laupäev, 28. mai 2011

Tänase päeva laul (29.05)

29. mai 2011

Ülestõusmisaja 6. pühapäev – Rogate

Päeva teema: Südame kõne Jumalaga

Päeva evangeelium: Mt 6:5-13

Päeva juhtsalm: Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet

ega ole mult ära võtnud oma heldust! Ps 66:20

EKS SEE OLE ARM JA HELDUS-KLPR 315

Sõnade autor: Johann Rist (1607-1667)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Louis Bourgeois (arvatavasti 1500-1561)

Pühapäeva ladinakeelne nimetus Rogate (’paluge, palvetage’) tuleb Roomas 4. sajandist korraldatud kristlikest rongkäikudest, mis asendasid kevadisi põllule tehtavaid paganlikke rongkäike. 5. sajandi lõpust alates toimusid need kiriklikud protsessioonid palvepühapäeva ja taevaminemispüha vahelistel argipäevadel.

Palvepühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, mida tähendab palvetada, missuguseid tõotusi see sisaldab ning Kristusest kui suurest eestpalvetajast ja palvetamise õpetajast. Päeva palveski palutakse juhatust õigeks palumiseks ja oskust kuulata Jumala vastust:

Õpeta meid õigesti palvetama, et me alati ja kõiges

Sinu abile loodaksime ning oma elus Sind austaksime.

Kingi meile palve vaimu, et me ainult ise ei räägiks,

vaid ka kuulaksime, mida Sina tahad meile öelda.

Rogate-pühapäeva päeva laul Eks see ole arm ja heldus on kui üks kaunis palvetamise aabits, mis õpetab Jumalaga kõnelema. Selles juba pea 300 aastat eesti keeles kõlanud laulus julgustab laulik lihtsalt ja usaldavalt palvetama ning uskuma palve imelist jõudu:

Sellepärast, inimene, võta järjest paluda;

palved, oh mis imeline, võivad taeva avada!

Ära mõtle kaksipidi! Jumal aitab kindlasti!

Tule aga Tema ligi, palu, õhka alati! (KLPR 315)

Laulu sõnade autor Johann Rist, teoloog ning paljude tänaseks tuntud ja armastatud kirikulaulude looja, sündis Hamburgi lähedal Ottensenis evangeelse vaimuliku pojana. Kodust saadud õpetusele, mis juba varasest noorusest olid suunatud vaimuliku ameti omandamisele, järgnesid õpingud Hamburgis, Bremenis, Rintelnis ja Rostockis. Mitmetes ülikoolides õppides huvitus ta teoloogia kõrval ka arstiteadusest, loodusteadusest ja matemaatikast, pidades kõiki neid teadmisi ja oskusi väga oluliseks maakoguduse vaimuliku töös. Pärast ordineerimist töötas ta mõnda aega koduõpetajana Heides ning harrastas koos oma ülikooliaegse sõbraga Hamburgis teatritegemist nii draamasid kirjutades kui etendades. Seejärel tegutses Johann Rist üle kolmekümne aasta kuni oma surmani vaimuliku ja arstina Hamburgi lähedal Wedelis. Hoolimata sellest, et talle tehti selle aja jooksul mitmeid ahvatlevaid tööpakkumisi, jäi ta truuks oma kogudusele, kellega koos kannatas raskeid 30-aastase sõja põhjustatud katsumusi, nende hulgas nii haiguseid kui oma kodu rüüstamisi, mille käigus hävisid tema raamatukogu, kivide, medalite ja vanade müntide kogud, aga ka instrumendid keemia, optika ja astronoomia valdkonna teaduslikuks uurimiseks. Vaimuliku töö kõrval täitis Johann Risti elu kirjanduslik tegevus, mille hulka kuulus nii arvukate luuletuste ja näidendite kirjutamine kui ka aktiivne suhtlemine teiste kaasaja luuletajate ja kirjanikega ning Hamburgis keele- ja luuleseltsi asutamine. Tema tegutsemist tunnustati, sealhulgas ka keiser Ferdinand III poolt, kes ülendas Johann Risti aadliseisusesse ja andis talle Poeta laureatuse nimetuse.

Johann Risti loomingusse kuulub lisaks näitemängudele üle 650 laulu ja luuletuse, millest suur osa on loodud sõjaraskuste keskel kosutuseks ja julgustuseks oma kannatavale kogudusele eesmärgiga laulda neid mitte jumalateenistustel, vaid kodustel hardushetkedel. Alles hiljem levisid Risti laulud üle Saksamaa ja kaugemalegi ning mitmed neist jõudsid üldkiriklikesse lauluraamatutesse laulmiseks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on 4 Johann Risti lauluteksti: Paganaile saagu valgus (KLPR 58), Sa ärka, ristirahvas (KLPR 87), Oh leinakem ja kaevakem (KLPR 95:2-5) ning tänane päeva laul Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315, saksakeelsena „Ist es nicht ein Werk der Gnaden“).

