Selle kuu viimane PÄEVALAUL

31. juuli 2011

7. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Armastuskäsk

Päeva evangeelium: Mk 10:17-27

Päeva juhtsalm: Nõnda ütleb Issand, kes sind on loonud:

Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud,

sa oled minu päralt! Js 43:1

Päeva laul: ÕNNIS, KES EI VÕTA TEHA - KLPR 307

Sõnade autor: Paul Gerhardt (1607-1676)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Johann Schop (1590-1667)

Böömimaa vennad, Herrnhut, 1661

Kirikuaasta esimest poolt advendist nelipühadeni kutsutakse tinglikult pühade perioodiks, nelipühajärgset aega sageli „roheliste pühapäevade“ perioodiks liturgilise värvi järgi. Ehkki suuri kirikupühi jääb sellesse aega vähe, on neile nn tavalistelegi pühapäevadele antud omad pühakirjatekstid ja sellele vastavad teemad. 7. nelipühajärgse pühapäeva kirjakohad on kokku võetud pealkirja „Armastuskäsk“.

Kristus tuli täitma Jumala tahet ja käske, mitte neid tühistama. Seepärast peavad ka kristlased järgima armastuskäsku paremini kui kirjatundjad ja variserid. Seda taotledes on kristlane valmis loobuma ligimese heaks isegi oma õigustest ja osutama armastust ka oma vaenlastele.

Pühapäeva päeva laulus on Paul Gerhardt vorminud Vana Testamendi lauluraamatu esimese psalmi koguduselauluks ja edastab õndsuse tee mõtted:

Õnnis, kes ei võta teha kurja mõtte järele;

Õnnis, kes siin rõõmu tunneb püha käsku õppides;

Nõnda sünnib inimene, kes Jehoovat armastab;

Jumal armastab vaid õigeid, hukka läevad, kes on kurjad. (KLPR 307)

Laulu sõnade autorit Paul Gerhardt’i loetakse suurimaks saksa kirikulaulikuks pärast Martin Lutherit. Wittenbergi lähedal Gräfenhainichenis sündinud ja varakult orvuks jäänud Gerhardt sai range luterliku kasvatuse augustiinlaste vürstikoolis Grimmas. Pärast teoloogia õpinguid Wittenbergi ülikoolis teenis ta pikalt leiba Berliinis koduõpetajana ja kirjutas luuletusi, kuni ta 1651. a. ordineeriti vaimulikuks ja kutsuti ametisse Mittenwaldesse (Brandenburg) ning sealt 1657. a. Berliini Püha Nikolai kirikusse. 1664. aastal keeldus ta paljude teiste luterlike vaimulike kombel alla kirjutamast reformeeritud kuurvürsti nõutud kirjalikule lubadusele tema poliitika toetuseks, nn. tolerantsusediktile, mille tulemusena Gerhardt 1666. aastal eemaldati vaimulikutööst. Mõned aastad hiljem (1669) sai ta ülemdiakoni koha Lübbenisse (Spreewald), kus töötas surmani.

Ehkki Paul Gerhardti laululooming ei ole väga arvukas (pisut üle 130 laulu), on tema luuletajatöö ometi luterliku kirikulaulu ajaloo kõige tähelepanuväärsem. Seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja Gerhardti laule leidub täna üle maailma nii luterlikes, katoliiklikes kui vabakiriklikes lauluraamatutes. Gerhardti luule levikule on palju kaasa aidanud Berliini Nikolai kirikus tegutsenud kantorid Johann Crüger ja tema järel Johann Georg Ebeling, kes Gerhardti tekste viisistasid ning neid oma laulukogumikes välja andsid. Nõnda ilmus Crügeri poolt toimetatud lauluraamatus „Praxis Pietatis Melica“ erinevates trükkides läbi aastate (1647-1661) ühtekokku ligi 100 Gerhardti laulu. Ebeling omakorda andis aastail 1666-1667 välja Gerhardti kogutud laulud (120 laulu).

Paljud Paul Gerhardti lauludest kuuluvad tänaseni asendamatuina meie koguduselaulude põhivaramusse läbi kirikuaasta, sisaldades selget õpetust, sügavat vagadusetunnet, karastunud usku, Jumala usaldamist, isiklikke tundeid, igatsusi ja kogemusi, esitades neid luulevormis avameelselt ja südamlikult ning keeleliselt kaunilt ja lihtsalt. Kui arvestada mitmeid katsumusi ja traagikat, mis Paul Gerhardti tema eluteel saatsid – 30-aastase sõja koledused, laastav katk, tema nelja lapse ja abikaasa varane surm - jääb vaid imetleda, kui palju helgust ja lootusrikkust leiame tema lauludes.

