teenijaiks.

Päeva ladinakeelne nimi dies viridium (roheliste [okste] päev) viitab Suurel Neljapäeval pihil käimise traditsioonile: armulaua osadusest välja jäetud inimesed võeti tagasi koguduse osadusse ja nad said uuesti Kristus-viinapuu värsketeks oksteks.

Kõiki neid mõtteid kannab ka Suure Neljapäeva päeva laul:

Kui iial sööme seda rooga, saab uueks meil Su mälestus.

Su veri, surm ja ristivalu toob meie südamele elu.

Sa enesega ühte köidad meid armulaual uuesti.

Kui me Su juurde taeva saame, Su kiitust kõik siis kuulutame. (KLPR 89)

Laulu sõnade autor Johann Jakob Rambach, saksa evangeelne-luterlik teoloog ja kirikulaulude luuletaja, sündis Halles puusepa pojana ja omandas ka ise tisleri ameti isa juures õpipoisiks olles. Ülikoolis õppis ta teoloogiat tuntud pietistide, sh August Hermann Francke juures, kelle mantlipärijaks ta Halle üllikooli teoloogia professorina hiljem ka oli, saades ääretult sümpaatse inimesena osaks üliõpilaste suure poolehoiu ja soosingu. 1731 sai Rambachist ülikooli professor ja superintendent Giessenis, kus ta ka suri.

Oma usulistelt tõekspidamistelt oli Johann Jakob Rambach mõõdukas pietist. Ta otsis läbi oma õpetuse ja eluviisi meeleülendust ja hingekosutust, kuulutades vaimustusega Jumala Sõna. Lisaks mitmetele teoloogilsitele ja hingekosutuslikele kirjutistele on Rambach välja andnud palju uusi laule sisaldanud kodu- ja kirikulauluraamatu Geist­reich­es Haus-Ge­sang-Buch (Frank­furt & Leip­zig, 1735).

Sellest raamatust on pärit ka 9-salmiline armulaualaul Mein Jesu, der du vor dem Scheiden, mis eestikeelsena algab Kiriku Laulu- ja Palveraamatus sõnadega „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ (KLPR 89) ja on paigutatud 6-salmilisena Suure Neljapäeva laulude osasse.

Rambachi märkimisväärsest ja armastatud laululoomingust hoolimata sisaldab tänane saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosa vaid ühe Rambachi teksti – ristimislaulu „Ich bin getauft auf deinen Namen“ (EG 200, leidub eestikeelsena Su nimel ristitud ma olen ULR 326), mida sageli lauldakse ristimistalituse lõpus.

Küll aga leidub Rambachi armulaua laul Mein Jesu, der du vor dem Scheiden vanemais saksa lauluraamatuis (näit. Gesangbuch für die Provinz Sachsen und Anhalt). Seevastu soomlaste Virsikirjas on Rambachi armulaualaul kuulsa kirjamehe Elias Lönnroti tõlgituna ja 9-salmilisena tänagi olemas (Oi Jeesus, viimeisenä yönä, VK 220). Samuti leiame Uuest Lauluraamatust „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ 9 salmi (ULR 336).

Laulu viisi autoriks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitudTundmatu helilooja 19. sajandist“. Pealkirja all olev „Omal viisil“ vihjab meie eestimaises traditsioonis Rambachi lauluteksti kokkukuulumist selle tundmatu autori viisiga. Nii on juba Uues Lauluraamatus viidatud Punscheli koraaliraamatu viisile P.146, kust leiame ka sama viisi saksakeelse nimiteksti esimese rea „Ich danke dir, mein Gott, vom Herzen“. Nii selle teksti kui viisi autor vajavad jätkuvalt tuvastamist.

Samas on huvitav fakt, et Rambachi laulu „Mein Jesu, der du vor dem Scheiden“ nimiviisiks pakub Punscheli kogumik erinevalt Uues Lauluraamatus toodud juhistest hoopis P. 449. Seda viisi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei leidu ja hiljemalt Uue Lauluraamatu tulekuga 1899/1900 ei ole seda viisi Eestimaal tõenäoliselt ka enam kasutatud Rambachi laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ laulmiseks. Küll aga on sama viisi kasutatud saksa lauluraamatutes, kus Rambachi laul sees ja viisi päritolule viitab märge „Halle 1704“, mis lubab oletada, et tegemist võib olla Rambachi teksti algupärase nimiviisiga.

