SUUR NELJAPÄEV

Suur Neljapäev

Päeva teema: Püha armulaud

Päeva evangeelium: Jh 13:1-15

Päeva juhtsalm: Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele.

Halastaja ja armuline on Issand. Ps 111:4

Päeva laul:

MU JEESUS, KES SA ÕHTUL HILJA-KLPR 89

Sõnade autor: Johann Jakob Rambach (1693-1735)

Viisi autor: Tundmatu helilooja 19. sajandist

Tõlkija: Jaan Bergmann (1856-1916)

Suure Neljapäeva missaga lõpeb tuhkapäeval alanud patukahetsusaeg ja algab kolmepäevane risti ja ülestõusmise paasapüha Triduum paschale, mis väljendab Kristuse ristisurma ja ülestõusmise kokkukuuluvust.

Suure Neljapäeva piiblilugemiste peateemaks on armulaua kui altarisakramendi sisu avamine: armulaua seadmine ja Jeesuse viimane ühine paasasöömaaeg jüngitega, Jeesuse ohvrisurma meenutamine, taevase pidusöömaaja ootus, osadus, tänu ja rõõm. Vana traditsiooni kohaselt meenutatakse ka Jeesust jüngrite jalgu pesemas ja Tema käsku saada kristlastel üksteise teenijaiks.

Päeva ladinakeelne nimi dies viridium (roheliste [okste] päev) viitab Suurel Neljapäeval pihil käimise traditsioonile: armulaua osadusest välja jäetud inimesed võeti tagasi koguduse osadusse ja nad said uuesti Kristus-viinapuu värsketeks oksteks.

Kõiki neid mõtteid kannab ka Suure Neljapäeva päeva laul:

Kui iial sööme seda rooga, saab uueks meil Su mälestus.

Su veri, surm ja ristivalu toob meie südamele elu.

Sa enesega ühte köidad meid armulaual uuesti.

Kui me Su juurde taeva saame, Su kiitust kõik siis kuulutame. (KLPR 89)

Laulu sõnade autor Johann Jakob Rambach, saksa evangeelne-luterlik teoloog ja kirikulaulude luuletaja, sündis Halles puusepa pojana ja omandas ka ise tisleri ameti isa juures õpipoisiks olles. Ülikoolis õppis ta teoloogiat tuntud pietistide, sh August Hermann Francke juures, kelle mantlipärijaks ta Halle üllikooli teoloogia professorina hiljem ka oli, saades ääretult sümpaatse inimesena osaks üliõpilaste suure poolehoiu ja soosingu. 1731 sai Rambachist ülikooli professor ja superintendent Giessenis, kus ta ka suri.

Oma usulistelt tõekspidamistelt oli Johann Jakob Rambach mõõdukas pietist. Ta otsis läbi oma õpetuse ja eluviisi meeleülendust ja hingekosutust, kuulutades vaimustusega Jumala Sõna. Lisaks mitmetele teoloogilsitele ja hingekosutuslikele kirjutistele on Rambach välja andnud palju uusi laule sisaldanud kodu- ja kirikulauluraamatu Geist­reich­es Haus-Ge­sang-Buch (Frank­furt & Leip­zig, 1735).

Sellest raamatust on pärit ka 9-salmiline armulaualaul Mein Jesu, der du vor dem Scheiden, mis eestikeelsena algab Kiriku Laulu- ja Palveraamatus sõnadega „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ (KLPR 89) ja on paigutatud 6-salmilisena Suure Neljapäeva laulude osasse.

Rambachi märkimisväärsest ja armastatud laululoomingust hoolimata sisaldab tänane saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosa vaid ühe Rambachi teksti – ristimislaulu „Ich bin getauft auf deinen Namen“ (EG 200, leidub eestikeelsena Su nimel ristitud ma olen ULR 326), mida sageli lauldakse ristimistalituse lõpus.

Küll aga leidub Rambachi armulaua laul Mein Jesu, der du vor dem Scheiden vanemais saksa lauluraamatuis (näit. Gesangbuch für die Provinz Sachsen und Anhalt). Seevastu soomlaste Virsikirjas on Rambachi armulaualaul kuulsa kirjamehe Elias Lönnroti tõlgituna ja 9-salmilisena tänagi olemas (Oi Jeesus, viimeisenä yönä, VK 220). Samuti leiame Uuest Lauluraamatust „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ 9 salmi (ULR 336).