KLPR-s on ühtekokku 20 Paul Gerhardti laulu (Uues Lauluraamatus 51, Saksa tänases lauluraamatus 26, Soome Virsikirja’s 15), neist tuntuimad paljude lauluraamatute esimene laul, armastatud advendilaul Kuis pean vastu võtma (KLPR 3), jõululaul Su sõime juures seisan ma (KLPR 37), Suure Reede laul Oh Jeesus, Sinu valu (KLPR 94), laulatuse laul Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), kiituselaul Eks mu kohus tänu teha (KLPR 292), Oskar Lutsu „Kevadest“ tuntud Mis vaevab sinu südant (KLPR 342), eelmise lauluraamatuaasta (2002) tunnuslaul Ma laulan suust ja südamest (KLPR 387), viimase paarikümne aastaga rahvapärase koraaliviisiga ülituntuks lauldud hommikulaul Mu süda, ärka üles (KLPR 398) ja paljude põlvkondade armastatud õhtulaul Nüüd hingvad inimesed (KLPR 408).

Tänase pühapäeva päeva laul Õnnis, kes ei võta teha (KLPR 307, „Wohl dem Menschen, der nicht wandelt“) kuulub Paul Gerhardti nn psalmilaulude hulka ja põhineb Taaveti lauluraamatu ehk psalteri 1. laulul „Õndsuse tee“. Oma psalmilauludes on ta pidanud oluliseks psalmiteksti sõnastuse võimalikult täpset järgimist. Laulu pikkuski on enamasti vastavuses psalmi pikkusega. Nii on selle üsna lühikese esimese psalmi põhjal loodud laul Õnnis, kes ei võta teha ebatraditsiooniliselt lühike tolle aja ja Gerhardti enda vähemalt 10-salmilisi laule arvestades – vaid 4-salmiline! Gerhardt on aga läbi laulu nelja salmi väga täpselt ja kujundlikult andnud edasi psalmi mõtted ja võrdluspildid. Samas on ta loobunud liturgiliselt traditsioonilisest psalmilaulu viimasest nn kolmainsuse ehk trinitaarsest ehk Gloria Patri salmist („Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule...“) ja lõpetab laulu psalmi enda kokkuvõtvate ridadega:

Jumal armastab vaid õigeid,

hukka läevad, kes on kurjad.

Leiame selle Paul Gerhardti psalmilaulu ka Uuest Lauluraamatust (ULR 474), kuid kahjuks mitte tänasest saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast.

Tänase päeva laulu Õnnis, kes ei võta teha aluseks olevat Piibli esimest psalmi „Õndsuse tee“ on teiste hulgas ka eesti helilooja Cyrillus Kreek kasutanud ühe oma Taaveti laulude hulka kuuluva koorilaulu tekstina („Õnnis on inimene“).

Psalmid on kuulunud läbi aegade vaimulike laulude põhivaramusse ja moodustavad paljuski kirikumuusika vundamendi. Psalme on alati lauldud. Mitmete psalmide algusest leiame Piiblist juhiseid, mil viisil ja missuguste pillidega neid laulda ja mängida, kuid kahjuks ei ole need algsed viisid ise meieni jõudnud.

Erinevates kiriklikes traditsioonides nii Ida- kui Lääne kirikus on läbi sajandite psalme otse Piiblist sõnasõnaliselt kantilleeritud (retsiteeritud) keskaegsetel või vanematelgi, enamasti ühehäälsetel nn psalmitoonidel. Sellisel kujul laulsid ja laulavad tänaselgi päeval neid palvustel, missadel ja liturgiates enamasti eeslauljad ja koorid.

Martin Lutheri soov anda kogudusele jumalateenistusel suurem osalemisvõimalus üheskoos emakeelsete koraalide ehk kirikulaulude laulmise ja lugemise näol aitas kaasa nn psalmikoraalide sündimisele.

Psalmitekstid on otse või kaudselt väga paljude meie tänapäevasteski lauluraamatuis leiduvate kirikulaulude algallikaks. Luuletajad on neid koguduselauludeks riiminud ja heliloojad viisistanud Martin Lutherist ja tema kaasaegsetest peale kuni meie aja luuletajate ja heliloojateni välja.

Enamus meie tänasegi missa koguduselauludest paiknevad endiselt ajaloolistel psalmilaulmise kohtadel, ehkki kõik nendest lauludest alati enam otseselt psalmidel ei põhine. Ka meie igapühapäevane päeva laul on välja kasvanud graduaalpsalmist ehk jumalateenistuse sõnaosas pühakirja tekstile (Vana Testament või epistel) vastusena lauldud päeva teema ja tekstidega sobivast psalmist.

Kirikumuusikas laiemaltki on välja kujunenud psalmidele põhinev muusika, kus helilooja on teose rajanud ühe konkreetse psalmi tekstile: psalmikoraalid, psalmimotetid, psalmikantaadid, psalm-sümfoonia jne

Taaveti laul ehk Psalm 1

Õndsuse tee

Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi

ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,

vaid kel on hea meel Issanda Seadusest

ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.

Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde,

mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi;

ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.

Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad,

mida tuul laiali ajab.

Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus

ega patused õigete koguduses.

Sest Issand tunneb õigete teed;

aga õelate tee läheb hukka.

Laulu tõlkija kohta märge puudub, seega vajab see veel täpsustamist.

