pühapäev, 28. august 2011

2011. aasta Kultuuripreemia ja Maarja medali saab Tunne Kelam


Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu otsustas oma 28. augustil toimunud koosolekul annetada Maarja medali ja koguduse 2011. aasta kultuuripreemia Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelamile. Vastavalt statuudile esitas Maarja medali ja kultuuripreemia kandidaadi Toomkoguduse õpetaja ja otsuse langetas koguduse nõukogu.

Tunne Kelam on aktiivse ja pühendunud kristlasena viinud kristlikku sõnumit kõikjale, kus ta oma missiooni poliitikuna ja Eesti esindajana on täitnud. Taasiseseisvumisest tänaseni võib pidada Tunne Kelamit Eesti poliitilkutest aktiivseimaks kiriku sõbraks, toetajaks ning koostööpartneriks. Vähe on neid kirikuid Eestimaal, kus Tunne Kelam koos abikaasa Mari-Anniga pole osalenud mõnel jumalateenistusel, kontserdil, konverentsil, laulupäeval või mõnel muul kiriklikul üritusel. Enamasti on sellega kaasnenud kristliku ja kinnitava sõnumi edastamine kohalikele inimestele. Kristlik usk ja armastus on väljendunud Tunne Kelami pühendunud ühiskonnateenimises nii Eesti Kongressis ja Riigikogus, kui ka tänases Euroopa Parlamendis kristlike väärtuste, usuvabaduse ja inimõiguste eest võideldes. Ainsa Eestist valitud saadikuna, annab Tunne Kelam igal nädal oma tegemistest Euroopa Parlamendis intervjuu kristlikule raadiojaamale Raadio 7. Taasiseseisvumispäeval, 20. augustil Haapsalu Jaani kirikus toimunud konverentsil „Laul ja vabadus” rõhutas Tunne Kelam oma ettekandes kiriku kohta ühiskonnas ja tõdes: „Hävinud on impeeriumid, aga mitte kirik, sest kirik on sild ajaliku ja igaviku vahel”. 2007. aastal autasustas EELK Konsistoorium Tunne Kelamit Teeneteristi III järgu ordeniga.
EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga (1000 eurot) antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt või kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tõnu Kaljuste, EELK peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, Eesti Vabariigi president Lennart Meri, Soome Espoo piiskop Mikko Heikka, Euroopa komisjoni asepresident Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan, autosportlane ja kauaaegne Tallinna toomkoguduse juhatuse esimees Raido Rüütel ning vaimulik ja Tallinna toomkoguduse endine kauaaegne õpetaja titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe.

Maarja medali üleandmine Tunne Kelamile toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, 11. septembril kell 11 algaval Toompäevade lõpujumalateenistusel, kus jutlustab toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma.

reede, 26. august 2011

Päeva laul- 28.08.2011

28. august 2011

11. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Soosinguajad

Päeva evangeelium: Lk 4:23-30

Päeva juhtsalm: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,

rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks! Ps 33:12

Päeva laul:

OH ARMAS JUMAL, AVITA - KLPR 217

Sõnade autor: Martin Moller (1547-1606)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Melchior Vulpius (arv. 1560-1615)

11. nelipühajärgne pühapäev on saanud teemaks Soosinguajad. Jumala oma rahva ajalugu näitab, et elus on aegu, mil inimene ja kogukond seisavad eriliste otsustamiste ja valikute ees. Sageli takistab omaenda võimetele, inimtarkusele ja oma eristaatusele lootmine neis olukordades Jumala hääle kuulda võtmist ja Tema kutse järgimist. Soosingu- ehk meeleparandusaja kohta kehtib sõna: Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks (Hb 3:15).

Päeva palves kostab meeleparandusele äratava Vaimu ootus:

Ära lase meil meeleparandusega viivitada,

vaid ärata meis oma Vaimu läbi valvsust ja tarkust,

et oskaksime oma soosinguaega õigesti kasutada.

Ka pühapäeva Halleluujasalm kutsub üles õiget aega tabama:

Otsige Issandat, kui Ta on leitav,

hüüdke Teda, kui Ta on ligidal! Js 55:6

Päeva laulus kõlab aga patuse viimane lootus ja palve Isa poole:

Oh Poja peale mõtle Sa ja Tema haavu mäleta,

kes saatnud oma surmaga meil armuvara otsata!

Ta peale meie loodame, Ta armust õndsust ootame. KLPR 217

Laulu sõnade autor Martin Moller (Möller), saksa poeet, kirikulaulude looja ja müstik, sündis Ließnitz’is (praegu Kropstädt) Wittenbergi lähedal. Pärast Wittenbergi linnakooli jätkus tema koolitee Görlitzi vastasutatud gümnaasiumis, kust ta sai Philipp Melanchthoni põhimõtetele toetuva humanistliku ja teoloogilise hariduse. Oma õpetaja Laurentius Ludovicuse vahendusel sai Moller 1568. a. Löwenbergi (Alam-Sileesia) kantoriks ja jutlustajaks ning 1572. a. vaimuliku ameti naaberkülas Kresselsdorf’is. Koos esimese töökohaga ordineeriti ta Wittenbergis tolle aja kombe kohaselt automaatselt ka preestriks, ehkki tal puudus ülikooliharidus. Mõni aasta hiljem sai temast vaimulik Sprottau’s ja seejärel viimased kuus aastat, neist suurema osa pimedana, kuni oma varase surmani teenis ta ülemõpetajana Görlitzi Peeter-Pauli kirikus.