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on Johann Risti laule lauldud juba üsna pea pärast nende levima hakkamist Saksamaal. Nii leiame tänase päeva laulu Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315, saksakeelsena „Ist es nicht ein Wer(c)k der Gnaden“) juba näiteks 1726. aasta lauluraamatust, mille kaunilt kujundatud tiitellehel seisab:

„Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud mis Jummala auuks Ello parrandusseks ja Süddame rõmustamiseks woib laulda Selle pissokesse Ramatu sisse kokko pantut Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich“

Laul paikneb rubriigis „Issa meie palwest“ (lk. 80 nr. 46) ning on seal 16-salmilisena. Neid salme lugedes võib vaid imestada ja imetleda, kui rikkalik ja tabav oma väljendustes ja kujundlikkuses oli eesti keel juba ligi 300 aastat tagasi!

Sajand hiljem (1829) trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke) on see sisukas palvelaul väga väikeste keeleliste parandustega endiselt 16-salmilisena (lk. 119 nr. 103) samuti rubriigis „Issa meie Palwest“, sedakorda kõrvuti Martin Lutheri katekismuskoraaliga Oh Isa taevariigi sees (KLPR 324), mis on üles ehitatud Meie isa palve tekstile. Üsna väheste keeleliste kohendustega ja endiselt 16-salmilisena ilmub laul ka veel Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 303). Samal ajal 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 292) on aga laulu keelelisele kohendamisele lisaks seda juba lühendatud 12-salmiliseks. Uues Lauluraamatus (1899/1900) on laulust (ULR 13) jäetud välja veel üks salm ning parandatud keeleliselt, neist 2. salmi tõlget on senistega võrreldes kõige rohkem muudetud.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus laulame Johann Risti õpetuslikku palvelaulu täna 7-salmilise sisulise tervikuna, kus on säilinud laulule omane rõõmus, usalduslik ja julgustav palvetamisele üles kutsuv meelsus. Ehkki Uue Lauluraamatuga võrreldes on siingi tehtud mõningaid keelelisi redigeerimisi lähtuvalt keele uuenemisest, on rõõmustav tõdeda, et mitmed väljendid, mis esmatõlget lugedes 18. sajandi eesti keelse tõlke luulelisuse üle imetlema panid, on praegugi pea muutumatuna alles nagu näit. „Eks see ole arm ja heldus Jumalaga kõnelda“ (1.s.), „Palved, oh mis imeline, võivad taeva avada“ (3. s.), „Ära mõtle kaksipidi!“ (4.s.) ja „Palu, õhka alati!“ (4.s.).

Laulu viisi autor Louis (Loys) Bourgeois, prantsuse helilooja ja renessansiaja muusikateoreetik, puutus usupuhastusega kokku juba oma sünnilinnas Pariisis. Arvatavasti 1541. aastal siirdus ta Genfi, kus temast sai Johann Calvini kaastööline ja aastast 1545 sealse Peetri kiriku kantor. 1551. a. koostas Bourgeois hugenottide lauluraamatu, nn. Genfi Psalteri, kus oli üle 70 tema enda või tema poolt töödeldud lauluviisi. Genfist asus Bourgeois Lyoni ja hiljem Pariisi.

Veel tänaselgi päeval on Bourgeois’ kui Genfi Psalteris ühe enim esineva helilooja viise reformeeritud kiriku lauluraamatutes, aga ka luterlikes lauluraamatutes. Näiteks Soome luterlikus lauluraamatus Virsikirja on 7 teksti juures ühtekokku 3 erinevat Bourgeois’ viisi, nende hulgas ka meie päeva laulu Eks see ole arm ja heldus viis (VK 348). Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on koguni 4 erinevat Bourgeois’ viisi.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatust leiame ühe Louis Bourgeois’ viisi, kuid see-eest koguni 9 erineva lauluteksti juurest: Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Jumal tasast vihma anna (KLPR 126), Püha Vaim, Sa ainus abi (KLPR 135), Trööstige mu kurba rahvast (KLPR 145), Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162), Lase ustavaks mind jääda (KLPR 279), Ole ustav, Jeesu rahvas (KLPR 303), Mis see on, mis jõudu annab (KLPR 359) ning tänane päeva laul Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315). Nende hulgas on nii pikkade traditsioonidega viisi-teksti kokkukuulumist, aga ka alles Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esimest korda esinevaid eesti algupäraga (Martin Lipu, Harri Haameri) laulutekste, mida kõiki lauldakse samal 1551. aasta Genfi Psalterist pärit Bourgeois’ viisil. Seda viisi seostatakse algselt Psalmiga 42 (Otsekui hirv igatseb veeojade järele), hiljem on temast saanud Christoph Demantiuse (1567-1643) laulu „Minu hing, oh ole rõõmus“ nimiviis. Seda lauluteksti ennast (saksakeelsena „Freu’ dich sehr, o meine Seele“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole, küll võime leida selle Uuest Lauluraamatust (ULR 589). Sama Bourgeois’ viisi on 19. sajandi lauluraamatutes pakutud ka teiste tekstide nimiviisiks (Jeesus, tee et sinu haavad ja Tulge, ristiinimesed)

