26.06 PÄEVALAUL

26. juuni 2011

2. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kaduvad ja kadumatud aarded

Päeva evangeelium: Mt 13:44-46

Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind,

ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. Lk 10:16

Päeva laul: EI MA MUUD SIIN ILMAS TAHA-KLPR 263

Sõnade autor: Salomo Liscow (1640-1689)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Heinrich Albert (1604-1651)

Pühapäeva sisuks on kadumatud taevased aarded ning teisalt kaduvad ja petlikud maised rikkused. Rikkuste ihaldamine juhib isekusest kasvavatele tegudele, Jumala armastus juhib Tema tahte kohasele teenivale elule. Selles on Kristus meie eeskujuks. Tema oli rikas, kuid Ta sai vaeseks, et meid rikkaks teha.

Kaduvaist ja kadumatuist väärtusist kõneleb ka pühapäevane päeva laul. Salm-salmilt tõdetakse, kuis maiste rikkuste sära tuhmub, lootused kustuvad ja aarded kaovad, kuid Jeesuse antud heldus ja rõõm jäävad.

Ei ma suuremat saa vara selles ilmas iialgi.

Kui kõik lootus kustub ära, siis jääb Jeesus ometi.

Mis siin hiilgab iluga, see peab peagi kaduma.

Aga mida Jeesus annab oma heldest südamest,

see mul taeva krooni kannab, see teeb suureks igavest.

Päeva laulu esimeses ja viimases salmis kõlabki kristlase kindel valik:

Ei ma muud siin ilmas taha kui ükspäinis Jumalat.

Sinu juures üksnes ma võin täit rõõmu maitseda. (KLPR 263)

Laulu sõnade autor Salomo (või Salomon) Liscow (esinevad ka nimekujud Liscov, Liskov, Lischkow, Liskovius või Liscovius) kuulub saksa luterliku kiriku vaimulike luuletajate paremikku, keda kõrvutatakse sageli Paul Gerhardti, Samuel Francki ja teiste meistritega.

Salomo Liscow sündis Niemitzsch’is (Niederlausitz) luterliku vaimuliku pojana, kuid kaotas mõlemad vanemad juba varakult. Pärast Dresdeni Kreuzkooli jätkusid õpingud Wittenbergi ülikoolis teoloogia alal. Juba üliõpilasena avaldus tema erakordne luuletajatalent ning ta krooniti keiserlikuks poeediks. 1664. aastal asus Liscow vaimulikuna teenima kogudusi esmalt Otterwisch’is ja Stockheimis (Grimma), paarkümmend aastat hiljem Wurzen’is (Sachsen). Tema 9 poega ja 4 tütart kaotasid oma isa kahjuks üsna varakult, kui Salomo Liscow Wurzenis juba mõne aasta pärast 49-aastasena suri.

Liscow oli kirjanik ja poeet, kelle loomingus on nii ilmalikku kui vaimulikku luulet, millest suur osa on ka viisistatud. Tema varasele pietismile iseloomulikud vaimulikud laulud paistavad silma nii oma südamlikkuse, siiruse ja sügavuse kui kauni ja voolava keele poolest ja nad leidsid juba varakult oma kindla koha koguduste lauluraamatutes. Tänase saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiossa on jõudnud vaid üks Salomo Liscowi lauludest: „In Gottes Namen sang ich an“ (EG 494), mida eestikeelsetes lauluraamatutes ei ole olnud, kuid mis on sisaldunud siinsetel Liivimaa aladel kasutusel olnud saksakeelsetes lauluraamatutes (näit. „Ewangelisch=lutherisches Gesangbuch für Kirche, Schule und Haus“, Riga und Mitau (praegune Jelgava) 1881, laul nr. 398).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Liscowi laulu: Oh mõtle, inimene (KLPR 379, saksakeelsena „Bedenke, Mensch, das Ende“) ning rubriigis „Jumala arm Kristuses“ asuv tänase pühapäeva päeva laul Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263, saksakeelsena „Meines Lebens beste Freude”).

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on seda Salomo Liscowi laulu lauldud juba üsna varsti pärast selle loomist.

Leiame tänase päeva laulu Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263, saksakeelsena „Meines Lebens beste Freude“) 18. sajandi alguse lauluraamatust „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud... Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“ rubriigist „Laulud Jeesuse Nimmest“ (lk. 14 nr. 8) 9- salmilisena (Ei ma muud siin ilmas tahha).

Nii 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke, lk. 31 nr. 28 esimene laul rubriigis „Laulud Jesussest“) kui ka Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 347, rubriigis „Maailma ärasalgamisest ja käimisest Kristuse jälgis“) leiame selle laulu samuti 9-salmilisena ja üldjoontes väga väikeste keeleliste muudatustega. Laul on olemas väheste keeleparandustega, v.a. viimane salm, ka 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 336).