Eestikeelsena on seda Paul Gerhardti laulu Õnnis, kes ei võta teha (KLPR 307) tuntud juba 18. sajandi esimesel poolel. Nõnda võime leida laulu 1829. aastal (laul nr. 150) trükitud lauluraamatus, mis on 1741. aastal välja antud nn Vana Lauluraamatu kordustrükk ja pisut redigeerituna 1892. aastal (laul nr. 356) trükitud lauluraamatus. Küll ei leia me aga seda Gerhardti psalmilaulu 1864. aasta nn proovilauluraamatust.

Uues Lauluraamatus (1899/1900) on laul jälle olemas (ULR 474) ja on teinud läbi mõningaid keelelisi, aga ka sisulisi muudatusi. Nii on näiteks 1. salmis saanud „patustest“ „õelad“, 3. salmis „Jumalast“ „Jehoova“ ning „loomadest“ „asi“.

KLPR-s on omakorda redigeeritud laulu tõlget nii keeleliselt kui mõnes kohas ka sisuliselt. Näiteks on asendatud laulu 2. salmi senises eestikeelses tõlkes Gerhardti saksakeelsest originaalist otse üle võetud „jõgi“ „veeojaga“ nõnda nagu see meil, aga ka saksakeelses Piiblis esimeses psalmis kirjas on („mis on istutatud veeojade äärde“, saksa keeles “gepflanzt an den Wasserbächen”). Nii võiks esmapilgul hinnata, et tänases eestikeelses tõlkes vähemalt selle sõna puhul on järgitud Gerhardti põhimõtet psalmi algteksti sõnaõnaliselt edasi anda rohkem kui Gerhardt seda ise oma laulus antud juhul tegigi. Kas ja miks - selle täpsem analüüs viiks juba Piibli keele- ja tõlkenüansside võrdlusteni, mis omakorda kõnelevad kirikulaulude uurimise avaratest võimalutest läbi kolme valdkonna, mida hümnoloogia kui kirikulaulude uurimise teadus endas hõlmab ja millisele kolmele sambale – teoloogia, keeleteadus ja muusika – tugineb.

Saksakeelses Piiblis (Ps 1:3):

Der ist wie ein Baum, gepflanzt an den den Wasserbächen

(Bach = oja, Wasserbächen = veeojake)

Eestikeelses Piiblis (Ps 1:3):

Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde

Paul Gerhardti laulus “Wohl dem Menschen, der nicht wandelt” 2. salm:
Wie ein Palmbaum, den man sieht bei den Flüssen an der Seiten

(Fluß, Flüssen = jõgi)

Eestikeelne tõlge 1899/1900 (ULR 474, 2):

Nagu palmid kauneste oma okse jõe kaldal

KLPR 1991 (307, 2):

Nagu palmid kaunisti,mille oksad oja kaldal

Laulu viisi autor Johann Schop oli oma aja tuntud viiulivirtuoos ja helilooja, kes tegutses pea terve elu õukonnamuusikuna oma sünnilinnas Hamburgis. Mitmekülgse muusikuna mängis ta 1614.a. Wolfenbüttleri õukonna kapellis viiulit, lautot, trompetit ja tsinki. 1615-1619 musitseeris ta Kopenhaagenis sealse kuninga Christian IV õukonnas. Hamburgi naastes oli ta esialgu raemuusikute liige, hiljem nende direktor ja lõpuks linna kapellmeister. Schop tegutses ka Jakobi kiriku organistina. Taani ja Norra kroonprints Christiani pulmadeks reisis Johann Schop koos oma aja tuntuima saksa helilooja Heinrich Schütziga 1634. aastal taas Kopenhaagenisse. Ehkki kuningas püüdis Schopi meelitada oma õukonda jääma, pöördus ta siiski tagasi Hamburgi. Schop oli oma ajastu kuulsamaid viiulivirtuoose, kelle särav tuntus kandus juba eluajal kaugele väljapoole Hamburgi ja tänaselgi päeval on Hamburgi Eimsbütteli linnaosas tema nimeline tänav. Ka Schopi kahest pojast, Johannist ja Albertist, said muusikud. Lisaks instrumentaalmuusikale on Johann Schopi loomingus ka vokaalmuusikat: motette, vaimulikke ja ilmalikke laule. Suur osa tema vaimulikest lauludest on loodud hea sõbra Johann Risti tekstidele.

KLPR-s on kaks Johann Schopi viisi, mis ühtekokku esinevad 7 erineva lauluteksti juures. Kuuel korral leiame viisi, mis on tuntud Paul Gerhardti teksti „Eks mu kohus tänu teha“ („Sollt’ ich meinem Gott nicht singen“ KLPR 292) nimiviisina. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus vaid ühel korral – tänase päeva laulu, Paul Gerhardti teksti Õnnis, kes ei võta teha (KLPR 307) juures – esineb teine Schopi viis, mis on tuntud Johann Risti laulu Ärka üles, minu süda („Werde munter, mein Gemüte“) nimiviisina (ULR 87, KLPR-s Johann Risti teksti ei ole). Seda 1642. aastal ilmunud Johann Schopi rõõmsat ja helget viisi on mitmed heliloojad kasutanud oma koraaliteemalistes teostes, kaasa arvatud Johann Sebastian Bach.

Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch, kus see Schopi viis esineb vaid korra Johann Risti sõnadaga „Werde munter, mein Gemüte“ (EG 475), leiame mitmeid nii meloodilisi kui rütmilisi erinevusi võrreldes meie lauluraamatuga (KLPR 307). Põhjanaabritel soomlastel on see viis Virsikirja’s koguni kolme erineva tekstiga, neist eriliselt armastatud Martin Opitz’i sõnadega „Kristus valo valkeuden“ (VK 356). Sealne viisi- ja rütmikuju on peale ühe väikese erandi samasugune kui meil.

Milline on olnud böömi vendade osa selle viisi kujunemisel, vajab veel uurimist.

Koostanud: Ene Salumäe

Tallinna XXV Rahvusvaheline orelifestival 29.07-7.08.11

XXV Orelifestival Hans Gebhard
Kolmapäev 03. 08. 2011. 18:00 Tallinn, Toomkirik
Pileti hind: 10/8

HANS GEBHARD orel, Saksamaa

Täpsem info: www.concert.ee

Toeta Toomkooli!

Oleme südamest tänulikud, kel on võimalus olnud toetada TOOMKOOLI taaselustamist ja-alustamist. Iga VÄIKSEMGI annetus on SUUREKS abiks ja tunnustuseks kooli toetamisel.

Toomkooli klassi ja asutatava Tallinna Toomkooli

heaks on jätkuvalt võimalik teha annetusi, millelt eraisikud saavad tagasi järgmisel aastal ka oma
tulumaksu. Annetuse tegemiseks vajalikud koordinaadid on:

Saaja: EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus
Arve nr: 10022002639007
Selgitusse märkida: "Annetus Toomkooli heaks" ja oma nimi.

OMAPOOLSE SULARAHA-ANNETUSE SAATE TEHA KA KOGUDUSE KANTSELEIS T-R kl. 10-14 (Samuti pühapäeviti peale jumalateenistust).

"Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järele!" He 13,16.

TALLINNA PIISKOPLIKUS TOOMKIRIKUS JA TEISTES EELK KIRIKUTES MÄLESTATI NORRA HUKKUNUID

Tänasel 24. juuli jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ja teistes EELK kirikutes mälestati Norra tragöödia ohvreid ja palvetati ohvrite lähedaste ning kogu rahva eest.

Peapiiskopi kaastundeavalduses seisab: „Kohutav kuritegu Oslos ja UtØya suvelaagris kõneleb kurjuse jätkuvast kohalolust kaasaja maailmas, isegi seal, kus rahvas on teinud eeskuju andvalt palju inimeste turvalise ja õnneliku elu nimel. Kohkumuse ja kurbusega võtsime vastu teate tragöödiast Norras - maal, kus on jätkunud hoolivust ka teiste rahvaste vastu ja millega Eesti kirikul ja kristlastel on tihedad sidemed. Oleme teiega sel raskel tunnil oma mõtetes ja eestpalvetes, jagades ühist usku armastuse ja headuse võitu Jeesuse Kristuse läbi, „kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu ja toonud valge ette elu ja kadumatuse.”(2Tm 1:16).

Andres Põder lausus: „Avaldan Teile, Norra kirikule ja Norra rahvale Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja isiklikult enda nimel sügavat kaastunnet. Hoidku Jumala armukäed hukkunuid ja nende omakseid!“.

”Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.” (Js 54:10).

EELK konsistoorium

Arho Tuhkru

(allikas: www.eelk.ee)

Päeva laul- 24.07

Apostlite pühapäev. 6. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Issanda teenistuses

Päeva evangeelium: Mt 16:13-19

Päeva juhtsalm: Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised,

vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

Päeva laul:

ET ÄRKA, VAIM - KLPR 245

Sõnade autor: Karl Heinrich von Bogatzky (1690-1774)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: teadmata

Apostlid olid kristluses juudid, keda Jeesus läkitas („apostolos“ kreeka keeles ’saadik, lähetatu’) kristlust kuulutama nii juutidele kui paganatele. Apostlite Peetruse ja Pauluse päeva (peeterpaulipäev) on juba varasel keskajal pühitsetud nende märtrisurma mälestuseks. Nad hukati pärimuse kohaselt Roomas keiser Nero korraldatud vaenamise ajal 60-ndail aastail.

Kui luterlikus kirikus apostlite päevade tähistamine soikus, tõsteti peeterpaulipäeva (29. juuni) piiblitekstid üle tänasele, apostlite pühapäevale. Apostlite pühapäeval meenutatakse kõiki apostleid. Pühapäeva piiblilugemised räägivad apostlite kutsumisest ja jüngri ülesandest laiemalt. Kristus on meidki arvanud vääriliseks osalema Tema töös. Kuulekana Jumala sõnale saame osa uuest elust Kristuses.