Johann Risti laulule Eks see ole arm ja heldus on meie nn Vanas Lauluraamatus ja selle kordustrükkides märgitud soovitavaks viisiks hoopis ühe teise Johann Risti sõnadega kokku kuuluv viis „Werde munter mein Gemüte“ (Ärka üles, minu süda, ULR 87, KLPR-s Risti teksti ei ole, kuid viis ise leidub Paul Gerhardti sõnadega KLPR 307).

Tekst: Ene Salumäe

teisipäev, 24. mai 2011

Meenutus talgupäevast "Teeme ära" (7.mail 2011)

Oleme südamest tänulikud teile, kes võtsid vaevaks 7. mail Toomkirikule appi tulla. Iga abikäsi on alati teretulnud ja ka sel päeval sai tänu teile palju vajaliku tööd tehtud. Ametlikult registeeris end 34 abilist, aga kindlasti oli rohkem (hinnanguliselt pisut üle neljakümne). Tööhoos ei olnud mahti pilti teha, seepärast on siin mõned pildid talgupäeva lõpust. Veelkord tänu kõigile ja tere tulemast Toomkirikusse!


















(Fotod: Marko Ummus)

Vanalinnapäevade KIRIKUPÄEV Toomkirikus (29.05)

Kell 8.45- Kirikukellade koosmäng;

kell 11- Leeripüha Missa. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma, organist Ene Salumäe. Kaasa teenib koguduse koor Laudate Dominum. Pärast jumalateenistust KIRIKUKOHV;

kell 14- "Romantiline kirikukontsert"- Ludmilla Kõrts (sopran); keelpillikvartett: Meelis Vahar (viiul), Sirje Müller (viiul), Kerstin Tomson (vioola), Enno Lepnurm (tšello); Tatjana Lepnurm (harf); Kadri Ploompuu (orel);

kell 15 ja 16- Toomkirikut tutvustavad ekskursioonid;

kell 17- KORAALIÕHTU (vaata rubriiki "alanud nädalal");

kell 18- Toomkirikut tutvustav ekskursioon;

kell 20.45- Kirikukellade koosmäng.

laupäev, 21. mai 2011

Taas uus päevalaul (22.05)

22. mai 2011

Ülestõusmisaja 5. pühapäev – Cantate

Päeva teema: Taevariigi kodanikuna maailmas

Päeva evangeelium: Jh 17:6-10

Päeva juhtsalm: Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid! Ps 98:1

Päeva laul:

OH SURMAVÕITJA, TULE SA

Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 115

Sõnade autor: Anton Suurkask (1873-1965)

Viisi autor: Philipp Nicolai (1556-1608)

Pühapäeva ladinakeelne nimetus Cantate (’laulge’) tuleb päeva psalmist, kus lisaks laulmisele kutsutakse kogu loodut hõiskama ja mängima Issandale nii lauluhääle kui erinevate pillidega:

Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid.

Issanda parem käsi ja Tema püha käsivars

on toonud Temale võidu!

Hõisake Issandale, kogu ilmamaa,

tõstke hõisates häält ja mängige Temale!

Mängige Issandale kandle, kandle ja laulude häälega!

Trompetite ja pasunate häälega hõisake Kuningas Issanda ees!

Jõed plaksutagu käsi, mäed hõisaku üheskoos Issanda ees! (Ps 98)

Jumala rahvas rändab Võitja jälgedes tões ja armastuses taeva tõelise rõõmu poole. Pühast Vaimust juhituna võivad kristlased juba nüüd elada taevariigi kodanikena maailmas.

Päeva laulus kõlab palve surmavõitja Jeesusele, kellele võime loota ja toetuda selle maailma radadel taevase riigi poole teel olles:

Aita, näita, õiget teed ja õiget rada,

mida mööda võin Su juurde, Jeesus, saada.