Moller oli evangeelse-luterliku hingehoidliku (nn Erbauungs-) kirjanduse üks rajajatest. Kasutades oma luules ja palvetes eelreofrmatsiooni- ja keskaegse müstika pärandit, jõudsid tema kirjutiste kaudu nii Augustinuse, Clairvaux‘ Bernhardi kui Canterbury Anselmi ja Johannes Tauleri tööd ja mõtted evangeelsesse spiritualiteeti ning mõjutasid kujunevat harduskirjandust ja vaimulikku luulet. Nõnda oli Moller otsekui lätteks teistele kirikulaulude luuletajatele. Tema keskaegsetest tekstidest inspireeritud palvete kogumikku Meditationes Sanctorum Patrum (1584) kasutas kirikulaulude looja Johann Heermann allikana mitmetele oma lauludele kogumikus Devoti musica cordis. Moller mainis ka Arnulf von Löwensi tuntud meditatsiooni Salve, mundi salutare, mis käsitleb ristil kannatava Kristuse ihuliikmeid ja mille Dietrich Buxtehude hiljem muusikasse pani ja vormis kuulsaks, Eestiski tänavu taas esitatud kannatusaja kantaaditsükliks Membra Jesu Nostri.

Molleri loodud kirikulauludest, mis leiduvad ka tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch, on tuntuimad nelipühilaul „Heilger Geist, du Tröster mein“ (EG 128, keskaegse Stephan Langtoni nelipühasekventsi „Veni Sancte Spiritus et emitte“ põhjal) ja tänase pühapäeva päeva laul, Kiriku Laulu- ja Palveraamatu ainus Martin Molleri laul Oh armas Jumal, avita (KLPR 217, saksa keeles „Nimm von uns Herr du treuer Gott“, EG 146). Selle 1584. aastal ilmunud 7-salmilise teksti kirjutas Moller teadaolevalt katku ajal kui parafraasi keskaegsest ladinakeelsest poeemist „Aufer immensam, Deus, aufer iram“.

Sellele Martin Molleri tekstile, mida lauldakse üldlevinult Martin Lutheri Meie Isa palve põhjal tehtud laulu Oh Isa taevariigi sees (KLPR 324, „Vater unser im Himmelreich“) viisil, on Johann Sebastian Bach kirjutanud samanimelise koraalikantaadi „Nimm von uns, Herr, du treuer Gott“ (BWV 101).

Teatud liturgilist sidet üle sajandite võime tunda tänasel pühapäeval seda Martin Molleri teksti Tallinna Piiskopliku Toomkiriku missas päeva lauluna lauldes ka seetõttu, et see Johann Sebastian Bachi koraalikantaat on loodud ja esimest korda ette kantud Leipzigis kirikuaasta täpselt samal, 10. kolmainupüha järgse ehk 11. nelipühajärgse pühapäeva missal (tookord 13. august 1724).

Laulu tõlkija on teadmata, kuid eestikeelsena on seda Martin Molleri laulu Oh armas Jumal, avita (KLPR 217) lauldud juba 17. sajandi keskel. Nii leiame laulu „Oh! wotta armas Jummal täält“ (lk. 114) 7-salmilisena Riias 1694. aastal trükitud lauluraamatust, mis kannab uhket tiitellehte: Ma Kele Laulo Ramat Kummas Önsa Lutri ja mu pühha Meeste Sure=Pühha=ja muid Ihho ning Hinge Häddas tarwiks tullejad Laulo leietakse / Gedruckt den Johann Georg Wilcken Königl. Buchdrucker Riga 1694.

1829. aastal ilmunud nn Vana Lauluraamatu ühes paljudest kordustrükkidest on laulu keelelist vormi kohendatud juba esimesest reast alates, mis on saanud oma tänaseni säilinud kuju: „Oh armas Jumal, avita“ (lk. 307 nr. 251). Laulu eestikeelse tõlke edasisel kujunemisel läbi keeleliste redaktsioonide on võimlik silma peal hoida 19. sajandil ilmunud lauluraamatute erinevate trükkide ja uut lauluraamatut ette valmistavate prooviraamatute abil.

Küll erinevates teemarubriikides - Ristist ning kiusatussest (1694), Häda ajal (1829), Isseärralikko aiade ja seisuste laulud (1864), Häda, söa ja wiletsuse ajal (1892), kuid muidu üsna väheste muudatustega ja 7-salmilisena on laul püsinud kuni Uue Lauluraamatuni (1899/1900). Seal ilmub Martin Molleri laul Oh armas Jumal, avita 4-salmilisena (ULR 555, varasemast üle võetud salmid 1, 2, 5 ja 6) rubriigis Sõja ja rahu laulud ning peaaegu muutmata kujul leiame ta 90 aastat hiljem ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatust rubriigis Piht (KLPR 217).

Uues Lauluraamatus on lisaks veel 2 Martin Molleri laulu: Oh Jeesus, Sinu mälestus („O Jesu süß, wer dein gedenkt“ ULR 260) ja Oh Jumal, mitu õnnetust („Ach Gott, wie manches Herzeleid“ ULR 519).

Laulu viisi autoriks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitud saksa helilooja, õpetaja ja laulukogumike väljaandja Melchior Vulpius. Tegemist on 16. sajandi lõpust pärit Cyriakus Schneegaß’i jõululauluga „Das neugeborne Kindelein“, kusjuures Schneegaß’i peetakse mõnedes allikates nii teksti kui ka viisi autoriks ja Vulpius’t mõned aastat hiljem ilmunud 4-häälse seade tegijaks (ilmunud Vulpiuse toimetatud laulukogumikus Ein schön geistlich Gesangbuch 1609, Jena).