Laulu viisi autoriks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitud „Tundmatu helilooja 19. sajandist“. Pealkirja all olev „Omal viisil“ vihjab meie eestimaises traditsioonis Rambachi lauluteksti kokkukuulumist selle tundmatu autori viisiga. Nii on juba Uues Lauluraamatus viidatud Punscheli koraaliraamatu viisile P.146, kust leiame ka sama viisi saksakeelse nimiteksti esimese rea „Ich danke dir, mein Gott, vom Herzen“. Nii selle teksti kui viisi autor vajavad jätkuvalt tuvastamist.

Samas on huvitav fakt, et Rambachi laulu „Mein Jesu, der du vor dem Scheiden“ nimiviisiks pakub Punscheli kogumik erinevalt Uues Lauluraamatus toodud juhistest hoopis P. 449. Seda viisi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei leidu ja hiljemalt Uue Lauluraamatu tulekuga 1899/1900 ei ole seda viisi Eestimaal tõenäoliselt ka enam kasutatud Rambachi laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ laulmiseks. Küll aga on sama viisi kasutatud saksa lauluraamatutes, kus Rambachi laul sees ja viisi päritolule viitab märge „Halle 1704“, mis lubab oletada, et tegemist võib olla Rambachi teksti algupärase nimiviisiga.

Ka meie põhjanaabrid kasutavad viisi, mis pärit enne Rambachi teksti sündi (1714), kuid erineb sakslaste Halle viisist.

Seega võib oletada, et Rambachi armualau laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ laulmisel Eestis kasutusel oleva tundmatu autori väga kauni viisi puhul on tegemist kohaliku traditsiooniga.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on märgitud laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ viisi kohta veel üks vihje. Nimelt sobib seda värsirütmi poolest laulda Eestimaal väga armastatud vene hilisbaroki tuntud helilooja Dmitri Bortnjanski (1751-1825) viisil, mis meil enim tuntud Gerhard Tersteegeni teksti „Ma kummardan Sind, Armuvägi“ järgi (KLPR 264).

Laulu eesti keelde tõlkija Jaan Bergmann oli vaimulik, luuletaja ja tõlkija. Põltsamaalt alanud haridusteed jätkas ta Tallinnas ning seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Pärast prooviaastat Peterburi Jaani koguduses Jakob Hurda käe all, ordineeriti Jaan Bergmann 1883. aastal vaimulikuks. Aastast 1884 kuni oma surmani 1916. a. oli Jaan Bergmann Paistu Maarja koguduse õpetaja.

Jaan Bergmanni lüürilises luules on valdavad looduse ja isamaa teemad, samuti muistsete eestlaste vabadusvõitlus ja rahvaluulest saadud inspiratsioon. Teda peetakse oma aja üheks parimaks vormimeistriks, luulekeele rikastajaks ning edasiviijaks. Tähelepanu-väärsed on ka Bergmanni tõlked kreeka, saksa ja vene keelest. Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivse liikmena tegutses Bergmann ka rahvaluule kogujana.

Jaan Bergmanni tegevus eesti lauluraamatute ja kirikulaulude kujunemise loos on tähelepanuväärne. 1887. aastal pandi Liivimaa sinodi poolt kokku komisjon, mille ülesandeks oli 1869. aastal välja antud “Eesti Maa rahva Koddo- ja Kirriko-Raamatu” esimese osa –lauluraamatu - keeleline ja sisuline uuendamine. Komisjoni esimeheks valiti Põltsamaa koguduse õpetaja Carl Maurach (üheks komisjoni liikmeks oli mh Nõo koguduse õpetaja ja luuletaja Martin Lipp) ning Jaan Bergmann valiti Liivimaa sinodil selle ilmuva lauluraamatu keeleliseks ülevaatajaks. Esimene komisjoni töö vili ilmus 1895. aastal nime all “Vaimulikud laulud”. Mõned aastad hiljem otsustasid Liivimaa ja Eestimaa lauluraamatu-uuendajad oma jõud ühendada ning Bergmannist sai ka uue komisjoni keeleline ülevaataja, kuigi viimase otsuse tegemine jäi uues komisjonis juba Jakob Hurda kätte. Uus Lauluraamat valmis 1899. aastal ja jõudis koguduste kätte aasta hiljem.