Kui oled ikka minuga, siis lähen, Jeesus, Sinuga

siit maisest elust läbi.

Tulgu, olgu raske torm ja rasked päevad maises elus –

ükskord hingan taeva ilus! (KLPR 115)

Laulu sõnade autor Anton Suurkask oli mitmekülgne ja produktiivne erinevates valdkondades. Hallistes sündinud, Viljandis ja Häädemeestel koolis käinud ning nii seal kui ka Pärnus ja Tallinnas tegutsenud Suurkask võttis osa isegi revolutsioonilisest liikumisest 1905. aastal ning vabatahtlikuna Vene-Jaapani sõjast. Olulisimad valdkonnad, kuhu Anton Suurkask püsivama jälje jättis, olid kahtlemata lastekirjandus, kirjastamine ja harrastusspordi propageerimine. Heast sportlikust vormist ja tahtest räägib legend, et tema jõukatsumine Georg Lurichiga olla lõppenud viigiga. Lisaks raskejõustikule ühendas ta sportliku meele huviga pärimuskultuuri korjamise vastu, sõites rahvaluulet ja vanavara kogudes jalgrattaga läbi pea kõik Eesti kihelkonnad. Tema huvideks olid veel paranähtuste uurimine, rahvaravitsemine, harrastusteatris näitlemine ning kunstiga tegelemine. Ühiskondlikult aktiivse inimesena oli ta mitmete seltside juht ning kandideerides 1939. aastal tollase kuulsa Viljandi linnapea August Maramaa palvel üksikkandidaadina, osutus valituks Viljandi linnavolikokku.

Kõige enam pühendus Anton Suurkask siiski kirjandusele ja raamatute kirjastamisele. Ligi 10 000 lehekülge tekste, millest valdava osa (üle 100 raamatu) ta ka ise kirjastajana välja andis, sisaldavad nii ajakirjanduslikke kirjutisi kui kõikvõimalikke kirjanduslikke žanre, sealhulgas luulet ja tõlkeid. Erilise tähelepanu on pälvinud tema lasteraamatud. Ta oli üks esimesi, kes hakkas Eestis välja andma värvirikkaid (algul 4, hiljem 7 värviga) vähese tekstiga lasteraamatuid, illustreerimisel abiks pojad Endel ja Heino. Aastatel 1920-1933 andis ta välja mahuka lasteraamatute sarja (ca 60 raamatut), mis kandis nime „Anton Suurkask’i lastekirjandus“. Samal ajal jätkas Suurkask oma luulekogude avaldamist. 1933. aastal jõudis ta välja anda 9 kogu!

Kiriku Laulu- ja Palveraamatust leiame 3 Anton Suurkase lauluteksti: konfirmatsioonilaul Ma tean, et õnneks tuleb mulle (KLPR 228), kiituselaul Issand, mu Jumal, Sind tahan ma lauluga kiita (KLPR 295), mille 1. salmist on pärit ka tänavuse lauluraamatuaasta nn tunnuslause Tõuse, mu laul, taevasse! (KLPR 295:1) ning tänaseks päeva lauluks olev ülestõusmisaja laul Oh surmavõitja, tule Sa (KLPR 115). Kõik need tekstid on olemas ka Uue Lauluraamatu teises lisas, mis sisaldabki valdavalt eesti autorite vaimulikku loomingut. Tänavuse lauluraamatuaasta tunnuslaulu Issand, mu Jumal, Sind tahan ma lauluga kiita leiame ka Eesti katoliiklaste lauluraamatust (nr. 169).

Laulu viisi autoriks loetakse saksa 16. sajandi kahe kõige kuulsama kirikulaulu autorit Philipp Nicolaid, ehkki arvatakse, et selle viisi puhul on ta kasutanud eeskujuks juba varasemaid teemasid.

Mengeringhausenis vaimuliku pojana sündinud Philipp Nicolai õppis Wittenbergis teoloogiat ja temast sai innukas luterlikku ortodoksiat järgiv õige õpetuse eest võitleja, kes avaldas mh mitmeid kalviniste ja paavstlikku kirikut kritiseerivaid kirjutisi. Ta töötas vaimulikuna mitmes koguduses: Herdeckes, Kölni põrandaaluses luterlikus koguduses, õukonna jutlustajana ja krahv Wilhelm Ernst von Waldecki pere koduõpetajana ning elu viimastel aastatel Unnas Westfalenis ja Hamburgis Püha Katariina koguduses.

