Advendikalender (16.12)

Veikko Manninen on rääkinud järgmise loo:

Kord õpetas isa oma lastele andmise kunsti. Ühel pühapäeval andis isa oma pojale, Juhanile kaks viiekroonist münti õpetades, et üks tuleb pühapäeval korjanduskotti panna ja teise eest võib poiss peale jumalateenistust jäätise osta.
Väikemees oli õnnelik ja lubas just nii teha. Jumalateenistus kulges omasoodu ja peagi oli käes korjanduslaulu aeg. Igaüks lasi korjanduskotti oma osa. Üks pani vähe, teine palju.... aga Juhan ei pannud midagi.
Peale jumalateenistust küsis isa pojalt: "Miks sa ei pannud korjanduskotti, mis oli mõeldud Jumala jaoks?" Poisil oli vastus olemas:" Kui me kirikusse tulime, jooksin ma metsa rajal, hüppasin üle oja ja üks münt kukkus taskust välja ojasse. See oli Jumala münt."

Nii on ka meiega. Kadunud osa on Jumala oma. See, mis on alles, kuuleb meile endale.

Seeniore külastas JÕULUVANA:)

Jõulupühad on ukse ees ja tasapisi on tulemas ka erinevaid jõulukoosvibimisi koguduses sees.

Alguse tegid seeniorid. Tavapäraselt koguneti kuu kolmandal kolmapäeval kell kolm kirikusse. Kõik oli pisut pidulikum kui tavaliselt- jõululaud, ehitud kuusepuu, ka seeniorid ise olid tavapärasest rohkem elevil.
Üheskoos sai lauldud jõululaule ja kuulda koguduse õpetaja Urmas Viilma mõtisklust ootusajast ja Jõululapse tulekust.
Sellel korral oli programm tihe ja üllatusi jagus. Esmalt astus sisse üllatuskülaline, kelleks oli Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson. Äärmiselt huvitav oli kuulda tema jõudmist sellele tänuväärsele tööle. Vesteldud sai erinevatest projektidest, millega Piibliselts tegeleb. Ja loomulikult piiblitõlgetest, trükkimisest, levitamisest. Küsimusi jagus ja kuulajad olid tänulikud. Toomkogudusele meeldib eriliselt selleaastane jõulumark, sest keskmes on just meie Maarjaaltari maal. Iga kohalolija sai ümbriku koos jõulumarkidega ka kingiks.
Järgmisena õnnitlesime detsembrikuu sünnipäevalapsi, laulsime, sõime ja jõime.....
kui kostus kõva koputus uksele. Ja loomulikult astus sisse JÕULUVANA. Vaimukas vana esitas üsna intrigeerivaid küsimusi, kuid vastajad hätta ei jäänud. Vanal oli üsna kiire ja seepärast jõudsime kinkide kättesaamise osas üsna kiiresti kokkuleppele. Esmalt laulsime kõik koos "Oh sa õnnistav". Seepeale tuli leida viis osalejat, kes ka üksikult ette astuksid. Tänu julgetele luuletuse lugejatele-lauljatele, sai seegi ülesanne kiirelt lahendatud..... ja juba see jõulumees minema "lendaski". Jagas vaid viimase kallistuse ja lubas järgmisel aastal taas tulla. Kingitused jättis ikka ka meile. Oh seda elevust, kui kõik oma pakke avama hakkasid.... nagu klassikalises Ameerika filmis:)

Ja nii see aeg veeres kella viie poole. Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula tegi kena mõtiskluse ja ka lõpupalve ning parimate soovidega said kõik koduteele asuda.

Suur tänu kõigile seenioridele, et taas tulite. Suur tänu, kes te lauda katsite. Tänud peapiiskop Kuno Pajulale, tänud Jaan Bärensonile, jõuluvanale, õpetaja Urmas Viilmale. Südamest tänud Markole, kes alati koosviibimisi aitab ette valmistada (ja enasmasti jääb tänust ilma, oma tagasihoidlikuse tõttu:)).
Aga suurim tänu kuulub Jumalale, Jõululapsele!

Armsad seeniorid! Kohtumiseni uuel aastal!

Advendikalender (15.12)

Peter Hahne on kirja pannud järgmise mõtte:
Mõnikord tuleb mul kokku panna ja käivitada keerukaid tehnilisi seadmeid. Seejuures vajan teiste abi, aga eelkõige vajan ma tootja juhiseid.

Miks tahab inimene elada ilma, et ta arvestaks oma Looja juhiseid? Jumala käsud on meie elu tarvitamisõpetus.

Teade leerilastele, kes lõpetasid kursuse 5.12.2010

Valmis on saanud teie leeripüha fotod. Neid on võimalik tellida koguduse kantseleis T,K, N, R kell 10-14 ja pühapäeviti peale jumalateenistust.