Uues Lauluraamatus (1899/1900) on see Salomo Liscowi laul (ULR 228) lühenenud 8-salmiliseks (ära on jäänud 8. salm) ning viimane salm on saanud uue, algkeelele lähedasema tõlkevariandi.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263) tänaseks 7-salmiline sisuline tervik. Võrreldes esimeste eestindustega on keeleliselt kõige rohkem muutunud neljas ja viimane salm (seda juba Uues Lauluraamatus) ning välja on jäänud ka algne 7. salm. Laulu esimene salm on aga meieni jõudnud üsna väheste redigeerimistega ning võime seda tänaselgi päeval laulda peaaegu samasuguses keelelises vormis kui meie esivanemad ligi 300 aastat tagasi.

1726 1991

1. Ei ma muud siin ilmas tahha 1. Ei ma muud siin ilmas taha

kui üks päines Jummalad; kui ükspäinis Jumalat.

Jesust minna tagga ajan Jeesust nõuan mina taga,

Jesust minno Issandat Jeesust, oma Issandat.

Keik mo himmo ilma pääl Kõik mu iha ilma peal,

Se on taevas ülleväl. see on taevas üleval.

Laulu viisi autor Heinrich Albert (ka Alberti), saksa helilooja ja poeet, sündis Bad Lobenstein’is (Vogtland, Thüringen). Muusikalise hariduse sai ta oma nõbu, helilooja Heinrich Schützi juures Dresdenis ja Königsbergis. Lisaks muusikale õppis ta ka õigusteadust Leipzigis, jätkates samal ajal tegelemist heliloominguga.

1630. aastal sai Heinrich Albertist Königsbergi toomkiriku organist. Ta osales aktiivselt kohalikus kunstielus ning tema suvemajast sai mitmete tolle aja ja piirkonna tuntud poeetide kohtumispaik. Albertit peetakse oma ajastu saksa soololaulu meistriks. Tema kuulsaimad teosed ongi kaheksas köites ilmunud soololaulud ehk aariad, koorilaulud ja kantaadid. Selle nn „gebrauchsmusik“ ehk tarbemuusika hulgas on palju pühendusega teoseid tähtpäevadeks, mis annavad huvitavat informatsiooni Königsbergi tollasest elust ja suhetest. Albert viisistas nii omi kui ka oma hea sõbra, praeguses Klaipedas sündinud ja Albertiga samal ajal Königsbergis tegutsenud poeedi, ülikooli professori ja rektori Simon Dachi luuletusi. Heinrich Alberti laulud olid juba tema eluajal väga populaarsed ja mõnestki on saanud tänaseni tuntud koraaliviis.

Tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on ainus Heinrich Alberti nii viisi kui sõnadega laul „Gott des Himmels und der Erden“ (EG 445, eesti keeles Jumal maa ning taeva Looja, KLPR 385), mis on meiegi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ainus Alberti sõnadega laul. Küll aga lauldakse sellel esmalt 1642. või 1644. aastal ilmunud Alberti viisil veel viit laulu meie lauluraamatus, nende hulgas ka tänane päeva laul, Salomo Liscowi Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263), mida on lauldud Eestis sama Heinrich Alberti viisiga ligi 300 aastat. Viisi rohkest levikust eesti rahva seas annavad tunnistust mitmed algse koraaliviisi põhjal sündinud rahvapärased koraaliteisendid. Neist ühe rannarootslaste variandi Vormsi saarelt on üles kirjutanud helilooja Cyrillus Kreek ja selle võime leida oikumeenilisest noortelaulikust „Oiku“ (Eesti Kirikute Nõukogu 2003, laul nr. 7). Soovi korral võib proovida tänastki päeva laulu Salomo Liscowi sõnadega laulda näiteks hoopis Heinrich Alberti koraaliviisi põhjal sündinud sellesama rahvapärase viisivariandiga. Meie lauluraamatust pisut erineva, kuid algupärasele lähedasema ehk nn restaureeritud viisi- ja rütmikuju leiame sellest Alberti viisist nii tänasest saksa (EG 445), soome (näit. Virsikirja 185) kui ka rootsi (näit. Psalmbok 273) lauluraamatust.

Tekst: Ene Salumäe

24.06-Ristija Johannese päev

Kaunist Püha Ristija Johannese päeva! Ristija Johannes ristis Jeesuse Jordani jões vahetult enne Jeesuse avaliku tegevuse algust. Kui Jeesus tuli Johannese juurde, et lasta ennast ristida, viitas Johannes Jeesusele ja ütles: "Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!". Sellepärast kujutatakse Jeesust kristlikus sümboolikas lambatallena. Ristija Johannes oli Jeesusest kuus kuud vanem. Siit ka seos jõuludega, mil tähistame Jeesuse sünnipäeva. 25. detsembrit tähistati juba eelkristlikul ajal valguse ehk Päikese sünnipäevana. Jeesus nimetas ennast Maailma Valguseks. Ainult apostel Johannese evangeelium kirjutab meile Ristija Johannese võrdlevatest sõnadest Jeesusest kui Jumala Tallest ja toob ainsana ära Jeesuse sõnad enese kohta kui Maailma Valgusest. Teised evangelistid Markus, Matteus ja Luukas nendest sündmustest ja sümbolitest ei kirjuta.