Nii Unnas kui Hamburgis oli ta ajal, mil neid linnu tabas laastav katk. Neis masendavates oludes, kus sajad linna ja koguduse inimesed surid, kirjutas ja avaldas ta lohutava, julgustava ja rõõmustava igavese elu sõnumiga hingekosutusliku kogumiku „Freudenspiegel des ewigen Lebens“ (Igavese elu rõõmupeegel, 1599). Selles kogumikus sisalduvad esmakordselt ka Philipp Nicolai kaks kuulsaks saanud laulu, mida on hiljem hakatud kutsuma koraalide kuningaks – „Wachet auf! ruft uns die Stimme“ („Ärgake!“ nii vahid hüüdvad, KLPR 179) ja kuningannaks - „Wie schön leuchtet der Morgenstern“ (Nüüd paistab meile kaunisti, KLPR 56).

Just seda viimast viisi silmas pidades on Anton Suurkask loonud oma ülestõusmislaulu sõnad Oh surmavõitja, tule Sa (KLPR 115). Sama viisi on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kasutatud lisaks Philipp Nicolai enda algupärasele tekstile veel 7 erineva teksti juures.

Arvatakse, et viisi loomisel oli Philipp Nicolaile eeskujuks juba olemasolev muusikaline teema. Nii pakutakse viisi ühe võmaliku eeskujuna Psalmi 100 teemalist koraali „Jauchzet dem Herren alle Land“ (’Hõisake Issandale, kõik ilmamaad’), mis esineb esmalt Wolff Köphel’i (1478-1541) Psalter’is Strassburgis aastal 1538. Teistel andmetel kasutas Philipp Nicolai selle viisi puhul renessansiajal üsna tüüpilist paroodiavõtet, kus viisi aluseks on üks tol ajal tuntud armastuslaul „Wie schön leuchtet die Äugelein der Schönen und der Zarten mein“ („Kui kaunilt säravad mu kallima kaunid silmad“).

See rasketes oludes sündinud rõõmurohke ja majesteetlik muusika on omakorda inspireerinud paljusid heliloojaid kirjutama suurejoonelisi teoseid ning luuletajaid eri aegadel ja eri maades looma laulusõnu just sellele viisile.

Tekst: Ene Salumäe

pühapäev, 15. mai 2011

Päeva laul (15.mai)

15. mai 2011


Ülestõusmisaja 4. pühapäev – Jubilate


Päeva teema: Jumala rahva koduigatsus


Päeva evangeelium: Jh 17:11-17


Päeva juhtsalm: Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu,


vana on möödunud, vaata, uus on sündinud! 2Kr 5:17



VÕITJA, VÕTA VÕIDUPALMID


Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 120



Sõnade autor: Christian Ludwig Taddel (1706-1775)


Tõlkija: Martin Lipp (1854-1923)


Viisi autor: Johann Schop (arvatavasti 1595-1665)




Ülestõusmisaja 4. pühapäeva ladinakeelne nimi Jubilate (’hõisake’) on pärit päeva psalmi antifonist ning väljendab ülestõusmisaja iseloomu:


Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ps 66:1


Kirik pühitseb rõõmustades Issanda ülestõusmist ja võitu surma üle ning pöörab pilgu uuele elule taevas, kuhu Jeesus on läinud omadele eluaset valmistama. Kristlastel pole siin jäädavat linna, vaid nad taotlevad tulevast ning ootavad Kristuse tagasitulemist.


Päeva Halleluuja-salmgi rõõmustab hõisates:


Teie süda on rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.


Halleluuja!


Võidust, võitjast ja ülestõusmirõõmust hõiskab ning kutsub tänuks kaasa laulma ka selle pühapäeva päeva laul:


Võitja, võta võidupalmid vastu oma rahva käest,


tema rõõmsad laulusalmid tänutäheks võidu eest!


Surma öö on kadunud, sest ta astel tehtud katki,


surm ja põrgu, vaikige! Halleluuja võitjale!


Võdulippu lehvitada, Võitja, võta haua peal! (KLPR 120)



Laulu sõnade autor Christian Ludwig Taddel sündis, õppis, töötas ja ka suri Rostockis Saksamaal. Ta õppis õigusteadust ja 1729. aastal kõigest 23-aastasena sai temast õigusteaduse doktor. Pärast õpinguid tegutses Taddel Rostockis õiguskantselei ja konsistooriumi direktorina.


Konsistoriaaldirektorina (Consistorialdirector) oli ta tegev 1764. aastal Mecklenburgi uue lauluraamatu eelnõu hindamise juures. Tema enda 5 vaimulikku laulu olid ilmunud juba varem nn Rostocki ministeeriumi lauluraamatu uues väljaandes 1744. aastal. Need laulutekstid paistsid silma hoogsuse ning puhta ja jõulise luulekeelega.