Selle jõululaulu teemal on Johann Sebastian Bach loonud koraalikantaadi „Das neugebor’ne Kindelein“ (BWV 122) jõulujärgseks pühapäevaks (Leipzig 1742) ning seda laulu on teemana oma teostes kasutanud ka teised barokiaja heliloojad, nende hulgas Dietrich Buxtehude.

Martin Molleri teksti Oh armas Jumal avita (KLPR 217) on lauldud aga nii Saksamaal kui Eestis aastasadu ja lauldakse Saksamaal tänaselgi päeval (EG 146) Martin Lutheri Meie Isa palve põhjal loodud katekismuskoraali Oh Isa taevariigi sees viisil (KLPR 324, „Vater unser im Himmelreich“). See võimalus paralleelviisina kasutamiseks on vihjena lisatud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus.

Schneegaß-Vulpiuse viis “Das neugebor’ne Kindelein” on levinud nii jõululauluna kui ka teiste tekstide juurde laenatuna inglise keelsetes lauluraamatutes, peamiselt Põhja-Ameerika mandril (näit Service Book and Hymnal nr. 247). Just sealtkaudu ja ka Johann Sebastian Bachi koraalikantaadist inspireerituna on see viis väliseestlaste lauluraamatu komitee liikmete valikuna jõudnud Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse, vahetades välja selle Martin Molleri teksti Oh armas Jumal, avita (KLPR 217) juurde mitu sajandit kuulunud Martin Lutheri viisi ning rikastades meie lauluraamatut ühe sajandeid vana, kuid Maarjamaal vähe levinud viisiga.

Laulu Oh armas Jumal, avita (KLPR 217) seade, mõnedes allikates ka viisi autoriks peetud Melchior Vulpius’e (lapse- ja noorpõlves Melchior Fuchs’i) sünniaja kohta Wasungenis (Thüringen) täpsed andmed puuduvad (vahemikus 1560-1570). Vaesest perest nooruki esimene kooliharidus pärineb kodulinna ladinakoolist. Sealt sai ta ka oma esimese muusikaõpetuse mh kirikulaulude loojana tuntud Johann Steureleinilt. Edasine enesetäiendamine ja töö muusikaõpetajana jätkusid Speyeris ja Schleusingenis. Samal ajal otsustas ta võtta oma uueks perekonnanimeks „Fuchsi“ (rebane) asemel selle ladinakeelseks muudetud vormi „Vulpius“. 1596. aastal kutsuti Melchior Vulpius Weimarisse, kus ta tegutses kantorina ja ühtlasi ka linna gümnaasiumis muusikaõpetajana ja kus ta ka suri. Kuigi Vulpiusel ei olnud akadeemilist ülikooliharidust, nagu oli enamusel tolle aja kantoritel, oli ta sellest hoolimata kaasaegsete hulgas väga lugupeetud nii helilooja kui muusikaõpetajana.

Melchior Vulpius oli väga produktiivne ja samas ka populaarne helilooja, kelle teostest ilmusid juba tema eluajal mitmed kordustrükid. Tema loomingu hulka kuuluvad oratoriaalne suurteos Matteuse passioon, ligi 200 motetti ning hulk muid teoseid. Suur osa tema loomingust on nn „tarbemuusika“, mis loodud jumalateenistustel kasutamiseks. Vulpius on oma umbes 400 koraaliviisiga saksa protestantismi kuulsamaid ja produktiivsemaid kirikulaulude viisiloojaid. Kirikulaulude seisukohast on tähelepanuväärsed tema toimetatud laulukogumikud Kirchengesänge und geist­liche Lied­er (1604 Leipzig) ja selle täiendatud trükk Ein schön geistlich Gesangbuch (1609 Jena), mis sisaldavad nii Vulpiuse enda kui tema kaasaegsete viise.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatust leiame Melchior Vulpiuse viise mitme teksti juures, nende hulgas rõõmuküllane ülestõusmispühade laul Au kõrges olgu Isale (KLPR 101, olemas ka Eesti katoliiklaste lauluraamatus nr. 105), armastatud palvelaul Oh meile, Issand Jeesus (KLPR 325) ning tänase pühapäeva päeva laul Oh armas Jumal, avita (KLPR 217).

Tekst: Ene Salumäe

ÜLEKIRIKLIK KORJANDUS TALLINNA TOOMKOOLI TOETUSEKS 28.AUGUSTIL 2011

EELK konsistoorium kuulutab välja ülekirikulise korjanduse avatava kristliku erakooli toetuseks, pühapäeval 28. augustil 2011.

Rukkimaarjapäeval, 15. augustil allkirjastati Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus leping Tallinna Toomkooli taasavamise ettevalmistamiseks. Lepingu allkirjastasid peapiiskop Andres Põder, Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, Vanalinna Hariduskolleegiumi direktriss Kersti Nigesen ja Miikaeli Ühenduse tegevdirektor Ingrid Meister.

Juba käesoleva aasta 1. septembril alustab õppetööd Toomkooli 1. klass 27 õpilasega. Sel aastal algab koolitöö Püha Miikaeli Kooli alluvuses ja tihedas koostöös Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Iseseisva Tallinna Toomkooli taasavamise järel jätkub kristlikele väärtustele rajanev õppe- ja kasvatustöö juba kiriklikus Toomkoolis. Kooli taasasutajateks ja omanikeks saavad EELK Konsistoorium ja EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.