Kolmainupüha PÄEVA LAUL

19. juuni 2011

Kolmainupüha. 1. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Varjatud Jumal

Päeva evangeelium: Jh 15:1-10

Päeva juhtsalm: Püha, püha, püha on vägede Issand!

Kõik maailm on täis tema au! Js 6:3

Päeva laul:

PÜHA, PÜHA, PÜHA OLED, MEIE LOOJA -KLPR 142

Sõnade autor: Reginald Heber (1783-1826)

Tõlkija: 1. salm Ivar Rammo (1928),

2.-4. salm Eduard Salumäe (1919-1985)

Viisi autor: John Bacchus Dykes (1823-1876)

Lääne kristlikus traditsioonis määrati 1334. aastal, et nelipühale järgnevat pühapäeva tuleb tähistada püha Kolmainsuse päevana (Trinitatis).

Kolmainupüha piiblilugemised kõnelevad Jumala varjatud olemusest, mis ületab kogu inimese mõistmise. Jumal on üks, aga Ta ilmutab end meile Isana ja Pojana ja Püha Vaimuna. Ta tegutseb Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana.

Kolmainupüha on usutunnistuse päev. Usk ei käsitle Jumala olemust teaduslikult ära seletades, vaid imetledes, ülistades ja Tema armutegusid kuulutades.

Kolmainupüha päeva laulu Püha, püha, püha oled, meie Looja sõnad oma igas salmis korduvate „Püha!“ hüüetega ning majesteetlikult üleva viisiga on kujunenud üheks kaasahaaravamaks koguduselauluks, milles võib tunda, kuis kõik taevaliste koorid, maad ja mered ülistavad ühise kogudusena Kolmainu Jumalat, kelle au on varjul meie silme eest, kuid kes on jääva elu tooja nüüd ja otsata.

Püha, püha, püha! Armurikas Jumal,

Sulle, Kolmainus, au ja ülistus! (KLPR 142)

Laulu sõnade autor Reginald Heber, anglikaani piiskop ja kirikulaulude looja, sündis Malpas Cheshire’is Inglismaal vaimuliku pojana. Juba noores eas luuletusi kirjutades tegi ta sellega endale nime ka õpinguaegadel. Oxfordis Brasenose College’is õppides avaldusid tema silmapaistvad võimed nii ladina kui inglise keeles ning ta sai pärjatud mitmete auhindadega oma poeemide ja esseede eest. Pärast ülikooli lõpetamist tegi ta pika reisi Euroopas, mille käigus külastas ka Rootsit ja Venemaad. Hiljem sooritas ta veel doktorikraadi Oxfordi ülikoolis. Pärast vaimulikuks ordineerimist teenis Reginald Heber esmalt väikeses Hodnet’i koguduses Schopshire’is, seejärel töötas mitmetel ametikohtadel erinevates õppeasutustes ja kirikute juures. 1823. aastal määrati ta Calcutta piiskopiks ja tema ülesandeks sai töö korraldamine kogu Indias. Ta rändas palju jutlustades ja uusi koole avades. Kliima ja pingelise töö tõttu tervis halvenes ja Heber suri ootamatult Trichinophy’s kõigest 43 aastasena.

Vaimulike laulude sõnu kirjutas Heber eelkõige oma koguduse tarbeks eesmärgiga tõsta koguduse koraalilaulmise taset. Trükituna ilmusid need laulud alles pärast tema surma. Juba 1820. aastast oli Heber kavandanud lauluraamatut, kus oleks laule läbi kirikuaasta igale pühale. See sai teoks alles pärast tema surma, kui 1827. a. Londonis ja New Yorgis välja antud kogumik „Hymns Written and Adopted to the Weekly Church Services of the Year“ sisaldas tema laule. Heberi laule on tänasteski inglise ja ameerika, anglikaani ja luterlikes lauluraamatutes, hõlmates kogu kirikuaasta.

Ka kolmainupüha laul Püha, püha, püha oled, meie Looja (KLPR 142, inglise keeles „Holy, holy, holy, Lord God almighty!“) sündis Heberil oma koguduse tarvis ning ilmus esimest korda trükis 1826. aastal kogumikus „A Selection of Psalms and Hymns for the Parish Church of Banbury“. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on see ainus Reginald Heberi laul. Sama hümn koos kolm aastakümmet hiljem John Dykes’i poolt just Heberi sõnade jaoks tehtud viisiga on tänasel päeval levinud tänu rohketele tõlgetele üle riigi- ja konfessioonide piiride. Selle laulu leiame nii brittide kui ameeriklaste, anglikaanide ja luterlaste, skandinaavia ja misjonimaade lauluraamatutest. Laulu tuntusest räägib ka fakt, et ühes tänase päeva anglikaani lauluraamatus on see Heberi laul trükitud nii algupärase kui redigeeritud tekstiga (nagu meie lauluraamatus Püha öö, KLPR 32).