Jaan Bergmanni vaimulikku luulet ja tõlkeid leiame Kiriku Laulu- ja Palveraamatust rohkesti: 6 tema oma lauluteksti ja lisaks veel 10 tõlget. Paljud neist on leidnud sagedast kasutamist jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel. Olgu Bergmanni omaloomingust siin nimetatud aastavahetuse laul Elulaevuke on sõudnud (KLPR 40), Maarja kiituslaulule Magnificat’ile põhinev Minu hing austab (KLPR 82) ja leeripüha laul Oh Isa, Sinu altarile (KLPR 230) ning tõlgetest Suure Neljapäeva laul Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja (KLPR 89) ja armastatud kiituselaul Kiida nüüd Issandat, minu süda (KLPR 298).

Tekst: Ene Salumäe

Ristiteerännak- SUUREL REEDEL

Tule kogu perega!

Tänase päeva laul

17. aprill 2011

Palmipuudepüha - Palmarum

Päeva teema: Aukuninga alandustee

Päeva evangeelium: Jh 12:1-8

Päeva juhtsalm: Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,

et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu. Jh 3:14b,15

Päeva laul:

KUNINGAS ON JEESUS KRISTUS-KLPR 86

Sõnade autor: Philipp Friedrich Hiller (1699-1769);

Viisi autor: Johann Löhner (1645-1705)

Tõlkija: Carl Eduard Malm (1837-1901)

Pühapäeva nimetus dominica palmarum tuleb päeva evangeeliumist. Nii Palmipuudepüha kui 1. advendipühapäeva evangeeliumitekstid jutustavad samast sündmusest, kus kirjeldatakse Jeesuse saabumist Jeruusalemma ja juubeldavat rahvahulka, kes laotas Jeesuse teele palmioksi ja tervitas Teda:

Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!

Hoosianna Taaveti Pojale!

Palmipuudepüha päeva laulu sõnadega kõlaks see:

Kuningas on Jeesus Kristus! Autroonile Ta istus.

Poja aujärg kõikumatu, Tema iga lõppematu.

Kiitke Teda, taevaväed, õndsad õiged,

kelle käed palmioksi kannavad. (KLPR 86)

Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Betaanias võitud Jeesus läheb Jeruusalemma vastu kannatusele ja surmale. Aga just see sai võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad sümboliseerivad. Palmipuudepühal asub Kristuse Kirik teele, et elada kaasa Kristuse viimasele eluetapile. Algab Suur Nädal ehk Vaikne Nädal.

Laulu sõnade autor Philipp Friedrich Hiller oli vaimulik ja kirikulaulude looja, kes elas ja tegutses Lõuna-Saksamaal ning on nn württembergi pietistliku koolkonna laululoojate üks kuulsamaid esindajaid. Mühlhausen/Enz’is Württembergis vanas vaimulike suguvõsas sündinud Hiller sai otsustavad pietistlikud mõjud kooliaastatel Denkendorfis, olles tuntud saksa õpetlase ja teoloogi Johan Albrecht Bengeli õpilane. Need mõjud kajastusid hiljem tema luuletustes, kus ta erinevalt herrnhutlastest eelistas maheduse ja magususe asemel värsket ja kainet piibellikku tõsidust: kogu usuelu ja teoloogia peavad põhinema Piiblile.

Pärast teoloogiaõpinguid oli Philipp Friedrich Hiller vaimulikuks mitmes Lõuna-Saksamaa koguduses, kuni ta ränga haiguse tagajärjel kaotas hääle. Ehkki vaimuliku tööd ta küll jõudumööda jätkas, kasutades oma mõtete väljendamisel assistendi abi, andis see seik veelgi tugevama tõuke ja ka vajaduse pühenduda vaimulike laulude kirjutamisele.