Advendikalender (14.12)

Tänase luugi all on vaid väike, kuid sisutihe mõte Rooma filosoofilt, Plotinuselt: Teadmised, mis ei vii tegudeni, on surnud teadmised!

Advendikalender (13.12)

Täna on luutsinapäev.

Luutsinapäev on Sitsiilias Sürakuusas III–IV saj elanud püha Lucia mälestuspäev. Pärast seda, kui Luciale oli end ilmutanud teine Sitsiilia märter püha Agatha, otsustas Lucia end samuti pühendada neitsilikule elule.

Lucia pärines rikkast perest. Ta jagas oma varanduse vaestele ning keeldus abiellumast. Tema solvunud kosilane toimis nagu Agatha oma, andes ta Rooma võimudele üles kui kristlase. Karistuseks saadeti ta bordelli, kuid ime läbi jäi ta sealgi puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti ta ära põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Viimaks Lucia hukati mõõga läbi.

Üks legend jutustab, et üks Lucia kosilastest oli nii lummatud tema silmade ilust, et ei leidnud kuidagi rahu. Kartes, et ta silmad teevad noormehele halba, torkas Lucia need välja ja saatis noormehele. Vapustatuna julgusest, millega Lucia oma usku tunnistas, sai noormeeski kristlaseks.

Luciat hakati austama kohe pärast tema surma. Keskajal sai tast Itaalias ning Sitsiilias eriti armastatud pühak. Lucia, kelle nimi tähendab päevavalgel sündinut või piltlikult ka valgusekandjat, on pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.

Luutsinapäeva pidustused on populaarsed Põhjamaades, eriti aga Rootsis.

Luutsinapäeva juurde kuuluvad Lucia kroonimispidustused. Traditsiooniliselt on Lucia kaunis blondide pikkade juustega neiu, kel peas küünlapärg. Tema saatjaskonda kuuluvad tähepoisid (stjärngossar) ja pruutneitsid (tärnor), kes kõik on riietatud valgesse, noormeestel on tavaliselt peas pikad torukübarad ning neidudel kaunid paelad.

Pidustused on rõõmus ettevõtmine, millele on lisandunud valguse ja pimeduse võitluse ning valguse võidu dimensioon. Rootsis valib oma Lucia peaaegu iga linn ja küla.

Kohvikõrvaseks pakutakse kohvikooke ja rosinasilmseid safranisaiu, samuti juuakse glögi.

Advendikalender (12.12)

Mesi ja õietolm on minu omad ja ei kuulu mitte kellelegi Teisele! ütles lill ja ei lubanud oma õiele ei mesilasi ega liblikaid.

Nii ta närtsiski. Ta elas mõttetult ja eesmärgita ning suri viljatult ja seemneteta.

R. Kirsten

Advendikalender (11.12)

Mees ja naine istuvad köögis, joovad hommikukohvi ja vaatavad aknast välja. Naine: "Küll need naabrid on imelikud, muudkui kuivatavad pesu, aga see on ju täiesti määrdunud, mis pesunööril ripub!" Mees vaikib.
Järgmisel hommikul kordub kõik- hommikukohv, pilk naabriaeda ja arutelu naabri määrdunud pesu üle. Kolmandal päeval istuvad taas mees ja naine köögis, et kohvi juua, kui naine imestab:" Oo, naabrid on pesupulbrit vahetanud! Nende pesu on puhas ja särav!"
Mees ohkab ja ütleb:"Ei, ma pesin meie köögiaknad puhtaks!"

Advendikalender (10.12)

Ma usun, et päike on olemas, kuigi ei näe teda paistmas.
Ma usun armastusse, kuigi ei saa seda tunda.
Mina usun Jumalat ka siis, kui ta vaikib.

Juudi põgeniku palve

Kolm luuki korraga, ehk ADVENDIKALENDER (7., 8., 9.12)

Kui elutempo kiire, jõib tunduda, et mõni päev jääb nagu vahele. Aga sellest ei ole hullu, ühtegi "luuki advendikalendrist" me varem avanud ei ole, seega saab täna avada lausa kolm.