Laulu esimene eestikeelne tõlkekatsetus on ilmunud ilma tõlkija nime mainimata 3-salmilisena laulikus „Uuendatud Meie Laulud“ (Tallinn, 1925, nr. 101).

Juba 4-salmilisena Leopold Raudkepi tõlkes ilmus „Püha, püha, püha“ kogumikus Vaimulikud Laulud II (1934) luuletuste osas (nr. 2) ja laulu juures on viide: „Lauldav J. B. Dykes’i viisil: Eesti Kirik, 1933, lk 47“.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudsid eestikeelsed sõnad välis- ja kodu-Eesti lauluraamatukomisjonide koostöö viljana: 1. salmi tõlge on pärit Ivar Rammolt, 2.-4. salm Eduard Salumäelt.

1928. aastal Jõgeval sündinud Ivar Rammo jõudis oma alghariduse saada kodumaal, jätkas oma haridusteed sõjapagulasena Saksamaal, lõpetades 1948. aastal Geislingenis Eesti Gümnaasiumi. Tehnilise insenerihariduse õpingud Karlsruhe Tehnikaülikoolis jätkusid pärast Kanadasse siirdumist Hamiltonis. Ivar Rammo on aastaid tegutsenud E.E.L.K. Hamiltoni Eesti Esimese koguduse nõukogu aktiivse liikme ja esimehena. Luuletuste kirjutamisega on Ivar Rammo tegelenud juba varasest koolipõlvest alates. Ta on luuletanud ning tõlkinud ka mitmeid kirikulaule. Tema loodud sõnu kasutas jumalateenistuse laululehtedel Hamiltoni eesti kogudust teeninud õpetaja ja lauluraamatukomitee liige Tõnis Nõmmik, kelle kaudu need jõudsid lauluraamatukomiteesse ja hiljem juba Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse. Ka Ivar Rammo abikaasa Eva Rammo, kes on üle 40 aasta olnud sama koguduse organist, oli E.E.L.K. lauluraamatukomitee liige. Ivar Rammo nimega seostatavaid laulutekste on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus lisaks sellele ühele laulusalmile veel 4: ülestõusmispühade laul Kristus üles tõusnud nüüd (KLPR 107), taani päritolu usuvõitluslaulu põhjal eestindatud Kindel me usk (KLPR 160), rootsi rahvaviisile loodud advendilaul Et Kristust vastu võtta (KLPR 363) ning psalmilaul Jehoova on mu Karjane (KLPR 364).

Laulu Püha, püha, püha oled, meie Looja (KLPR 142) ülejäänud kolme salmi tõlkijaks on üks väsimatumaid Eesti luterliku kiriku jumalateenistusliku ja muusikaelu edendajaid, paljude soome- ja saksakeelsete vaimulike laulude eestindajaid, kauaaegne Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe. Tema tõlgitud laule on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kogunisti 15, lisaks veel suur hulk laste- ja noortelaule, mis avaldatud hilisemates laulikutes ja leiavad kasutamist pühapäevakoolides. Tartumaalt pärit Eduard Salumäe, kellel oli nii kirikumuusika-alane kui teoloogiline haridus, lisaks suurepärane soome keele ja kultuuri tundmine, hea saksa keele oskus ning luuletaja-tõlkija talent, rakendas oma mitmekülgseid andeid nii igapäevases kogudusetöös kui ka tegutsedes kogemustega mentorina noortele vaimulikele, kellele ta iganädalaselt värsket jutlusematerjali kogus ja laiali saatis. Ta oli lauluraamatukomisjoni töö tegus toetaja ja uudismaterjalide innukas kasutaja oma kogudustes. Kõigesse kirikuelus toimuvasse oskas ta oma pühendumuse ja innustava eeskujuga kaasata ka abikaasa Johanna, 7 last ning 21 lapselast.