Philipp Friedrich Hilleri loomingusse kuulub ühtekokku üle tuhande (1075) laulu, lisaks on ta kirjutanud mitmeid hingehoidlikke raamatuid. Suurem osa tema vaimulikest laulutekstidest on koondatud kogumikku Gesitliches Liederkästlein zum Lobe Gottes (kahes osas 1762 ja 1767). Tema üheks esimeseks vaimulike laulude kogumikuks on aga Johann Arndti palvete põhjal sündinud laulutekstid “Paradiesgärtlein geistreiches Gebete” in Liedern (Nürnberg 1729-31).

Hilleri paljudest lauludest peetakse teadaolevalt 28. augustil 1755. a. Ef 1:21-22 kirjakohast (...kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele...) inspireerituna loodud Jesus Christus herrscht als König üheks säravaimaks. Selle ülistava laulu Kuningas on Jeesus Kristus, (KLPR 68) leiame eestikeelsena ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatu palmipuudepüha laulude hulgast, lisaks veel advendilaulu Me ootame Sind, Jeesus Krist (KLPR 5, „Wir warten dein, o Gottes Sohn“). Kui sirvida Uut Lauluraamatut, lisanduvad neile veel mõned selle hääle kaotanud, kuid oma rohkete laulude kaudu vaimulikku sõnumit üle sajandite meienigi edastanud meistri laulud: Vaata, Sinu kuningas (ULR 124, „Sieh, dein König kommt zu dir“), Arm olgu kõikidega („Die Gnade sei mit Allen“, ULR 409), Mu peale Jumala halastanud (ULR 423, „Mir ist Erbarmung widerfahren“).

Laulu viisi autor Johann Löhner oli 17. sajandi saksa helilooja ja organist, kes põhilise osa oma elust tegutses Nürnbergis. Juba varases nooruses vanemad kaotanuna kasvatasid teda õde ja õemees G.C. Wecker, kellest sai ka tema oreliõpetaja. Oma teadmisi ja oskusi täiendas Löhner reisidel Viini, Salzburgi ja Leipzigisse, kuid pöördus siis tagasi kodulinna Nürnbergi, kuhu jäi oma elu lõpuni, teenides elatist laulja ja organistina mitmes linna kirikus (Frauenkirche, Spitalkirche, Lorenzkirche).

Johann Löhneri tuntuim teos on Auserlesene Kirch- und Tafel-Music (1682), mis sisaldab 12 läbikomponeeritud teost soolohäälele, kahele viiulile ja basso continuole. Tema teadaolevast ooperist on säilinud vaid mõned aariad. Koduseks musitseerimiseks on ta loonud üle 300 rahvapärases stiilis laulu häälele ja basso continuole, samuti viise vaimulikele tekstidele, millest on hiljem saanud armastatud koraalid.

Kuningas on Jeesus Kristus (KLPR 86) on Löhneri ainus viis Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ning kasutatud Hilleri lauluteksti nimiviisina („Omal viisil“).

Viis ise on esmakordselt ilmunud trükis 1691. aastal kogumikus Der Geistlichen Erquick-Stunden ja seal tuntakse teda koos vana Nürnbergist pärit tundmatu autori tekstiga “Alles ist an Gottes segen”.

Sakslaste lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on olemas see Löhneri viis (pisut varieeritud viisikäikudega võrreldes Kiriku Laulu- ja Palveraamatuga) nii vanema, 17. sajandist pärit tekstiga „Alles ist an Gottes Segen“ (EG 352) kui ka Philipp Friedrich Hilleri särava 11-salmilise tekstiga „Jesus Christus herrscht als König“ (EG 123), mis meile eestikeelsena tuttav kui Kuningas on Jeesus Kristus (KLPR 86).

Selle Johann Löhneri viisi juures mainitakse sageli ka ühe teise saksa helilooja nime. Nimelt on seda koraaliviisi sajandijagu hiljem välja andes pisut kohendanud ja seadnud oma ajastu stiilis Leipzigi Thomaskantor Johann Adam Hiller (1728-1804), paljude laulumängude ja koraalimeloodiate autor.