7. detsember-
Päikesekiired on lähedal. Nad sädelevad näol, nad soojendavad, nad kõrvetavad vahel nii, et neid võib tõesti tunda.
Siiski ei saa päikesekiiri näha, veelvähem neid kinni püüda. Neid võib küll takistada aknast sisse paistmast, kuid kinni võtta ei saa.
Ka Jumal on kõikjal, kuigi nähtamatult ja seletamatult. Kõrgemal kõigest. Vaba.
Kui päike paistab, ei paista ta vaid sulle. Eri paigus paistab paljudele inimestele seesama ainuke päike.
Kuigi tuhanded südamed on erinevates paikades, näevad nad ikkagi sama Jumalat.
(Mõtiskletud M. Lutheri sõnade põhjal)

8.detsember
Loe Piiblit. Püüa seda teha iga päev. Ära võta seda kui kohustuslikku kirjandust vaid kui elustiili, päeva üht osa. Ja ära tee seda mitte uhkeldamiseks vaid ikka selleks, et leida Tõde tänasesse- igasse päeva. Kui vahel tundub, et müür on ees- loetu ja tänase päeva vahel, siis mõtle, kas tasub seda lammutama hakata (sest teisel pool võib olla kuristik).... või tasub käia ikka vanades, kindlates Jälgedes.... nendes mis on inimkoda kandnud läbi aastatuhandete.

9.detsember
Kas sa oled täna juba ütelnud oma kaaslasele (tööl või kodus), et ta on kallis või oluline sulle? Et sa hoolid temast ja temaga on hea koos "rännata"? Või oled sa lausa oma kaasteelist kallistanud? Naeratanud talle? Helistanud ja küsinud, kas kõik on hästi? Aga oluliseim mida me saama teha, on kanda nad eestpalvesse. Palvetada, lakkamatult. Mitte vaid enda, enda ja enda pärast.... vaid oma kaasteeliste pärast.

Advendikalender (6.12)

Väikese lapse palve: "Armas Jumal. Tee nii, et ma kannataksin jõule ära oodata.... või tee vähemalt nii, et kui ma kingid varem kätte saan, kannataksin oodata nende avamisega. Aamen!"

Kas meie, täiskasvanud suudame seda- olla kannatlikud Jõululast oodates?

Advendikalender (5.12)

Kord sõitis väike poiss üksi rongis.
"Kas sa ei ole väsinud reisimisest, mürast ja kärast su ümber?" küsis üks daam võõra poisi käest.
"Natuke olen, aga see ei loe. Kui kohale jõuan, tulleb mulle isa vastu."

Kui me hakkame väsima, tuletagem meelde, et et meie palverännaku lõpul tuleb meie Meister meile vastu.

Advendikalender (4.12)

Kord kõndis üks vanamemm mööda tänavat ja märkas posti juures seisvat kotti. Teinud kindlaks, et et läheduses pole kedagi, kahmas ta koti ja kõndis minema.
Posti otsas oli elektrik parandamas elektriliine ja märganud all toimuvat, hõikas ta memmele:"Kuhu sa mu koti viid?"
Nõnda on sageli ka meiega: me vaatame paremale, vaatame vasakule, ent unustame vaatamast üles. Aga just sealt on kõik näha.

Advendikalender (3.12)

Kunagi on Bob Sorge pannud kirja sellise mõtte kahest teoloogiast: "Meil on hea teoloogia selle kohta, kuidas Jumal annab, ent meil pole teoloogiat selle kohta, kuidas Jumal võtab!"

Advendikalender (2.12)

Oli kord juudi rabi, kes elas ainult ühes toas. Seal oli tal üksnes laud, pink ja mõned raamatud. Muud ei midagi.
Üks kauge sõber külastas kord seda rabi ja küsis:"Kus on siis kogu su mööbel?" Rabi vastas:" Näita enne mulle oma mööblit!"
"Aga ma olen siin ainult läbisõidul," vastas külaline.
"Mina ka," ütles tark rabi.

Advendikalender (1.12)

Väikeselt poisilt küsiti, kas ta ei karda üksi vagunis sõita. Poiss vastas:" Ei, minu isa on vedurijuht!"
Meie taevane Isa juhib meid!

Advendikalender (30.11)

Noh, kas eilne luuk jäi avamata? Ei ole hullu, avame siis täna kaks korraga:)

Kord tuli Sokratese juurde üks mees, sooviga talle midagi rääkida. Sokrates ei lasknud aga alustada vaid küsis: "Kas see, mida mulle rääkida tahad, on tõsi? Oled sa seda ise uurinud ja tead, et see on tõde?"
Mees vastanud, et ta kuulnud seda lugu kelleltki teiselt.
Seepeale küsis taas Sokrates:"Kas see, mida sa tahad jutustada on vähemalt hea?"
"Ei, just vastupidi," vastas too mees.
Kolmandaks küsis Sokrates: "On see hädavajalik mulle seda lugu rääkida?"
"Hädavajalik??... Seda just mitte, "pidi mees taas tõdema.

Sokrates naeratas:" Kui see, mida sa tahtsid mulle rääkida, ei ole tõde ega hea ega ka vajalik, siis matkem see maha!"