Ka meie põhjanaabrid kasutavad viisi, mis pärit enne Rambachi teksti sündi (1714), kuid erineb sakslaste Halle viisist.

Seega võib oletada, et Rambachi armualau laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ laulmisel Eestis kasutusel oleva tundmatu autori väga kauni viisi puhul on tegemist kohaliku traditsiooniga.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on märgitud laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ viisi kohta veel üks vihje. Nimelt sobib seda värsirütmi poolest laulda Eestimaal väga armastatud vene hilisbaroki tuntud helilooja Dmitri Bortnjanski (1751-1825) viisil, mis meil enim tuntud Gerhard Tersteegeni teksti „Ma kummardan Sind, Armuvägi“ järgi (KLPR 264).

Laulu eesti keelde tõlkija Jaan Bergmann oli vaimulik, luuletaja ja tõlkija. Põltsamaalt alanud haridusteed jätkas ta Tallinnas ning seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Pärast prooviaastat Peterburi Jaani koguduses Jakob Hurda käe all, ordineeriti Jaan Bergmann 1883. aastal vaimulikuks. Aastast 1884 kuni oma surmani 1916. a. oli Jaan Bergmann Paistu Maarja koguduse õpetaja.

Jaan Bergmanni lüürilises luules on valdavad looduse ja isamaa teemad, samuti muistsete eestlaste vabadusvõitlus ja rahvaluulest saadud inspiratsioon. Teda peetakse oma aja üheks parimaks vormimeistriks, luulekeele rikastajaks ning edasiviijaks. Tähelepanu-väärsed on ka Bergmanni tõlked kreeka, saksa ja vene keelest. Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivse liikmena tegutses Bergmann ka rahvaluule kogujana.

Jaan Bergmanni tegevus eesti lauluraamatute ja kirikulaulude kujunemise loos on tähelepanuväärne. 1887. aastal pandi Liivimaa sinodi poolt kokku komisjon, mille ülesandeks oli 1869. aastal välja antud “Eesti Maa rahva Koddo- ja Kirriko-Raamatu” esimese osa –lauluraamatu - keeleline ja sisuline uuendamine. Komisjoni esimeheks valiti Põltsamaa koguduse õpetaja Carl Maurach (üheks komisjoni liikmeks oli mh Nõo koguduse õpetaja ja luuletaja Martin Lipp) ning Jaan Bergmann valiti Liivimaa sinodil selle ilmuva lauluraamatu keeleliseks ülevaatajaks. Esimene komisjoni töö vili ilmus 1895. aastal nime all “Vaimulikud laulud”. Mõned aastad hiljem otsustasid Liivimaa ja Eestimaa lauluraamatu-uuendajad oma jõud ühendada ning Bergmannist sai ka uue komisjoni keeleline ülevaataja, kuigi viimase otsuse tegemine jäi uues komisjonis juba Jakob Hurda kätte. Uus Lauluraamat valmis 1899. aastal ja jõudis koguduste kätte aasta hiljem.

Jaan Bergmanni vaimulikku luulet ja tõlkeid leiame Kiriku Laulu- ja Palveraamatust rohkesti: 6 tema oma lauluteksti ja lisaks veel 10 tõlget. Paljud neist on leidnud sagedast kasutamist jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel. Olgu Bergmanni omaloomingust siin nimetatud aastavahetuse laul Elulaevuke on sõudnud (KLPR 40), Maarja kiituslaulule Magnificat’ile põhinev Minu hing austab (KLPR 82) ja leeripüha laul Oh Isa, Sinu altarile (KLPR 230) ning tõlgetest Suure Neljapäeva laul Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja (KLPR 89) ja armastatud kiituselaul Kiida nüüd Issandat, minu süda (KLPR 298).

Tekst: Ene Salumäe