Laulu viisi autor John Bacchus Dykes, anglikaani vaimulik ja kirikulaulu viiside looja, sündis Kingston-upon-Hull’is Inglismaal vaimuliku pojana. Musikaalse lapsena hakkas ta juba 10-aastaselt oma isa kirikus organisti kohuseid täitma ning 12-aastaselt sai temast abiorganist tema vikaarist vanaisa kirikus. Ka õpingute ajal Wakefieldis ja St. Catherine College’is Cambridge’is jätkas ta oma muusikaharrastust, olles Cambridge’i ülikooli muusikaseltsi (University Music Society) asutajaliige ja president. Lisaks orelile ja klaverile mängis Dykes ka viiulit ja metsasarve. Pärast ordineerimist 1847 teenis Dykes diakonina Maltonis Yorkshire’is, seejärel üle kümne aasta Durhami katedraalis vaimuliku ja muusikalise elu korraldajana. Durhami ülikool andis talle 1861.a. muusikadoktori kraadi. Aasta hiljem asus ta vikaarina teenima Durhami St. Oswaldi kogudust.

John B. Dykes oli kõrgkirikliku suuna esindaja, väga huvitatud õpetuslikest ja liturgilistest küsimustest, mille kohta ta avaldas mitmeid raamatuid ja artikleid. Tema pärandi hulka kuulub ka mitu jutlusekogu, kuid enim tuntakse teda ligi kolmesaja lauluviisi loojana, millest paljusid lauldakse tänini. Nii võib Briti kuningriigi aladel Suurbritannias, Kanadas ja Austraalias tänapäeval kasutusel olevast lauluraamatust Hymns for Today’s Church leida 15, Ameerika luterlaste seas kasutusel olevast lauluraamatust Service Book and Hymnal koguni 32 teksti juures John B. Dykes’i viise.

Kolmainupüha päeva laulu Püha, püha, püha oled, meie Looja (KLPR 142) viisi tuntakse ingliskeelses kirikulaulutraditsioonis nime all „Nicea“, mis viitab Kolmainupühale kui usutunnistuse päevale ja Nikaia usutunnistusele. Selle viisi on John Bacchus Dykes loonud Reginald Heberi mõnikümmend aastat varem luuletatud sõnadele ning laul ilmus esmalt kogumikus „Hymns Ancient and Modern“ aastal 1861. Dykes on viisistanud teisigi Heberi laulusõnu (näit. „Hosanna to the living Lord!“, viis tuntud nime all „Hosanna“).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Dykes’ilt veel üks viis: Kui ma ka teed ei tea (KLPR 165, saksa keeles „Weiss ich den Weg auch nicht“) saksa autori Hedwig von Rederni sõnadega, mida tuntakse anglikaani traditsioonis nime all „Pax Dei“ (KLPR-s märgitud „Inglise kirikuviis“), kuid mis esineb seal koos teiste autorite tekstidega.

Tekst: Ene Salumäe

Seeniorid läksid "suvepuhkusele"

Hooaja lõpetuseks tegime taas ühetoreda väljasõidu. Seekordne ekskursioon oli: Kose-Tuhala-Nabala-Jüri. Põnev oli tutvuda vana ja kauni Kose kirikuga ja pastoraadiga. Julgemad ronisid ka kirikutorni, kus üllatas meid kaunis loodusfoto näitus. Suured tänud õpetaja Mare Palgile, kes kirikut ja pastoraati tutvustas. Tuhala kirik jäi kõigile kindlasti meelde, sest altari kohal olevat kantslit just sagedasti (vähemalt Eestis) ei kohta.
Edasi oli meil suurepärane võimalus kirikumehe Marko vanaema juures peatuda ja grillida. Just siis ilm meid ei soosinud ja tuli tuppa kolida. Aga sellest ei olnud midagi- nii tundsimegi end veel rohkem ühtse ja suure perena. Õnnitlesime sünnipäevalapsi, sõime kõike head ja paremat ning laulsime. Suured tänud Markole ja tema vanematele ning vanaemale, et saime kena lõuna veeta. Tuleme rõõmuga tagasi:)
Päev lõppes Nabala palvemaja ja Jüri kirikuga tutvudes. Õpetaja Tanel Ots tegi väga põhjaliku ja huvitava tutvustuse ja ülevaate. Saime teada nii kiriku kui palvemaja arhidektuurist aga ka ajaloost ning tänapäevast. Tänud ka temale!
Ja siinkohal suur ning südamlik tänu proua Reet Kaldojale, kes ka sel aastal võimaldas meie kogudusel selleks väljasõiduks buss tellida. Kõik laabus suurepäraselt, nii korraldajad kui seeniorid läksid õhtul koju rõõmsal meelel ja tänu südames.

Nüüd puhkame kaks kuud ja kohtume taas kolmandal kolmapäeval kell kolm-SEPTEMBRIS!

Aga loomulikult olete oodatud igal pühapäeval kirikusse jumalateenistusele. Suvel toimub ka meie kirikus mitmeid kauneid kontserte!

EELK avaldas tunnustust

Nelipühal, 12.juunil toimus Toomkirikus pidulik tänujumalateenistus, kus EELK avaldas tunnustust vaimulikele, töötegijatele ja vabatahtlikele.