Laulu eesti keelde tõlkija Carl Eduard Malm, teoloog, filoloog, luuletaja ja luuletõlkija, sündis Tallinnas rootslasest isa ja sakslannast ema kunstilembeses kodus. Huvi eesti keele vastu sai alguse kodust ja süvenes gümnaasiumis, kus tema õpetajaks oli F.J.Wiedemann. Malmi peetakse üheks parimaks eesti keele tundjaks 19. sajandi Eestimaa kubermangus. Ta oli ka üks Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Ahrensi poolt juurutatud eesti keele uue kirjaviisi tuliseid pooldajaid.

Pärast filoloogia ja teoloogia õpinguid Tartu Ülikoolis töötas Carl Eduard Malm mõnda aega koduõpetajana Kambjas ja Tapal. 1864. aastal ordineeriti ta vaimulikuks ja oli 36 aastat kuni oma surmani Rapla koguduse õpetajaks, lisaks osa ajast ka Lääne-Harju praost ning Eestimaa konsistooriumi assessor. Raplas tegutsenud tugeva vennastekogudusega oli tal väga hea kontakt, samuti hinnati teda kui suurepärast jutlustajat ja hingehoidjat. Carl Eduard Malm oli ka Rapla praeguse kahetornilise kiriku ehituse algatajaks ja eestvedajaks, kuigi kahjuks ei jõudnud ta ära näha kiriku lõplikku valmimist.

Kirjandusvallas peetakse Malmi esimeseks, kes tutvustas eesti lugejale väga heas tõlkes Goethe, Schilleri ja Heine ballaade ning Krõlovi valme, tõstes nende originaalilähedaste, sõnavararikaste ja värsitehniliselt sujuvate eestindustega eesti luuletõlke taset. Vähem tuntud autorite värsse on ta mugandanud vabamalt ja mõnikord on neid raske eristada tema enda luuletustest, mida iseloomustab loomulik rahvakeel ja rahvalik ütlemisviis. Tema tuntuim eestindatud luuletus „Kask” („Üks kask meil kasvab õues…”) kulgeb sageli rahvaliku lauluna tänapäevalgi. C. E. Malmi luuletused ja luuletõlked ilmusid kogumikus „Vana ja Uut, Eestirahva ajaviiteks” (1870). Andeka pedagoogina koostas Malm 19. sajandi ühe parema kooliõpiku “Laulud ja Loud” (I–II 1874, III 1884), millest anti välja 9 kordustrükki ja mis oli Põhja-Eesti koolides kasutusel veel 20. sajandi algul.

Carl Eduard Malmil on tähtis roll ka meie kiriku lauluvara uuendamisel nii originaalloomingu kui tõlgetega. 1894. a. ilmus "Sada vaimulikku laulu, kirikus ja kodu laulda", millest enamik on heal tasemel tõlked. Uues Lauluraamatus on Malmilt kolm oma laulu ning 23 tõlketeksti. Kiriku Laulu- ja Palveraamatust leiame ühe Malmi teksti (Rõõmusta, rõõmusta, KLPR 328) ja 8 tõlget, sealhulgas Kuningas on Jeesus Kristus (KLPR 86).

Pühapäev on palmipuudepüha

Palmipuudepüha on nädal enne esimest ülestõusmispüha. Jeesus sõidab eesli seljas kuningana Jeruusalemma.

Palmipuudepüha ja 1. advendipühapäeva evangeeliumitekstid jutustavad samast sündmusest. Kristuse avalik tegevus oli algusest peale suunatud Tema elu viimastele päevadele.

Pühapäeva nimetus (ld dominica palmarum) tuleb päeva evangeeliumist, kus kirjeldatakse, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Selle sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi ja neist valmistatud kaunistusi. Neid on kantud ka palmipuudepüha protsessioonil. Põhjapoolsemates maades on palmiokste asemel kasutatud pajuoksi. Sellepärast on seda püha rahvapäraselt kutsutud ka urbepäevaks.

Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Betaanias võitud Jeesus läheb Jeruusalemma vastu kannatusele ja surmale. Aga just see sai võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad sümboliseerivad. Palmipuudepühal asub Kristuse kirik teele, et elada kaasa Kristuse viimasele eluetapile.