Neist kõige tuntumaks on ülestõusmisaja laul "Höllenzwinger, nimm die Palmen" (Võitja, võta võidupalmid, KLPR 120). See laul leidub nii Mecklenbrugi lauluraamatus (1751) kui muudetud algusega "Ueberwinder, nimm die Palmen" (sellist saksakeelset algusrida kasutatakse ka Uues Lauluraamatus ULR 216) ka Württembergi lauluraamatus ja Hamburgi lauluraamatus (mõlemad 1842).


Küll aga ei leia me Taddeli laule enam tänasest saksa luterliku kiriku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast.


Kiriku Laulu- ja Palveraamatus nii nagu ka tema eelkäijas Uues Lauluraamatus on Võitja, võta võidupalmid (KLPR 120) ainus Christian Ludwig Taddeli tekst. Uue Lauluraamatu 7-st salmist on Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse võetud kolm: 1., 2. ja 4. salm. Taddeli luule hoogsust ja jõulisust on tunda ka läbi Martin Lipu tõlke, olgu nendeks siis teise salmi surmavõitjat ülistav algus:


„Võidulippu lehvitada,


Võitja, võta haua peal!“


või laulu hõiskavad lõpuread:


„Hüüa, hüüa: ärgake!


Varjud möödas, elu võidab!


Päev on käes, sest kõla sa,


halleluuja, otsata!“


Hoogu ja majesteetlikku võidurõõmu lisab ka laulu viisiks valitud suure ulatusega Johann Schopi meloodia.



Laulu eesti keelde tõlkijaks on Martin Lipp, oli 1887. aastal loodud Uue Lauluraamatu koostamise komisjoni liikmena üks viljakamaid tõlkijaid ning uute vaimulike laulutekstide loojaid.


Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Martin Lipult 13 lauluteksti, millest tuntuimad on kindlasti Suure Neljapäeva laul Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Mu päev, mis aland, on nii pime (KLPR 343, loodud 1. märtsil 1923, 5 päeva enne operatsiooni, mille järel ta suri 8. märtsil) ja Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette (KLPR 451). Mõne laulu puhul on Lipp saanud inspiratsiooni juba olemasolevaist luuleridadest, neid oma mõtetega riimides (Jumal, Sind me kiidame, KLPR 386 Ambrosiuse hümni järgi või Küll kannab kindel kalju KLPR 161 Samuel Stone’i ainetel). 23 laulu juures on Lipp märgitud tõlkijaks, nagu ka tänase päeva laulu puhul.


Viljandimaalt Tarvastu kihelkonnast pärit Martin Lipp on eesti kiriku- ja kultuuriloo üks suurkujusid. Tartu Ülikoolis usuteadust õppides 1874-1879 oli ta aktiivne Eesti Üliõpiaste Seltsi liige. 1880. aastal pärast vaimulikuks ordineerimist oli ta mõned aastad Tartu Jaani koguduses õpetajaks ja koolides usuõpetajaks, seejärel Saaremaal Kaarma koguduses, kus ta oli samal ajal ka õpetajate seminari direktoriks. Saaremaalt asetus Martin Lipp Tartumaale Nõo koguduse õpetajaks, kus oli oma surmani.


Eestlaskonnale laiemalt on tuntud kindlasti Martin Lipu sinimustvalgest trikoloorist loodud sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“. Selle luuletuse esimene versioon ilmus juba aastal 1892. Koos mõnikümmend aastat hiljem loodud Enn Võrgu viisiga tunneme ja laulame neid sõnu tänagi Eesti lipu lauluna.



Laulu viisi autor Johann Schop oli oma aja tuntud viiulivirtuoos ja helilooja, kes tegutses pea terve elu õukonnamuusikuna oma sünnilinnas Hamburgis. Mitmekülgse muusikuna mängis ta 1614.a. Wolfenbüttleri õukonna kapellis viiulit, lautot, trompetit ja tsinki. 1615-1619 musitseeris ta Kopenhaagenis sealse kuninga Christian IV õukonnas. Hamburgi naastes oli ta esialgu raemuusikute liige, hiljem nende direktor ja lõpuks linna kapellmeister. Schop tegutses ka Jakobi kiriku organistina. Taani ja Norra kroonprints Christiani pulmadeks reisis Johann Schop koos oma aja tuntuima saksa helilooja Heinrich Schütziga 1634. aastal taas Kopenhaagenisse. Ehkki kuningas püüdis Schopi meelitada oma õukonda jääma, pöördus ta siiski tagasi Hamburgi. Schop oli oma ajastu kuulsamaid viiulivirtuoose, kelle särav tuntus kandus juba eluajal kaugele väljapoole Hamburgi ja tänaselgi päeval on Hamburgi Eimsbütteli linnaosas tema nimeline tänav. Ka Schopi kahest pojast, Johannist ja Albertist, said muusikud.