Tänane päeva laul ongi pühapäeva teemale kohaselt üks suur palve Issanda teenistuses olemiseks: Jeesuse kutse järgimiseks ning soov jüngrite ja apostlite töö julgeks ja väärikaks jätkamiseks:

Tee, et Su Vaimu tuli põleks

ja kõik maailm saaks sellest süüdatud.

Su päralt lõikus, Issand, kutsu meid,

sest lõikust palju, pisut lõikajaid!

Oh anna truud ja hoolsad sulased

ja võida ära oma vastased! (KLPR 245)

Laulu sõnade autor Karl (ka Carl) Heinrich von Bogatzky, saksa pietistlikku suunda esindav teoloog ja kirjanik, sündis Jantkawes Alam-Sileesias ning pärines isa poolt suursugusest ungari aadlisoost. Emalt ja vanaemalt saadud kodusele vagale kasvatusele lisandus kooliharidus sagedastest elukohamuutustest tingituna mitmes erinevas koolis. Isa sooviks oli, et pojast saaks sõjaväelane, kuid sellele sai takistuseks poja pikk haigus ja nõrk tervis.

Nii alustas Karl Heinrich von Bogatzky õpinguid Jenas ning jätkas paar aastat hiljem Halle ülikoolis esmalt õigusteaduse, kuid üsna pea teoloogia alal. Selline valik ei olnud isale meeltmööda ja ta katkestas pojaga suhted. Halles õppides sai von Bogatzky püsivaid mõjutusi pietismijuhilt August Hermann Franckelt. Üsna pea ilmuski Bogatzky tuntuim ja kõige laiemalt levinud teos „Güldene Schatzkästlein der Kinder Gottes“ (1718).

Samal aastal tema tervis halvenes veelgi, mõjutades eriti häält, mis takistas tal vaimuliku tööle asumast. Karl Heinrich von Bogatzky tegutses läbi oma pika elu hingehoidja ja vaimuliku nõuandjana aadliperedes mitmel pool Sileesias ja Saksimaal, sealhulgas Halle lähedal Saalfeld’is, kus ta kirjutas mitmed oma teosed. Alates 1746. aastast elas, õpetas ja kirjutas Bogatzky Halles orbudekodus, kus ta suri kõrges vanuses ning kuhu pärandas ka oma maise vara.

Karl Heinrich von Bogatzky arvukate kirjatööde hulka kuulub ka tema juba Halles õpinguaastatest alguse saanud vaimulik luulelooming – ühtekokku üle neljasaja luuletuse, millest suur hulk on viisistatud ja jõudnud kiriklikesse lauluraamatutesse. Neid on ilmunud juba tema eluajal kogumikes „Geistlichen Gedichte“ (1749), „Die Uebung der Gottseligkeit in allerley Geistlichen Liedern“ (302 laulu, 1750), „Lieder“ (1756) jt. Erilise soosingu pälvisid tema vaimulikud laulud tollase taani kuninga lese poolt, kes kogumike kordustrükkimist õhutas ja neid oma valdustes levitas. Mitmeid Bogatzky hingekosutuslikke raamatuid ja kirikulaule on tõlgitud erinevatesse keeltesse ja on kasutusel nii harduselus kui lauluraamatutes.

Tänane päeva laul Et ärka, Vaim (KLPR 245, „Wach auf, du Geist der ersten Zeugen“) kajastab Karl Heinrich von Bogatzky loomingus pietistlike joonte kõrval märkimisväärset kohta omavat paganate misjoneerimise teemat. Just see 1750. aasta kogumikus „Die Uebung der Gottseligkeit in allerley Geistlichen Liedern“ ilmunud 10-salmiline laul on ainsa Bogatzky lauluna olemas ka nii tänases saksa (Evangelisches Gesangbuch 241) kui soome lauluraamatus (Virsikirja 168, Elias Lönnroti soomekeelse tõlkega „Suo, Herra, sama Henki meille“), esimeses 8-, teises 7-salmilisena. Samuti leiame sama laulu, küll üsna muudetud tõlkega ja vaid 3-salmilisena ka eesti baptistide, metodistide ja nelipühilaste uuest lauluraamatust Vaimulikud Laulud (VL 248).

Karl Heinrich von Bogatzky laulu viimase salmi on hiljem ümber teinud Albert Knapp (1798-1864), kes osales saksa lauluraamatu uuendustöös 19. sajandi esimesel poolel. Kahe salmi ärajätmist (7. ja 9. salm) ning väikseid tekstilisi redigeerimisi võrreldes Bogatzky algse variandiga on tehtud ka tänasesse saksa lauluraamatusse.

Selle kauni misjonilaulu juhtmõtteks on Jeesuse sõnad oma jüngritele:

Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.

Paluge siis lõikuse Issandat,

et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele. Mt 9:37-38

Laulu eesti keelde tõlkija on teadmata.