Algab Suur nädal ehk Vaikne nädal.

(tekst: Vikipeedia)

Seeniorid kogunevad tavapärasel ajal.

Üks väike näpuviga võib tekitada palju segadust. Nii oligi juhtunud, et ajalehes "Eesti Kirik" oli ekslikult kirjas, et seeniorid kogunevad aprillis 13.04 (eelmisel kolmapäeval).
Mul on hea meel, et meie armsad prouad-härrad usaldasid oma vaistu ja laululehte. Ning kellel süda kripeldama jäi, helistas kantseleisse.
Kui seeniorid on kõik 12 aastat kogunenud IGA KUU KOLMANDAL KOLMAPÄEVAL KELL KOLM, siis nii ka jääb. Seega on suur rõõm koguneda just saabuval kolmapäeval, so. 20.aprillil, kell 15. Et siis 12. aastapäeva torti süüa!

Päeva laul- 10.04

Paastuaja 5. pühapäev - Judica

Päeva teema: Kannatuse pühapäev

Päeva evangeelium: Lk 13:31-35

Päeva juhtsalm: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! Mt 20:28

OH NUTA OMA HÄDA- KLPR 75

Sõnade autorid: Bernhard Clairvaux (1091(1090)-1153);

Christian Knorr, vabahärra von Rosenroth (1636-1689)

Viisi autor: Hans Leo Hassler (1564-1612)

Tõlkija: teadmata

Kannatuse pühapäevaga (ladina keeles dominica passionis) algab Suure Nädala lõpuni jätkuv kannatuse aeg. Jeesuse kaasaegsed ei mõistnud Tema olemust ega ülesannet. Jeesus on uue lepingu vahemees. Ta on surnud, et kokku koguda kõik laiali pillutatud Jumala lapsed.

Pühapäeva nimetus Judica („mõista mulle õigust“) on võetud psalmi antifoni algusest:

Mõista mulle õigust, oh Jumal,

ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! (Ps 43:1)

Päeva juhtsalm nagu päeva laulgi räägivad Inimese Poja suurimast lepitusohvrist – oma elust, mille Jeesus andis meie pattude eest.

Seepärast, rahvas, vaata sa preestri peale nüüd,

kes jõuab lepitada kõik meie patusüüd.

Ta Isa nõu on täitnud, meid päästnud viha käest.

See on see püha veri, mis lunastuse tõi.

Just seda läks meil tarvis, Ta suudab aidata. (KLPR 75)

Laulu sõnade autoreid on koguni kaks ja nende eluaastaid lahutavad enam kui viissada aastat. Tegemist on ka ühtlasi ühe vanima teadaoleva autorlusega lauluga meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, mille juured ulatuvad ligi tuhande aasta taha. Nii Martin Luther, tema kaasaegsed kui hilisemadki luterlikud poeedid ammutasid sageli inspiratsiooni ja mõtteid keskaegsest vaimulikust luulest, kuid sageli ei ole teada konkreetse keskaegse teksti autorit. Koos laulu hilisema saksakeelse teksti autori, vabahärra Christian Knorr von Rosenrothi nimega kulgeb Oh nuta oma häda laulu juures ka keskaegse munga ja müstiku Bernhard Clairvaux nimi.

Püha Bernhard von Clairvaux, õigemini Bernhard Clairvaux’st sündis Ida-Prantsusmaal ja pärines burgundia kõrgaadli perekonnast. Ta oli oma aja ja ka tänaseni üks keskaja tähelepanuväärsemaid kiriku õpetlasi ja kirikupoliitikuid, tsistertslaste mungaordu seesmine uuendaja ning kannatuse- ja pruudimüstika eredamaid esindajaid. Paar aastat pärast tsistertslaste kloostrisse (Citreaux) astumist võttis Bernhard endaga kaasa mõned kloostrikaaslased ning asutas uue kloostri, nimetades endise röövlite oru ümber „ilusaks oruks“ – Clara Vallis ehk Clarivaux ja saades Clairvaux’ kloostri ülemaks. Tema juhatusel sai Clairvaux’st tsistertslaste ordu kõige tähtsam klooster, millest Bernhardi eluajal arenes välja 343 uut kloostrit. Clairvaux’ kloostri munkadest tuli ka üks hilisemaid paavste - Eugene III, mitmeid kardinale ja piiskoppe. 1174. aastal kuulutati Bernhard pühakuks ning tema mälestuspäeva tähistatakse 20. augustil.