Suur rõõm on teatada, et EELK Teeneteristi III järgu ordeni sai ka Toomkoguduse juhatuse liige Vahur Glaase.
Lisaks temale tunnustati ka meie koguduse koorijuhti Veljo Reierit EELK aukirjaga.

Tänupalvusel teenisid peappiiskop Andres Põder (jutlus), peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, piiskop Einar Soone, assessor Tiit Salumäe, õpetaja Urmas Viilma.
Kaasa teenis praostkonna vaimulike ansambel, Veljo Reieri juhatusel (ansamblis laulab ka Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma) ning organist Ene Salumäe.
Tunnustatute poolt kõneles emeriitõpetaja dr. Jüri Raudsepp (EELK Teeneteristi II järgu orden).
Peale tänupalvust oli võimalus viibida ka kohvilaua-osaduses.
Palju õnne ja õnnistust teile, Vahur ja Veljo!

Ilmus CD plaat "Laudate Dominum 20"

Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse koori "Laudate Dominum" CD plaat on ilmunud! Tegemist on kontsertsalvestusega, mis leidis aset, kui koor tähistas oma 20.aastapäeva. Täna, 1. nelipühal sai tänatud neid, kes plaadi tegemisel abiks olid. Tänud koorijuhtidele Veljole ja Anne-Maile. Suur tänu Mariannale, kes võttis vaevaks kõike seda organiseerida. Ja suurim tänu muidugi kooriliikmetele- tänu kellele plaat ilmavalgust nägi!

Kõik, kes soovivad plaati endale osta (toetades koguduse kooritööd), palun pöörduda müügilauda või kantseleisse. CD hind on 8EUR.

Nelipüha PÄEVA LAUL

12. juuni 2011

Nelipüha

Päeva teema: Püha Vaimu väljavalamine

Päeva evangeelium: Jh 14:15-21

Päeva juhtsalm: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,

ütleb vägede Issand. Sk 4:6

Päeva laul: OH PÜHA VAIM, MEIL TULE SA-KLPR 132

Sõnade autor: Michael Schirmer (1606-1673)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Philipp Nicolai (1566-1608)

Nelipühade aega arvestatakse Apostlite tegude raamatus (Ap 2) kirjeldatud Püha Vaimu väljavalamise järgi, mis toimus Kristuse ülestõusmisele järgneval juutide nädalatepühal 50. päeval pärast paasapüha. Kristlike nelipühade keskpunktis on Püha Vaimu läkitamine ning Vaimu tegevus, algkoguduse ja kogu ristiusu Kiriku sündimine.

Nelipühade piiblitekstid kõnelevad Püha Vaimu tõotusest ja annist. Ta on läkitatud meile lohutajaks, aitajaks ja kaitsjaks. Pühas Vaimus on Kristus alati oma Kiriku keskel. Vaim ühendab kõik maailma kristlased üheks Kristuse Kirikuks.

Ka nelipühade päeva laul räägib Püha Vaimu andidest – valgusest, rõõmust, tarkusest, mõistusest, armastusest, andeks-andmisest - mida õhinal palume ja ootame ning mis laseb taevasest õnnest maa peal eelmaitset saada:

Oh Püha Vaim, meil tule Sa nüüd südamesse elama,

oh tule, valgustaja!

Sa vägev taevapäikene, tee targaks suur ja väikene,

Sa õige rõõmustaja!

Tõtta, võta mõtted, meeled, suud ja keeled omaks Sulle!

Kui Sa nõnda meile tuled, palveid kuuled,

siis me võime maa peal maitsta taeva õnne. (KLPR 132)

Laulu sõnade autor Michael Schirmer, barokiaja pedagoog ja kirikulaulude luuletaja, sündis ja kasvas Leipzigis suhteliselt vaestes oludes. Tema kooliaeg möödus Leipzigi kuulsas Thomas-koolis ning tolle aja kombe kohaselt immatrikuleeriti teda juba 13-aastasena Leipzigi ülikooli, kus ta 1630. a. sai magistrikraadi ja õpetajakutse. 1636. aastani teenis ta vaimulikuna Striegnitzis Saksimaal ning siirdus sealt Berliini, kus töötas „Zum Grauen Kloster“ gümnaasiumi subrektorina, alates 1651. aastast konrektorina kuni oma emerituuri siirdumiseni 1668. aastal.

Schirmeri tõeline anne avaldus väljaspool tema professionaalset karjääri - kirjanduse ja luule vallas. 1637. aastal sai Schirmer keiserliku poeedi tiitli. Tolle aja vaimulike laulutekstide loojad nagu Paul Gerhardt, Nicolaus Peucker ja Johann Rist kuulusid tema heade sõprade hulka. Paljude kirikulaulude viisistaja, lauluraamatute väljaandja ja muusikaõpetaja Johann Crüger oli Schirmeri töökaaslane „Zum Grauen“ kloostrikoolis.