Toomkooli klass alustab õppetööd Apteegi 3 asuval üüripinnal, kus praegu toimub kapitaalremont ruumide korrastamiseks. Kogu tööde maht on suur ja loodetavasti saavad hoone kaks korrust lõplikult renoveeritud septembrikuu lõpuks. I korrus peab õppetööks valmima juba augusti lõpuks. Kõik töödeks vajalikud summad tuleb leida eelarvevälistest vahenditest ehk annetustest, sponsorlusest ja toetustest. Sellele lisanduvad kulud, mis kaasnevad õppetööks vajaliku koolimööbli, tehnika ja tarvikute muretsemisega.

1. septembril alustava Toomkooli klassi ja taasavatava Tallinna Toomkooli toetuseks on EELK Konsistoorium kuulutanud välja üldkirikliku korjanduse pühapäeval 28. augustil 2011.

Korjanduse annetused palutakse kanda:

Saaja: EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus
SEB Pank: 10022002639007
Selgitus: Annetus Toomkooli heaks

Arho Tuhkru
e-post: arho.tuhkru(ät)eelk.ee
tel 627 7350

ALLIKAS www.eelk.ee

reede, 19. august 2011

21.augusti PÄEVALAUL

10. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Ustavus Jumala andide kasutamisel

Päeva evangeelium: Mt 25:14-30

Päeva juhtsalm: Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju,

ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Lk 12:48

Päeva laul:

OH VAGA JUMAL, KES - KLPR 326

Sõnade autor: Johann Heermann (1585-1647)

Tõlkija: teadmata Viisi autor: teadmata

10. nelipühajärgse pühapäeva piiblilugemised kutsuvad meid Jumalalt saadud ande ustavalt, arukalt ja vastutustundlikult kasutama.

Päeva psalmi antifonis kõlab üks lihtsamaid, kuid olulisemaid palveid:

Issand, anna mulle arusaamist oma sõna mööda. Ps 119:169

Päeva evangeelium, mis jutustab tuntud loo sulastest, kellele peremees usaldas oma varanduse “igaühele tema suutlikkust mööda” (Mt 25:15), annab lõpuks kokkuvõtva õpetuse meile jagatud andide kasutamiseks:

Sest igaühele, kellel on, antakse,

ja tal on rohkem kui küllalt,

kellel aga ei ole,

selle käest võetakse ära seegi, mis tal on. Mt 25:29

Päeva laulus kostab aga palve nii ihu kui hinge tervise eest, et ustavale teenimisele järgneks kord õnnis hingamine:

Oh vaga Jumal, kes kõik annid meile annad!

Mul anna tervist ning et terve ihu sees

mul oleks puhas hing ja rahu südames!

Las’, mis mu kohus on, mind ustavalt ka teha,

et saaksin oma töös Su õnnistust ma näha! KLPR 326

Laulu sõnade autor Johann (Johannes) Heermann (mõnedes allikates ka Heerman) kuulub barokiaja ja saksa koraalipoeesia kuldaja tuntuimate ja olulisemate kirikulaulude loojate hulka. Tema lauludel on tänagi kindel koht paljudes luterlikes lauluraamatutes.

KLPR-st leiame 5 Johann Heermanni lauluteksti: kolmekuningapäevaks Oh Jeesus Kristus, valgusta (KLPR 57, saksa keeles „O Jesu Christe, wahres Licht“), passioonides ja kannatusnädala kantaadimuusikas kasutatud Suure Reede laul Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud (KLPR 92, „Herzliebster Jesu“), lapse palvelaul Mind, Jumal, kaitse armuga (KLPR 429), armulaualaul Mu helde Karjane, oh Jeesus (KLPR 224, „Herr Jesu Christe, mein getreuer Hirte“) ja tänase pühapäeva päeva laul, kirikulaulude põhivarasse kuuluv palvelaul Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326, „O Gott, du frommer Gott“).

Alam-Sileesias Raudtenis protestantidest vanemate viienda lapsena sündinud Johann Heermann oli oma õdedest-vendadest ainus, kes haigusi trotsides ellu jäi ning ema soovitusel otsekui tänuks selle eest teoloogiale ja vaimuliku ametile pühendus. Heermanni varane kooliharidus jäi küll haiguse ja kesiste majanduslike võimaluste tõttu lünklikuks, kuid pärast gümnaasiumiõpinguid Breslaus ja Briegis sai ta hiljem tänu headele toetajatele reisida ja koolitada end mitmeski ülikoolis (Fraustadt, Leipzig, Jena, Strasbourg).

Vaimulikuks ordineerimise järel oli Heermann aastaid sünnilinna lähedal asuva väikse Köbeni (Chobienia) linna koguduse õpetajaks. Mitmed rasked katsumused nagu katk, 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja vaesus räsisid linna ja kogudust. Isiklikke kannatusi lisas ka abikaasa surm ja tema enda nõrk tervis, mis hakkas üha enam takistama tööd vaimulikuna, kuni sundis sellest lõpuks päriselt loobuma. Oma elu viimased kümmekond aastat veetis Heermann pensionil olles ja kirjatööle pühendudes Poolas Lissas (Leszno).

Johann Heermanni luuleand ilmnes juba teismelise eas. 1608. aastal omistati talle Brieg’is poeta laureatus’e tiitel. Heermann kirjutas vaimulikke laule ja palvetekste nii ladina kui saksa keeles. Üks tema esimesi trükis ilmunud kogusid oli „Flores ex Otfridi Evangeliorum vireto“ (1609). Heermanni enam kui 400-st luuletusest on eriti tähendusrikkad tema lohutuslaulud. Ta andis välja ka jutlusekogusid, millega saavutas laia lugejaskonna.