Püha Bernhard oli suurte võimetega mees, kellelt tolle aja kiriku- ja riigivalitsejad käisid nõu küsimas. Ta oli müstik, pühendunud Jeesuse kannatusele ja armastusele. See müstika vagadusevorm ilmneb elavalt tema meditatsioonis, mis käsitleb ristilöödud Jeesuse erinevaid kehaosi ning mille seitsmendast osast Salve caput cruentatum, mis kirjeldab Jeesuse pead, on arvatavalt pärit Paul Gerhardti inspiratsioon ühele kõige tuntumale Suure Reede laulule „O Haupt voll Blut und Wunden“ (Oh Jeesus, Sinu valu, KLPR 94). Missugune Püha Bernhardi tekstilõik on olnud vabahärra Christian Knorr von Rosenrothi luuleridade otseseks allikaks, vajab uurimist. Küll aga on laulus Oh nuta oma häda (KLPR 75) piisavalt viiteid Jeesuse kannatustele, mis lubavad oletada, et ka vabahärrat inspireeris Püha Bernhardi keskaegne müstika, Jeesuse kannatuste ning armastuse kirjeldused.

Laulu saksakeelsete sõnade autor Christian Knorr von Rosenroth sündis Sileesias Alt-Raudtenis luterliku vaimuliku peres. Õpingutele Stettinis, Leipzigis ja Wittenbergis järgnesid hiljem reisid läbi Hollandi, Prantsusmaa ja Inglismaa, mistõttu tundis ta oma aja Euroopat hästi ning samamoodi tunti ka teda Euroopas. Sulzbachi (Oberpfalz) katoliiklasest krahv Christian Augusti õuenõuniku ja kantseleidirektorina teenides sai ta keisrilt aadlitiitli.

Christian Knorr oli mitmekülgne uurija, alkeemik, kirjanik, tõlkija, luuletaja ja helilooja, kes tundis ka meditsiini ja teoloogiat, huvitus orientalistikast ja heebrea keelest ning juudi kultuurist

Tema paljude erinevatel teemadel kirjatööde hulgas on kuulsaimaks kindlasti Kabbala Denudata, sive Doctrina Hebræorum Transcendentalis et Metaphysica Atque Theologia (I osa 1677/78, II osa 1684), kus ta tutvustas esmakordselt keskaegset juudi müstikat. Lisaks teaduslikele artiklitele on Christian Knorr von Rosenroth kirjutanud umbes 75 kirikulaulu, millest mitmed on eestikeelseina saanud tuttavaks ka Maarjamaal. Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on jõudnud neist kaks: Oh nuta oma häda (KLPR 75, „Bewein, o Christenmensch“) ja Veel armuallik keeb (KLPR 271, „Der Gnadenbrunn fliesst noch“). Veel kolmandatki laulu - Armas Jeesus, armastaja (KLPR 68) – peetakse erinevates allikates vabahärra loominguks, pakkudes teda osades sõnade, teistes koguni viisi autoriks. Kui vaadata tagasi eelmisse ehk Uude Lauluraamatusse, siis leiame sealt lisaks neile kolmele veel vabahärra Rosenrothi ühe tuntuima laulu, hommikulaulu „Morgenglanz der Ewigkeit“ (Igavene koidukuld, ULR 53), „Herr Sebaoth, dein heilges Wort“ (Su sõna, Issand, taeva seest, ULR 308) ning „Jesu, Kraft der blöden Herzen“ (Jeesus, nõrga hinge vägi, ULR 443).

Ehkki Saksa tänasesse luterlikku lauluraamatusse on alles jäänud üksnes Christian Knorri hommikulaul „Morgenglanz der Ewigkeit“ (Evangelisches Gesangbuch 450), hoiab selle mitmekülgse teadlase ja kirjamehe mälestust värskena temanimeline ühing – Die Knorr von Rosenroth-Gesellschaft.