Oma kirjutistes pürgis Michael Schirmer eriliselt lohutama just usuliselt ahistatuid. Tema kannatuste ja katsumuste tõttu, mis tabasid nii teda ennast ja tema perekonda isiklikult kui ka kogu rahvast laiemalt, kutsutakse Schirmerit ka „saksa Hiobiks“.

Kirikulaulude luuletajana levis tema ja ta laulude kuulsus väga kiirelt. Mitmed Schirmeri lauludest ilmusid Schirmeri kloostrikooli kolleegi ja kantori Johann Crügeri välja antud lauluraamatus (1640) ja mõned ka Crügeri viisistatuna. Michael Schirmeri laulud „Nun jauchzet all, ihr Frommen“ (Kõik vagad, rõõmsaks saage, ULR 113) ja „O heilger Geist kehr bei uns ein“ (Oh Püha Vaim, meil tule Sa, KLPR 132) kogusid kiiresti tuntust ja on mõlemad tänaseni olemas Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch (vastavalt EG 9 ja 130). Michael Schirmerilt on ilmunud ka piibliteemaliste laulude ja õpetuste kogumik „Biblische Lieder und Lehrsprüche“ (Berliin, 1650).

Nelipühade päeva laul Oh Püha Vaim, meil tule Sa (KLPR 132) on ainus Michael Schirmeri laul Kiriku Laulu- ja Palveraamatus (Uues Lauluraamatus Schirmerilt ka teine laul Kõik vagad, rõõmsaks saage, ULR 113). Sama laulu leiame lisaks Saksa lauluraamatule ka Soome luterlikust lauluraamatust Virsikirja 116 „Oi Pyhä Henki, majasi“.

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on seda Michael Schirmeri laulu lauldud juba üsna varsti pärast selle levima hakkamist Saksamaal 17. sajandi keskel. Leiame tänase päeva laulu Oh Püha Vaim, meil tule Sa (KLPR 132, saksakeelsena „O heilger Geist kehr bei uns ein“) 18. sajandi alguse lauluraamatust „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud... Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“ Püha Vaimu laulude rubriigist (lk. 61 nr. 34) 7- salmilisena (Oh pühha waim meil tulle ka). Kui võrrelda seda tänases Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva tõlkega, siis on loomuliku keele uuenemisest tingitud redigeerimise käigus rõõmustavalt palju säilinud ka terveid värsiridu pea 300 aasta tagant.

1726 1991

1. Oh pühha waim meil tulle ka 1. Oh Püha Vaim, meil tule Sa

nüüd süddamesse ellama nüüd südamesse elama,

oh tulle walgustaja oh tule, valgustaja!

so paistus paistko wäggewast Sa vägev taevapäikene,

meid tehko targaks nobbedast tee targaks suur ja väikene,

sa õige rõmustaja. Sa õige rõõmustaja!

Kui sa ninda Kui Sa nõnda

meille tulled palwed kuled meile tuled, palveid kuuled,

siis on ilmas siis me võime

Taewa ello meie Silmis. maa peal maitsta taeva õnne.

Nii 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke, lk. 92 nr. 78) kui ka Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 120) leiame selle nelipühade laulu 7-salmilisena ja üldjoontes väga väikeste keeleliste muudatustega. 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 110) väärivad tähelepanu 5. ja 6. salm, mis on saanud redigeerijalt hoopis julge ja uudse tõlgenduse.

Uues Lauluraamatus (1899/1900) on laul (ULR 276) endiselt 7-salmiline ja ka 5. ning 6. salm tuginevad pigem vanale tõlkele.

1864 1899 (ka varasemad sarnased)

5. Oh ello-kaljo, önne-kaev, 5. Sa kõige parem abimees,

Kui ankro peäl kül seisab laew, Kui elab meie südames

Ni hoidko mind so sanna! Su kallis püha sõna

Kui sedda pean holega, Siis ükski meid ei lahuta.

Siis kurrad mind ei eksita Oh süüta usku põlema

Ei senna egga tenna. Ja tarkust meile anna!

Walla – Kalla Tule Mulle

Hinge sisse usko isse, Südamesse ja mind pese

et sind pean, patust puhtaks,

Ja et Krist mo omma, tean. Siis saab Kristus mulle tutwaks.

1864 1899

6. Sa taewa kaste, armuga 6. Oh õpeta meid heldeste

Meil wötta süddant kasta ka, Ka armu näitma wendile,

et wende armastame, Sa armu tulukene!

Ja nenda teine teisele, Kõik wiha, waenu lõpeta,

So armo wäest heldeste Siis wõime rahus elada,

Siin armo abbiks same. Sa taeva tuikene!

Wihha, - Waen ka Teine Teise

Otsa sago! Walmis olgo Koormat kanda, andeks anda

armo näitma eksitusi:

Rahwas, ni so tahtmist täitma. Aita sina oma lapsi!