Johann Heermanni on peetud Martin Lutheri ja Paul Gerhardti vahelise aja tähelepanuväärseimaks saksa kirikulaulude loojaks. Tema suurimaks mõjutajaks oli Martin Opitz oma luulereformidega, kuid tuntavad on ka keskaegse müstika mõjud. Heermanni lauludes ei esine veel pietistlikule luulele omast sentimentaalsust, kuid tema värssides on rohkem subjektiivsust kui varase reformatsiooni luules.

Kõige olulisemaks peetakse Heermanni 1630. aastal Breslaus ilmunud laulukogumikku „Devoti musica cordis: Hauss- und Herz-Musica“, kus vaheldumisi kirikuisade tekstidele põhinevate lauludega on Heermanni oma originaallooming. Sellest kogumikust on pärit nii tema kuulsaim laul “Herzliebster Jesu, was hast du verbrochen” (Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud KLPR 92) kui ka tänase pühapäeva päeva laul Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326, “O Gott, du frommer Gott”).

See Heermanni üheks parimaks peetud igapäevane palvelaul, on loodud ilmselt vahemikus 1623-1630 Köbenis ning on kuulunud üsna pea esmase trükis ilmumise järel nii saksa kui tänu kiirele levikule ka paljude teiste rahvaste lauluraamatutesse.

Selle laulu kõik 8 salmi leiame ka tänase Saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast 9 muu Heermanni lauluteksti hulgast (EG 495).

Laul on olemas ka nii meie põhja- kui lõunanaabrite lauluraamatuis („Oi hyvä Jumala“ Virsikirja 520 ja “Ak Dievs, Tu labais Dievs” Dziesmu Gramata 323) ning tuntud ka inglisekeelsena („O God, Thou faithful God“).

Johann Heermanni üle sajandite ja maade kandunud laulude tähendusest räägib tänapäeval kasvõi seegi fakt, et Heermann on võetud Ameerika Ühendriikide luterliku kiriku pühakute kalendrisse (26. oktoober, samal päeval ka Paul Gerhardt ja Philipp Nicolai, „The Calendar of Saints of the Lutherian Church“).

Laulu tõlkija on teadmata, kuid eestikeelsetes lauluraamatutes on Johann Heermanni laule juba pool sajandit pärast luuletaja surma.

Ka selle, täna saksa kirikulaulude kuldajastu üheks tuntuimaks lauluks kujunenud Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326), leiame eestikeelsena 18. sajandi algusest. Nii kõlab selle 8-salmilise laulu esimene salm Riias 1726. aastal ilmunud lauluraamatus „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud...“ üsna samamoodi kui tänagi:

1726

Oh wagga Jummal kes

keik andet meile annad;

keld on mis eal on

kes keig eest murred kannad

mul anna terwist ja

et terwe ihho sees

mul olgo puhhas hing

ja öigus südames.

1991

Oh vaga Jumal, kes

kõik annid meile annad,

kelt on, mis iial on, -

kõik mured Sina kannad.

Mul anna tervist ning

et terve ihu sees

mul oleks puhas hing

ja rahu südames!

Laul on olnud püsivalt eestikeelsetes lauluraamatutes läbi kolme sajandi kuni Kiriku Laulu- ja Palveraamatuni välja, kuhu on jõudnud selle laulu 3 esimest salmi.

Laulu viisi autor on teadmata, ehkki nii Punscheli Koraaliraamat (P. 230) kui ka ilmselt just sealt Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326) laulu nimiviisi autori andmed üle võtnud Kiriku Laulu- ja Palveraamat märgivad selleks ekslikult Johann Heermanni nime.

Saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch (EG 495) andmetel on antud meloodia esimesi kordi trükis ilmunud Regensburgis (1675) ja Meiningenis (1693) välja antud laulukogumikes.

Saksa lauluraamat toob selle Heermanni ühe tuntuima laulu „O Gott, du frommer Gott“ laulmiseks ka teise viisi, mis on algselt pärit juba 16. sajandi esimesest poolest nn Calvini Psalterist ja ilmunud sajand hiljem (1648) Braunschweigis. Samade juurtega viisi leiame ka Punscheli Koraaliraamatust (P. 231 „Wie gnädig warst du Gott“ või „Sa oled viimseksi“).

Inglisekeelses keskkonnas lauldakse seda Johann Heermanni laulu „O God, Thou faithful God“ viisiga, mis meil tuntud eelkõige Salomon Francki laulu Oh ära jäta mind sõnadega (KLPR 327, nimitekstiks märgitud „Ei ilmast hooli ma“ / „Anbetungswürd’ger Gott“ P. 227).

Mitmed heliloojad on kasutanud Johann Heermanni koraalitekste ja nende tekstide juurde kuuluvaid meloodiaid oma koraaliteemaliste teoste alusena. Kuna „O Gott, du frommer Gott“ on juba ilmselt algusest peale olnud seotud mitme erineva viisiga, on näiteks Johann Sebastian Bach oma erinevates kantaatides ja orelipartiitas kasutanudki selle teksti juures kõiki kolme eelpoolmainitud viisi.

Seda Heermanni koraali erinevate viisidega on kasutanud oma teoste teemaks peale J. S. Bachi ka mitmed teised heliloojad nagu G. F. Kaufmann, J. L. Krebs, C. P. E. Bach, G. A. Homilius, J. Brahms ja M. Reger, aga ka Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse kauaaegne juhatuse liige ja jumalateenistuste organist professor Hugo Lepnurm oma koraalieelmängus.