Lisaks instrumentaalmuusikale on Johann Schopi loomingus ka vokaalmuusikat: motette, vaimulikke ja ilmalikke laule. Suur osa tema vaimulikest lauludest on loodud hea sõbra Johann Risti tekstidele.


Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Johann Schopi viisi, mis ühtekokku esinevad 7 erineva lauluteksti juures.


Neist ühel korral Johann Sebastian Bachi kantaadiski kasutamist leidnud ja Johann Risti sõnade järgi tuntud „Werde munter, mein Gemüte“ („Ärka üles, minu süda“, ULR 87, KLPR 307 esineb viis Paul Gerhardti teksti „Õnnis, kes ei võta teha“ juures).


Kuuel korral leiame Schopi teise viisi, mis on tuntud Paul Gerhardti teksti „Eks mu kohus tänu teha“ („Sollt’ ich meinem Gott nicht singen“ KLPR 292) nimiviisina. Samal viisil lauldakse ka tänast päeva laulu, Christian Ludwig Taddeli Võitja, võta võidupalmid (KLPR 120).


Viisi loomisaajaks peetakse 1641. aastat. Selle üsna suure ulatusega meloodia rütm on teinud vastavalt arusaamadele ja moevooludele läbi mitmeid muutusi nagu enamus 16.-17. sajandi viisidest. 20. sajandi lauluraamatutes hakati algseid rütmikujusid ja meetrumeid taastama. Eestis seisab selle perioodi koraalide viisikujude restauratsioon veel ees.



Tekst: Ene Salumäe

reede, 6. mai 2011

Päeva psalmi laul (8.05):

8. mai 2011
Ülestõusmisaja 3. pühapäev – Misericordia Domini
Päeva teema: Hea karjane
Päeva evangeelium: Jh 21:15-19
Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Mina olen hea karjane.
Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. Jh 10:11a,27-28a


JEHOOVA ON MU KARJANE
Kiriku Laulu- ja Palveraamat KLPR 364
Sõnade autor: Ivar Rammo (1928-) Psalm 23 ainetel
Viisi autor: Jessie Seymour Irvine (1836-1887)



Ülestõusmisaja 3. pühapäeva ladinakeelne nimi Misericordia Domini (’Issanda heldus, ustavus’) tuleb psalmi antifoni algusreast:


Issanda heldus täidab maa.


Issanda sõnaga on tehtud taevad. (Ps 33:5-6)


Pühapäeva päeva lauluks soovitab Kirikukalender Käsiraamatule tuginedes Kiriku Laulu- ja Palveraamatu laulu Jeesusega käia võtkem (KLPR 317), mis oli ka 6. märtsi päeva lauluks ja seega selle laulu lugu on juba varasemast ilmunud nii Toomkirikus lauluraamatuaasta stendil kui internetis Toomkoguduse päevaraamatus ehk blogis.


Seda pühapäeva kutsutakse ka Hea Karjase pühapäevaks. Jeesus on Hea Karjane, kes hoolitseb oma lammaste eest. Ülemkarjasena läkitab Ta oma jüngrid hoolt kandma Jumala karja eest.


Pühapäeva päeva psalmiks on Taaveti lauluraamatust 23. laul, Hea karjase psalm.


Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb ta mind lebama,
hingamisveele saadab ta mind. (Ps 23:1-2)


Selle sama psalmi kosutavad read on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus riimitud ja viisistatud kauniks lauluks Jehoova on mu karjane ning annavad hea võimaluse päeva psalmi üheskoos laulda:


Jehoova on mu Karjane, Ta hoiab, kaitseb mind,


et rahu Tema aasadel saaks leida minu rind! (KLPR 364)


Laulu sõnad pärinevad Psalterist ehk Vana Testamendi lauluraamatust Taaveti 23. laulust, mille alapealkirjaks on „Hea karjane“. Hea karjase psalm on inspireerinud aegade jooksul väga paljusid luuletajaid, heliloojaid ja kunstnikke vahendama erinevates kunstilistes vormides seda usaldust, helgust ja lootusrikkust, mida õhkub igast reast sellest aastatuhandeid vanast, kuid siiani värskendavast Taaveti lauluraamatu laulust. Muusikas on hea karjase psalmi kasutatud väga erinevates stiilides ja žanrites Johann Sebastian Bachist (avakoor „Der Herr ist mein getreuer Hirt“ kantaadist 112) kuni briti helilooja Howard Goodallini (TV-sarja „Dibley vikaar“ /„The Vicar of Dibley“ teemamuusika).