Uues Lauluraamatus leiduva teise Karl Heinrich von Bogatzky laulu Mis kallis asi Isa lapseks saada (ULR 418, „Wie herrlich ists, ein Kind des Höchsten werden“) tõlkijaks on märgitud C.M. (Carl Maurach). Kahjuks Et ärka, Vaim (ULR 371) laulu juures tõlkija kohta märge puudub.

Mõlemad von Bogatzky laulud on eestikeelsena ilmunud juba varasemates lauluraamatutes, tõsi küll, tänane päeva laul Et ärka vaim (KLPR 245) praegusest üsna erineva tõlkega ja seda eriti tähelepanuväärselt just laulu esimese salmi alguse osas.

Nii 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamat „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 207) kui ka Revalis 1892. aastal nn. Vana lauluraamatu üks hilisemaid laiendatud kordustrükke „Eesti maa rahwa Laulu=raamat“ (seal laul nr. 214) trükivad laulu esimese salmi järgmisel kujul:

1892

Waat, wana aja tunnistajad

Kui wahimehed seiswad müüri peal,

Siioni walwsad, wahwad hoidjad,

Küll ööd ja päewad hüüab nende heal;

See helin käib maailma otsani,

Wiib igalt poolelt rahwast sinule.

Samal ajal käivad juba Uue Lauluraamatu ettevalmistamise tööd ning vaid mõned aastad (1899/1900) hiljem ilmub sellesama laulu algus juba uues kuues ja originaalilähedasema algusreaga (saksa keeles „Wach auf“ = ’ärka üles’):

1899

Et ärka, Vaim, kes ennevanast

Siioni vahimehi vahvastas,

Et nemad ööd ja päevad vaprast

Su riigi pärast olid võitlemas,

Ja kelle hääl maailmast läbi käind

Ja rahva hulgad sinu jüngriks teind.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on laul jõudnud 6-salmilise keeleliselt redigeeritud tervikuna.

Laulu viisi autor on teadmata.

Selle Karl Heinrich von Bogatzky laulu Et ärka, Vaim (KLPR 245) juurde kuulub nii saksa, soome kui eesti traditsioonides Bartholomäus Crasseliuse laulu Jehoova, Sulle tahan laulda (KLPR 297) nimiviis.

Meil varasemalt Sull’, Sull’, Jehoova tahan laulda nime all ja algkeeles „Dir, dir, o Höchster, will ich singen“ (Evangelisches Gesangbuch 328, varem „Dir, dir, Jehova will ich singen“) tuntud 17. sajandist pärit viisi autorluse kohta andmed puuduvad. On teada, et viis on varasemais trükitud allikais ilmunud lauluviiside kogumikes Hamburgis (Georg Wittwe koostatud „Hand-Buch der Geistlichen Melodien“, 1690) ja Halles (Johann Freylinghauseni koostatud „Geistreiches Gesangbuch“, 1704). Ka Eesti- ja Liivimaal kasutusel olnud Punscheli koraaliraamatust (1839) leiame selle viisi (P. 152) ilma ühegi viiteta päritolule.

Sellel viisil on lauldud läbi aegade mitmeid erinevaid vaimulikke tekste. Nii on seda viisi laenatud ka tänase päeva laulu Et ärka, Vaim laulmiseks. Oma rõõmsa ja innustava meloodiaga on ta väga hästi kokku sobiv Karl Heinrich von Bogatzky äratusele ja kuulutustööle üleskutsuvate misjonimõtetega.

Tekst: Ene Salumäe

17.07 Päeva laul

5. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Halastage!

Päeva evangeelium: Jh 8:2-11

Päeva juhtsalm: Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:1

Päeva laul:

ISSAND, SU EES SIIN PALVES SEISAME - KLPR 227

Sõnade autor: Oskar Gnadenteich (1911-2007)

Viisi autor: Edward J. Hopkins (1818-1901)

Inimese asi ei ole oma ligimest hukka mõista, sest üksnes Jumalal on õigus kohut mõista. Meid kutsutakse üksteisele andestama ning edendama õiglust ja headust. Me kuulume patuste inimeste kirikusse, kes elab Jumala andeksandmisest.

Päeva palves palume halastust oma eksimuste pärast, mille märkamiseks meil tihti on vähem julgust kui ligimesele osutamiseks:

Halasta meie peale,

kes me kaasinimese vead armutult hukka mõistame,

aga ei näe oma suurt patuvõlga.

Päeva laulus, mis Kiriku Laulu- ja Palveraamatus asub konfirmatsioonilaulude rubriigis, kõlab leeritõotuse andja siiras palve armulikule Jumalale:

Halasta Sa, kui tee viib kaugele,

jumalikul armul hoia endale.

Mind ärgu kõrgus, sügavus või piin

Su armust suurest lahutagu siin. (KLPR 227)

Laulu sõnade autor Oskar Gnadenteich, väliseesti vaimulik, kelle sünnist tänavu jaanuaris möödus 100 aastat, sündis Tartus. Pärast Tartu Kommertsgümnaasiumi ning Eesti Vabariigi Sõjakooli aspirantide kursuse lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda ning liitus korp! Ugala vennaskonnaga. Üliõpilasaastail tegutses ta aktiivselt ajalehe „Postimees“ juures, mistõttu õpingud katkesid.