Tekst: Ene Salumäe

teisipäev, 16. august 2011

TALLINNA TOOMKOOLI LEPINGU ALLKIRJASTAMINE

Rukkimaarjapäeval, 15. augustil allkirjastati Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus lepind Tallinna Toomkooli taasavamise ettevalmistamiseks. Lepingu allkirjastasid peapiiskop Andres Põder, Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, Vanalinna Hariduskolleegiumi direktriss Kersti Nigesen ja Miikaeli Ühenduse tegevdirektor Ingrid Meister. Palvusel teenisid koguduse õpetaja Urmas Viilma ja peapiiskop Andres Põder. Orelil oli koguduse organist Ene Salumäe ja lauluga rõõmustas kirikulisi Birgitta-Simi Viilma.



Lisaks peapiiskopi sõnavõtule tervitasid kirikulisi ka VHK direktor Kersti Nigesen, Meelis Kond Tallinna Haridusametist ja Eestimaa Rüütelkonna esindajana Henning von Wistinghausen.



Pärast palvust said koosviibijad osa ühisest tordi-kohvilauast.



1. septembril alustab õppetööd toomkooli 1. klass. Sel aastal algab koolitöö Püha Miikaeli Kooli alluvuses ja koostöös Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Iseseisva Tallinna Toomkooli taasavamise järel jätkub kristlikele väärtustele rajanev õppe- ja kasvatustöö juba kiriklikus toomkoolis. Kooli taasasutajateks ja omanikeks saavad EELK Konsistoorium ja EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.

laupäev, 13. august 2011

Pühapäevane PÄEVALAUL

14. august 2011

9. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Tõde ja eksitus

Päeva evangeelium: Mt 7:13-14

Päeva juhtsalm: Käige nagu valguse lapsed –

sest valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões. Ef 5:8b,9

Päeva laul:




LÖÖ LÕKKELE, MU USU SÄDE - KLPR 365


Sõnade autor: Hugo-Voldemar Pärno (Pärn) (1903-1984)

Viisi autor: teadmata


9. nelipühajärgse pühapäeva teema on pealkirjastatud Tõde ja eksitus. Kristlasel tuleb elus võidelda, et eraldada tõde valest ja õige väärast. Jumala tundmine ja tema tahte taotlemine juhivad inimese tõe juurde.

Tõe ja vale üle arutlevad ka päeva piiblitekstid, palved ja laulud. Nii rõõmustab päeva psalmi antifon tõe üle:

Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas,

ja salajas annad Sa mulle tarkust teada. Ps 51:8

Päeva palves palume:

Anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel,

nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi.

Päeva laulus lööb särama Vaimu valgustav jõud ja kõlab palve, et Jumal sütitaks ususädeme, mis laseks meid tõekandjaks kasvada:

Löö lõkkele, mu usu säde, et valgust leiaks minu otsiv vaim,

sest valest lahutada tõde ei iial suuda usuta mu aim.

Seepärast, Issand, ise süüta Sa kõik vaimsed tuled minus põlema! KLPR 365


Laulu sõnade autor Hugo-Voldemar Pärno (1930-ndate lõpuni Pärn) sündis Tartumaal Pala vallas ja veetis oma lapsepõlve vaeses, kuid jumalakartlikus peres Kodavere mail. Suviti karjapoisina loodust ja inimesi vaadeldes õppis ta nägema kõiges suure Looja imelist tööd, mida hiljem ka oma luuletustes ülistab.

Keskkooli lõpetamisele järgnes kümme aastat õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas teoloogia ning paralleelselt Tartu Muusikakoolis oreli ja muusikateooria alal. Oma kirikumuusikalisi oskusi sai ta rakendada Tartu Ülikooli koguduse lastekoori „Cantate Domino“, hiljem ka noorterühma juhendades. Teoloogia ja muusika kõrval jätkus Hugo Pärnol aega ja huvi süveneda ka arstiteadusesse, milliseid teadmisi läks tal vaja hiljem meditsiini alal töötades.

Pärast prooviaastat Tartu Ülikooli koguduses õpetaja Jüri Kimmeli käe all ordineeris piiskop Johann Kõpp 1941. aastal samas ülikooli kirikus Hugo Pärno vaimulikuks. Eesti kiriku vikaarõpetajana teenis ta järgnevatel aastatel lühiajaliselt Tallinnas Jaani ja Randvere-Viimsi koguduses. Kui asutati Tallinna Oleviste kiriku eestikeelne luterlik kogudus, sai Hugo Pärnost selle esimene õpetaja. Viljakaks kujunes muusikat armastava Pärno koostöö Oleviste koguduse tolleagse organisti, helilooja ja kirikumuusiku Enn Võrguga, kelle professionaalset ja südamega töössesuhtumist Pärno väga kõrgelt hindas ja hiljem meenutas: „Võrk nõudis järgmise pühapäeva laulud hiljemalt esmaspäeva lõunaks ja tihti ka jutluse peamõtted. Kui kasutasin mõne rahvalaulu motiivi, põimis ta selle tingimata sobivasse kohta. Tema jutlus oreli eel- ja järelmängudes oli tähtsam kui minu jutlus.“

1944. aasta sügisel, kui pärast suure osa vaimulike läände põgenemist nõukogude okupatsioonivägede eest vajas koguduste teenimine Eestis kiiret ümberkorraldamist, valiti Hugo Pärno kirikuelu korraldavasse August Pähna juhitud komisjoni. Samal ajal hooldas ta Tallinna Pühavaimu kogudust (1944-1945). 1945. aasta jaanuaris valiti Pärno konsistooriumi assessoriks, kuid juba järgmise aasta veebruaris ta arreteeriti nagu mitmed tema kodumaale jäänud ametivennad ja paljud eestlased. Venemaalt sunnitöölaagrist (1951) ja asumiselt (1956) vabanedes asus ta teenima Pilistvere kogudust (1957-1963). Lisaks andis peapiiskop Jaan Kiivit Pärnole ülesande selgitada lauluraamatu uuendustöö vajadust ja võimalusi. Lühikest aega teenis Hugo Pärno Jõelähtme kogudust ja seejärel üle kümne aasta Vändra kogudust, kust siirdus 1975. aastal omal soovil pensionile.