Ka mitmed lauluraamatutes olevad kirikulaulud on loodud Psalm 23 põhjal. Neist üheks tuntuimaks on saanud Šotimaalt pärit Jessie Seymour Irvine viisistatud ning anglikaani kiriku ja inglisekeelsete kristlaste hulgast üle maailma levinud laul "The Lord's My Shepherd, I'll Not Want" (Jehoova on mu karjane, KLPR 364).


See algselt 5-salmiline üsna otseselt psalmi teksti järgiv šotlanna laul ilmus enne mitmes kohalikus ja metodisti lauluraamatus, kuni võeti ametlikult anglikaani kiriku lauluraamatusse (Anglican Hymnbook). Šotimaa armastatud laulust üle terve Inglismaa ja sealt edasi üle maailma tuntuks sai laul pärast kasutamist kuninganna Elizabethi ja prints Philipi laulatusel 1947. aastal ning on tänaselgi päeval nõutud just laulatustel ja matustel.


Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudis see kaunis ja kuulus psalmilaul Jehoova on mu karjane (KLPR 364) välis- ja kodu-Eesti lauluraamatukomisjonide koostöö viljana. 1928. aastal Eestis sündinud, sõjapagulasena Kanadasse rännanud ning Hamiltonis sealse Esimese koguduse esimehena aktiivselt tegutsenud Ivar Rammo on inglisekeelse laulu põhjal kirjutanud 4 eestikeelset salmi, tõlgendades psalmiteksti siiski veidi vabamalt kui originaaltekstis.


Laul on olemas ka Eesti baptistide, metodistide ja nelipühilaste ühises lauluraamatus Vaimulikud Laulud (nr. 190) täpselt samas Ivar Rammo sõnastuses nagu Kiriku Laulu- ja Palveraamatus.


Ivar Rammo nimega seostatavaid laulutekste on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus lisaks veel 3: hoogne ülestõusmispühade laul Kristus üles tõusnud nüüd (KLPR 107), taani päritolu usuvõitluslaulu põhjal eestindatud Kindel me usk (KLPR 160), rootsi rahvaviisile loodud advendilaul Et Kristust vastu võtta (KLPR 363) ning ka esimese salmi tõlge ühest kuulsaimast anglikaani kiriku kolmainuhümnist Püha, püha, püha (KLPR 142:1).


Jehoova on mu karjane (KLPR 364) on üks neid uusi laule Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, mis on saanud lauluraamatu kasutamise 20 aasta jooksul väga armastatud lauluks Eestimaa kogudustes. Seesama laul oli ka EELK peapiiskop Jaan Kiivit juniori üks lemmiklauludest Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, mida ta sageli kasutas, mille ta ise valis oma 65-nda sünnipäeva ja emerituuri siirdumise tänujumalateenistuse laululehele Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus (19.02.2005) ning mida lauldi ka tema matusetalitusel vaid pool aastat hiljem Tallinna Kaarli kirikus (8.09.2005).


Laulu viisi autor, šotlanna Jessie Seymour Irvine oli vaimuliku tütar. Tema isa teenis mitmes Kirde-Šotimaa koguduses Dunottar’is, Peterhead’is ja Crimondi linnas Aberdeenshire’s.


Ehkki ta on kirjutanud muudki muusikat, tuntakse teda üle maailma kahtlemata eelkõige just laulu "The Lord's my shepherd" (Jehoova on mu karjane, KLPR 364) viisi autorina.


Anglikaani traditsioonile kohaselt on antud lauluviisidele nimed kas nende loojate, sünnikohtade või muude tunnuste järgi. Nii teatakse seda Irvine viisi nime all „Crimond“ ehk seesama Šotimaa kirdenurga linn, kus Jessie S. Irvine isa vaimulikuna teenis ja kus arvatavalt Jessie Irvine juba teismelisena ühe oreliklassi harjutustööna selle hiljem nii kuulsaks saanud viisi kirjutas.


See viis ilmus esmalt 1871. aastal kogumikus The Northern Psalter ühe teise tekstiga ning oli omistatud harrastusmuusikust ärimehele David Grant’ile. 1911. aastal asus Jessie S. Irvine õde Anna tõestama, et viisi kirjutas hoopis tema õde Jessie. Peale pikki vaidlusi ja tõestamisi leiti, et David Grant on tõepoolest olnud üksnes viisi harmoniseerija ehk seadja. Alates 1929. aasta lauluraamatust Scottish Psalter on laulu heliloojaks kõikjal märgitud Jessie Seymour Irvine.



Tekst: Ene Salumäe