Septembris 1944 evakueerus Oskar Gnadenteich koos „Postimehe“ rahvaga Saksamaale. Abikaasa ja pisitütar Maarja jäid sõjamöllus kodumaale. Juba järgmisel aastal sattus Gnadenteich koos ligi 700 eesti sõjapõgenikuga Taani, kus ordineeritud õpetaja puudumisel alustas ta eestlaste vaimulikku teenimist ja eestikeelsete jumalateenistuste korraldamist põgenike laagri lähedal asuvas Lindenvangi kirikus.

1948. aastal jätkas Gnadenteich oma poolelijäänud teoloogia õpinguid Inglismaal Oxfordi ülikooli Wycliffe Hall’is ja Londonis, sooritas prooviaasta E.E.L.K. Londoni koguduses ning ordineeriti õpetajaks (1951). Ta teenis kandidaadi ja õpetajana Põhja-Inglismaa kogudust ja Šoti piirkonna eestlasi (1950-52), mille järel siirdus Kanadasse, kus pea 45 aasta jooksul olid tema teenida E.E.L.K. Ottawa, Põhja-Ontario, Montreali Pauluse ja Toronto Kolmainu kogudus. Nende koguduste teenimine nõudis suurte vahemaade tõttu palju reisimist ja ajakulu.

Lisaks kogudusetööle oli Gnadenteich aastaid E.E.L.K. Kanada praostkonna nõunik, E.E.L.K. Lauluraamatu komisjoni liige ja ajakirja „Eesti Kirik” aktiivne kaastööline. Oskar Gnadenteich siirdus emerituuri 1997. aastal ja suri 2007. aastal Torontos kõrges vanuses 96-aastasena.

Teoloogina oli Oskar Gnadenteich konservatiivsete vaadetega, mitmeid väikseid kogudusi teeninud vaimulikuna kohusetundlik ning inimesena sõbralik ja rahulik. Tema sõjakeerises emaga Eestimaale jäänud tütar Maarja Taal on tänasel päeval Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu liige.

Oskar Gnadenteich on kirjutanud mitmeid vaimulikke luuletusi, millest Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on võetud väliseesti lauluraamatukomitee poolt pisut redigeerituna tänase pühapäeva päeva laul, konfirmatsioonilaul Issand, Su ees siin palves seisame (KLPR 227). Selle laulu sõnade kirjutamisel on Oskar Gnadenteich saanud inspiratsiooni John Ellertoni (1826-1893) 1866. aastal loodud luuletusest „Savior, again to Thy dear Name we raise“, mida tuntakse sama, Edward J. Hopkinsi viisiga.

Laulu viisi autor, inglise kirikumuusik ja organist Edward John Hopkins sündis Westminster’is Londonis muusikute suures peres. Tema isa oli klarnetimängija ja noorem vend John Hopkins (1822-1900) organist Rochesteri katedraalis ligi pool sajandit kuni oma surmani. Edwardi nõbu John Larkin Hopkins (1819-73) oli sama Rochesteri katedraali eelmiseks organistiks (1841-1856) ja mängis seejärel orelit Trinity College’is Cambridge’is.

Edward John Hopkins alustas oma muusikuteed lauljana Chapel Royal’i kooris ning oli hiljem organistiks Mitcham’i kirikus ning veel mõnes koguduses. 1843. aastal sai temast Londoni Temple’ kiriku (The Temple Church) organist ja koormeister rohkem kui pooleks sajandiks. Tema ajal loodi selle kiriku juurde klassikaline poistekoor, kelle jaoks Hopkins komponeeris rohkesti liturgilist muusikat. Hopkins oli tuntud kui suurepärane kooripoiste solistide koolitaja.

Hopkins on kirjutanud mitmesugust kirikumuusikat ning koostanud ja välja andnud lauluraamatuid. Ta on kirjutanud mitmeid kirikulaulude viise, neist tuntuim kannab anglikaani traditsiooni kohaselt tunnusnime Ellers. See viis kuulub kokku John Ellertoni (1826-1893) tekstiga „Savior, again to Thy dear Name we raise“, mille Ellerton kirjutas Malpas’, Middlewich’i ja Nantwich’i kooriühingu (Choral Association) jaoks Cheshire’s Inglismaal. Viis on esmakordselt ilmunud 1869. aastal kogumikus „Supplemental tune-Book“.

Hopkins oli ka üks organistide kolledži asutajatest 1869. aastal ning on kirjutanud raamatu „The Organ; its History and Construction” („Orel, tema ajalugu ja ehitus“).

1882. aastal andis Canterbury peapiiskop Edward John Hopkinsile aunimetuse Doctor of Music.