1991

6. Sa kallis kaste, taevane,

mu süda heldeks, härdaks tee,

et armastust ma jagaks!

Vaen, vihkamine lõpeta,

et maa saaks rahus kosuda

ja inimkond ei ägaks!

Teineteise

koormat kandma, andeks andma

eksitusi,

õhuta Sa oma lapsi!

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Oh Püha Vaim, meil tule Sa tänaseks 5-salmiline sisuline tervik. Nii nagu teistegi nelipühade laulude puhul on ka selle laulu keelelise redigeerimise lauluraamatukomisjoni palvel toimetanud Harri Haamer (1906-1987), EELK vaimulik ja lauluraamatukomisjoni mitmekülgne kaastööline. Ta sündis ja kasvas Saaremaal Kuressaares, pärast teoloogiaõpinguid Tartu Ülikoolis ordineeriti 1929. aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaametisse ning teenis seejärel Püha, Kaarma, Tartu Pauluse, Kursi, Tarvastu, Paistu ja Kõpu kogudusi. Aastail 1948-1955 viibis represseerituna Siberi vangilaagrites. Harri Haamer oli tuntud skaudijuht ja noortevaimulik, toimetas mitmeid kristlikke noorte väljaandeid, kirjutas, tõlkis, redigeeris ja luuletas vaimulikke tekste ja kirikulaule, millest Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on jõudnud 4 laulu sõnad: Kui süda valu tunneb (KLPR 90), Kõikumatu minu kalju (KLPR 278), Lase ustavaks mind jääda (KLPR 279) ja Tõuse, valgus igavene (KLPR 458), 7 laulu tõlked ning lisaks hulk redigeeringuid.

Laulu viisi autoriks loetakse saksa 16. sajandi kahe kõige kuulsama kirikulaulu autorit Philipp Nicolaid, ehkki arvatakse, et selle viisi puhul on ta kasutanud eeskujuks juba varasemaid teemasid.

Mengeringhausenis vaimuliku pojana sündinud Philipp Nicolai õppis Wittenbergis teoloogiat ja temast sai innukas luterlikku ortodoksiat järgiv õige õpetuse eest võitleja, kes avaldas mh mitmeid kalviniste ja paavstlikku kirikut kritiseerivaid kirjutisi. Ta töötas vaimulikuna mitmes koguduses: Herdeckes, Kölni põrandaaluses luterlikus koguduses, õukonna jutlustajana ja krahv Wilhelm Ernst von Waldecki pere koduõpetajana ning elu viimastel aastatel Unnas Westfalenis ja Hamburgis Püha Katariina koguduses.

Nii Unnas kui Hamburgis oli ta ajal, mil neid linnu tabas laastav katk. Neis masendavates oludes, kus sajad linna ja koguduse inimesed surid, kirjutas ja avaldas ta lohutava, julgustava ja rõõmustava igavese elu sõnumiga hingekosutusliku kogumiku „Freudenspiegel des ewigen Lebens“ (Igavese elu rõõmupeegel, 1599). Selles kogumikus sisalduvad esmakordselt ka Philipp Nicolai kaks kuulsaks saanud laulu, mida on hiljem hakatud kutsuma koraalide kuningaks – „Wachet auf! ruft uns die Stimme“ („Ärgake!“ nii vahid hüüdvad, KLPR 179) ja kuningannaks - „Wie schön leuchtet der Morgenstern“ (Nüüd paistab meile kaunisti, KLPR 56).

Just see viimane viis on läbi ajaloo kuulunud kokku ka Michael Schirmeri kuulsa nelipühi lauluga Oh Püha Vaim, meil tule Sa (KLPR 132). Sama viisi on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kasutatud lisaks Philipp Nicolai enda algupärasele tekstile veel 7 erineva teksti juures.

Arvatakse, et viisi loomisel oli Philipp Nicolaile eeskujuks juba olemasolev muusikaline teema. Nii pakutakse viisi ühe võmaliku eeskujuna Psalmi 100 teemalist koraali „Jauchzet dem Herren alle Land“ (’Hõisake Issandale, kõik ilmamaad’), mis esineb esmalt Wolff Köphel’i (1478-1541) Psalter’is Strassburgis aastal 1538. Teistel andmetel kasutas Philipp Nicolai selle viisi puhul renessansiajal üsna tüüpilist paroodiavõtet, kus viisi aluseks on üks tol ajal tuntud armastuslaul „Wie schön leuchtet die Äugelein der Schönen und der Zarten mein“ („Kui kaunilt säravad mu kallima kaunid silmad“).

See rasketes oludes sündinud rõõmurohke ja majesteetlik muusika on omakorda inspireerinud paljusid heliloojaid kirjutama suurejoonelisi teoseid ning luuletajaid eri aegadel ja eri maades looma laulusõnu just sellele viisile.

Tekst: Ene Salumäe