Elu viimased aastad veetis erksa vaimuga ja mitmekülgselt andekas Hugo Pärno Tallinnas, jälgis huviga kirikuelu nii Eestis kui elu terves maailmas, vaatas lootusrikkalt ja plaane tehes tulevikku, harrastas endiselt luuletamist, maalimist ja muusikaga tegelemist ning töötas mõnda aega ka Tallinna Purjespordikeskuses, sest lisaks kõigele muule tundis ta huvi ka merekaartide ja astronoomia vastu.

Hugo Pärno suri 1984. aasta sügisel ja saadeti ära Tallinna Piiskopliku Toomkiriku altari eest.


Eesti kirikulaulu ajaloos on Hugo Pärnol oluline koht. Ta oli tegev kahes lauluraamatukomisjonis, mis küll kumbki ei jõudnud kiriku nn ametliku lauluraamatu väljaandmiseni, kuid andsid väga suure hulga kirikurahva seas armastatud eesti algupäraga koguduselaule meie tänasesse Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse.

Samal ajal (1930-ndate alguses) õpingutega Tartu ülikoolis kutsuti Pärno kui silmapaistva luuleanni ja kirikumuusika huviga teoloogia üliõpilane tollase EELK Lauluraamatukomisjoni koosseisu, mida juhtis Leopold Raudkepp ja liikmetena olid teiste hulgas lauluraamatust meilegi tuttavad laululoojad-vaimulikud Georg Kiviste, Aleksander Abel, samuti toona veel teoloogia üliõpilane Valdeko Saksen, kirjanik Helene Tamberg-Ranna, keeleküsimuste nõuandja haridusnõunik Johannes Aavik ning jõudumööda osales komisjoni töös ka piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Selle komisjoni poolt anti 1934. aastal välja kogumik „Vaimulikud laulud II“ (VL II), mis oli jätkuks 1923. aastal ilmunud kogumikule „Vaimulikud laulud“ (täna tuntud kui „VL I“). See väike lauluraamat sisaldab 299 valdavalt eesti algupäraga lauluteksti (neist 100 laulu VL I-st) koos viisisoovitusega Punscheli koraaliraamatu viiside hulgast ning 73 luuletust nii inspireerimaks heliloojaid viise looma kui ka kasutama neid „sõnalisiks ettekandeiks kristlikel kokkutulekuil, eriti noorte ringides.“ (vt. VL II Saatesõna). Hugo Pärnolt on selles kogumikus 9 lauluteksti ja 6 luuletust. Mõnele oma luuletustele kirjutas Hugo Pärno ise viisi, osad on viisistanud Enn Võrk, Hugo Lepnurm jt

Kui sõjaeelse lauluraamatukomisjoni töö tulemuseks oli hulga uusi eesti vaimulikke laulutekste sisaldav kogumik „Vaimulikud laulud II“, siis nõukogude okupatsiooni ajal kogutud ja sündinud eesti algupärased ja tõlgitud kirikulaulud, kaasa arvatud Hugo Pärno laulud, jõudsid kogudustesse paljude erinevate laululehtede kaudu ning said kogudustele armsaks lauldud juba enne Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudmist.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ongi Hugo Pärnolt 6 laulu, mis kõik on esmakordselt trükitud kogumikus „Vaimulikud Laulud II“ (1934): konfirmatsiooni- ja laulatuselaul Taevane Isa, meil ühenda mõtted ja meeled (KLPR 232, VL II/116, ka „Eesti kaitseväe laulu- ja palveraamatus“ nr. 40; laul on olemas ka baptistide lauluraamatus „Evangeelsed laulud“ (1975, nr. 303), adventistide lauluraamatus „Vaimulikke laule“ (1994, nr. 458) ja baptistide-metodistide-nelipühilaste lauluraamatus „Vaimulikud laulud“ (1997, nr. 542) üsna suurte muudatustega tekstis võrreldes Hugo Pärno VL II-s ja KLPR-s trükitud sõnadega), vaimukevade ja usulise ärkamise laul Kevad, sinu lävel seistes (KLPR 393, VL II/57), lohutus- ja lootusrikkalt teekonda igavesele Rahumaale kirjeldav Ma rändamast nüüd tulen (KLPR 255:1. ja 3. salm, VL II/280), säravad usujulguse ja lootuse laulud Üksainus samm sa astu (KLPR 362, VL II/201, leidub adventistide lauluraamatus „Vaimulikke laule“ (1994) nr. 296) ja Üks kübeke mu elus (KLPR 444, VL II/luuletus nr. 8) ning tänase pühapäeva päeva laul Löö lõkkele, mu usu säde (KLPR 365, VL II/188, leidub muudetud tekstiga ka adventistidel „Löö lõkkele nüüd ususäde“ nr. 141).

Selle laulu sõnad on Hugo Pärno ilmselt loonud juba laulu meloodiat, tuttavat koraaliviisi „Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda“, silmas pidades, mistõttu eesti keele väldetevaheldusrikkus on sobitatud saksa meloodia suure ulatuse ja ühtlase rütmipildiga väga loomulikult ja hästi lauldavalt. Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on tehtud vaid paar pisikest korrektuuri, mis sellele lauldavusele veelgi kaasa aitavad ja mõtte tähenduse tänapäeval paremini edasi annavad.