Tekst: Ene Salumäe

Toomkogudus uue kooli alguse juures

Üks mõnda aega küpsenud idee on leidnud väljundi. Nimelt alustab sügisest Tallinnas vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) juures tööd I klass, millest Urmas Viilma sõnul võiks välja kasvada iseseisev luterlik erakool.
Tallinna Kaarli koguduse juures tegutsevast lasteaiast on loodetud ikka kooli edasiarendust, aga nüüd on hoopis VHK koostöös EELKga võtnud endale initsiatiivi lisaklassi ellukutsumisega uue kooli rajamiseks.
Urmas Viilma, kantsler ja Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja:
Vanalinna hariduskolleegiumiga seotud Püha Miikaeli koolis, mis on erakool, alustab sügisest tõepoolest uus esimene klass, millest koostöös EELKga võiks tulevikus kasvada välja iseseisev uus luterlik erakool. Klassi asuvad õppima õpilased, kes läbisid edukalt katsed VHK juures, kuid õppekohtade vähesuse tõttu jäid koolist välja. Selles klassis on nii luterlasi kui ka kirikliku taustata õpilasi.
VHK direktriss Kersti Nigesen võttis minuga maikuu alguses ühendust ja küsis, kas EELK oleks valmis alustama VHKga koostööd ühiselt uue klassi avamiseks, millest tulevikus võiks kasvada välja päris uus luterlik erakool. Olin Kersti Nigeseniga kunagi varem rääkinud kirikuringkondades liikuvast ideest asutada Tallinna luterlik kool. Talle meenus see jutuajamine ja ta leidis, et asjaolud sellise kooli loomiseks on piisavalt soodsad.
Esitlesime ettepanekut peapiiskop Andres Põderile, kes volitas assessor Ove Sanderit asjaga edasi tegelema. Ise olin koos peapiiskopiga välislähetuses. Ove Sander võttis kohe ühendust ka Kaarli kooli initsiatiivgrupiga ning kutsus neid projektiga kaasa tulema. Erinevatel põhjustel otsustati Kaarlis minna edasi iseseisvalt.
Kindlasti jõuame koostööd teha tulevikus. Samal ajal oleme tänu assessori edukatele läbirääkimistele VHKga jõudnud juba konkreetsete otsuste ja tulemusteni ning koolitööga saab sügisel alustada. Olemas on ka ruumid ja ligi 30 õpilast.
Kuidas on korraldatud õppetöö nimetatud I klassis ning kui suur roll selles on EELK-l ja Tallinna piiskoplikul toomkogudusel?
Õppetöö toimub samadel alustel kui VHKs. Järgnevatel aastatel saab kirik osaleda klassi komplekteerimisel ning seda püütakse teha eelistatult kristlikku kasvatusorientatsiooni järgivate perede lastest.
Kokkuleppel VHKga korraldab EELK seal luterlikku usuõpetust. Tallinna piiskoplik toomkogudus võtab konsistooriumi ettepanekul ja koguduse juhatuse otsusel kaasvastutuse uue kooli rajamisel ning annab koolile ka nimetuse toomkool.
Avatava klassi õpetajana asub tööle vastava pedagoogilise hariduse ja töökogemusega Egle Viilma, kes töötab toomkoguduses assistendina. Tema hakkab andma ka usuõpetust, omades selleks vajalikku pedagoogilist ettevalmistust ja pädevust.
Kui heita pilk ajalukku, siis Tallinnas tegutses toomkool teadaolevalt juba 14. sajandil. Kas Tallinna piiskopliku toomkoguduse idee toomkooli rajamiseks pärineb neist ammustest aegadest?
Toomkooli taasloomise idee on olnud õhus juba aastaid. Minu jaoks esmakordselt kõlas see 3–4 aastat tagasi konsistooriumis kogunenud ümarlaual, kus arutati luterliku kooli rajamise võimalusi Tallinnas. Siis olid laua ümber erinevate koguduste, UI ja konsistooriumi esindajad. Pärast seda ümarlauda elas oma kooli idee edasi, kuid ühist ja sihipärast tegevust ei järgnenud.
Kui mind valiti toomkoguduse õpetajaks, otsustasime toomkooli nimetuse võtta kasutusele oma koguduse kasvatustöö üldnimetusena. Ühisnimetuse alla koondasime pühapäevakooli, noorteringi, täiskasvanute vestlusringi ja isegi leerikooli. 2010. aasta sügisel otsustas juhatus, et toomkooli ideed tuleb edasi arendada ja asuda tegema ettevalmistusi võimaliku kooli rajamiseks.
Tol korral ei osanud keegi näha ette kevadel tekkivat olukorda ning sellega kaasnevaid võimalusi kooli loomisega reaalselt juba alustada. Et idee vajas edasiarendamist ja mõistlik oli seda teha koostöös mõne kogudusega, siis otsustas konsistoorium juunikuisel istungil taasasutada Tallinna toomkooli ja kutsuda kaasasutajaks Tallinna piiskopliku toomkoguduse. Koguduse juhatus võttis selle ettepaneku oma koosolekul päev hiljem ka vastu.
(Sirje Semm "Eesti Kirik", 22.06.11; foto: Marko Ummus)