Selle laulu sõnadest sädelev kristlik lootus ning tõe- ja vaimuvalguse palve on inspireerinud helilooja Hugo Lepnurme looma samale Hugo Pärno tekstile naiskoorilaulu, mille algustaktide meloodias lahvatavad esimesed lauluread lausa piltlikult süttivaks lõkkeks koos ümberringi helkivate ususädemetega. Musikaalsus ja kunstianne avaldub äratuntavalt ka Hugo Pärno luules ja laulusõnades, mis on kujundite- ja piltiderohked, keeleliselt kaunid, lihtsad, selged ja hästi lauldavad.



Hugo Pärno laulu Löö lõkkele, mu ususäde (KLPR 365) juurde kuulub Bartholomäus Crasseliuse laulu Jehoova, Sulle tahan laulda (KLPR 297) nimiviis. Laulu viisi autor on aga teadmata.

Meil varasemalt Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda nime all ja algkeeles „Dir, dir, o Höchster, will ich singen“ (Evangelisches Gesangbuch 328, varem „Dir, dir, Jehova will ich singen“) tuntud 17. sajandist pärit viisi autorluse kohta andmed puuduvad. On teada, et viis on varasemais trükitud allikais ilmunud lauluviiside kogumikes Hamburgis (Georg Wittwe koostatud „Hand-Buch der Geistlichen Melodien“, 1690) ja Halles (Johann Freylinghauseni koostatud „Geistreiches Gesangbuch“, 1704). Ka Eesti- ja Liivimaal kasutusel olnud Punscheli koraaliraamatust (1839) leiame selle viisi (P. 152) ilma ühegi viiteta päritolule.

Sellel viisil on lauldud läbi aegade mitmeid erinevaid vaimulikke tekste. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on seda viisi laenatud lisaks Bartholomäus Crasseliuse ja Hugo Pärno tekstile veel 7 laulu juurde.


LAULULEHED UUTE LAULUDE TUTVUSTAJANA


Laululehtede trükkimine on vana ja rahvusvaheliseltki tuntud traditsioon. Uusi vaimulikke laule, mida käibelolevas lauluraamatus ei ole, kuid mida tahetakse kogudustele tutvustada, on antud välja eraldi lisavihikutena või lahtistel trükitud lehtedel ka Eestis. Laululehtede väljaandjaiks on sageli lauluraamatukomisjonid, kes oma tööd sedakaudu tutvustavad ja ühtlasi ka tagasisidet ootavad. Nii on toiminud ka Eesti lauluraamatukomisjonid. Laululehti võidakse koostada ja trükkida ka erijumalateenistuseks (koguduse aastapäevad, tähtpäevade või isikutega seotud riiklikud või üldkiriklikud jumalateenistused) või perekondlikeks kiriklikeks talitusteks, kus lisaks lauludele võib olla ka muud päevakohast informatsiooni või püsiva väärtusega ajaloolist materjali. Eesti kirikute orelirõdudelt ja koguduste arhiividest võib leida sadu erinevaid laululehti.

Eestis oli olude sunnil kahe lauluraamatu – Uue Lauluraamatu (1899/1900) ning Kiriku Laulu- ja Palveraamatu (1991) – ilmumise vahe üle 90 aasta. Kuna vanu lauluraamatuid jäi järjest vähemaks, kordustrükkimine kättesaamatuks, gooti kirjaviis uutele põlvkondadele raskesti loetavaks, samuti vajasid lauluraamatu laulud keelelist kaasajastamist ja uued laulud tutvustamist, on selles vahemikus, eriti nõukogude okupatsiooni ajal, ilmunud laululehtede rolli Eesti koguduselaulu järjepidevuse säilimise ja lauluvara uuenemise seisukohast raske üle hinnata. Neil on kümneid kirikulaule, mis tänu laululehtedele levisid koguduste keskel ja lauldi nii tuttavaks ja armsaks, et leidsid endale kindla koha jumalateenistustel ja talitustel juba enne Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudmist.

Laululehed koostati jumalateenistuse liturgiat järgides enamasti 5-6 lauluga, nii teatud kirikupühadeks kui ka nö tavalisteks jumalateenistusteks. Laulude valikus on nii kirikulaulude põhivaramusse kuuluvaid laule, mida oli keeleliselt redigeeritud, kui ka uusi, nii eesti algupäraga kui ka tõlkelaule. Need laululehed - nagu kogu muugi kiriklik kirjandus, vajasid nõukogude tsensuuri ehk usuasjade voliniku luba, misjärel sai neid konsistooriumist tellida ja kogudustes kasutada. Leidus ka kirikulaulude tõlkimise ja luuletamisega aktiivselt tegelevaid vaimulikke nagu Eduard Salumäe, Harri Haamer, Robert Kannukene jt, kes ise kirjutusmasinal oma koguduste jaoks laululehti koostasid, trükkisid ja paljundasid. Selliste ainukordsete ja väikesetiraažiliste laululehtede ning seal trükitud vaimulike laulude hulk on väga suur ning vääriks kindlasti tulevikus põhjalikumat uurimist ja kaardistamist.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatut valmistav lauluraamatukomisjon andis uute ja redigeeritud laulude tutvustamiseks, levitamiseks ning oma tööle tagasiside saamiseks vahemikus 1980-1991 välja kümneid laululehti enam kui paarisaja lauluga. Lisaks laululehtedele trükiti komisjoni materjalide ja uue lauluraamatu tutvustamiseks ka kaks lauluvihikut: Valimik jõululaule (1984) ning Leina- ja lohutuslaule (1988).


Tekst: Ene Salumäe