Laulu viisi autor Hans Leo (von) Hassler sündis Nürnbergis organisti pojana. Pärast isalt algõpetuse saamist jätkus orelimängu ja kompositsiooni õppimine Veneetsias kuulsa Andrea Gabrieli juures. Sealt tuli Hassler Augsburgi, kus tegutses nii toomorganisti kui õukonna kammermuusikuna ja koges üha kasvavat kuulsust heliloojana. Lühikest aega oli ta Prahas keiser Rudolf II teenistuses erinevatel muusikalistel ametikohtadel ning ülendati keisri poolt aadli seisusesse. Nürnbergis jõudis ta teenida Frauenkirche organistina ja linna kapellmeistrina ning Dresdenis sai Hasslerist Saksimaa kuurvürsti Christian II õukonna orkestrijuht ja organist. Lisaks muusikalistele ülesannetele kavandas ta ka uue oreli Dresdeni lossikabelisse. Hans Leo Hassler oli kahtlemata oma aja saksa kõige kuulsam helilooja. Tema loomingusse kuulub nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat. Katoliiklikus kirikumuusikas on ta tuntud oma missade ja motettide ning protestantlikus kirikus rikkalike ja värvikate koraaliseadete poolest.

Tänase päeva laulu Oh nuta oma häda viisiks märgitud ja Hassleri ühe tuntuimaks saanud koraaliviisi juurde on enne Gerhardti Oh Jeesus, Sinu valu teksti läbi tuntuks saamist kuulunud poole sajandi jooksul terve rida nii ilmalikke kui vaimulikke tekste.

Esmalt ilmus viis Hassleri kogumikus „Lustgarten neuer teutscher Gesäng, Balletti, Galliarden und Intraden“ (1601) ilmaliku armastuslaulu tekstiga „Mein G’müt ist mir verwirret, das macht ein Jungfrau zart“ („Mu meel on sassi aetud, seda teeb üks neitsi õrn“). 1613. aastal trükiti viis Görlitzis koolilauluraamatus „Harmoniae sacrae“ juba koos Christoph Knolli (1563-1621) matuselaulu sõnadega „Herzlich tut mich verlangen“ (Ma püüan kõigest hingest, ULR 586) ja alles 1656. aastal Johann Crügeri poolt pisut rütmiliselt muudetuna kogumikus „Praxis Pietatis Melica“ koos Paul Gerhardti (1607-1676) sõnadega „O Haupt voll Blut und Wunden“ (Oh Jeesus, Sinu valu, KLPR 94).

See Gerhardti Suure Reede laulu nimiviis on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus antud veel 6 erineva teksti laulmiseks. Arvestades laulu kannatusaja tõsist meeleolu on mõistetav, et ka kõik ülejäänud sellel viisil lauldavad tekstid on otsesemal või kaudsemal moel kantud nukravõitu alatoonist: aastavahetuse, paastuaja ning leina- ja igavikulaulud.

Laulu eesti keelde tõlkija kohta andmed puuduvad. Eestikeelsena on laul aga olemas olnud juba mitmes eelnevas lauluraamatus enne Kiriku Laulu ja Palveraamatut.

Uuest Lauluraamatust (1899/1900) leiame Oh nuta oma häda (ULR 180) 5-salmilisena. Samuti on laul olemas ka nn Vanas lauluraamatus (1741, VLR 334). Võib siis oletada, et see saksa päritolu laul on jõudnud Eestimaale üsna varsti pärast vabahärra Christian Knorri algupäraste luuleridade sündi Saksamaal.

Läbi erinevate lauluraamatute laulu eestikeelseid sõnu võrreldes saab hea pildi eesti keele muutumisest ja lauluraamatukomisjonide redigeerimistööst. Lisaks objektiivsest kirjakeele uuenemisest tingitud parandustele on iga redigeerija paratamatult jätnud ka oma subjektiivse jälje, mis väljendub tekstitunnetuses, keelestiilis, kuid ka sisulistes ja usulistes rõhuasetustes ja tõlgendustes.

KLPR-s oleva redaktsiooni laulule Oh nuta oma häda on teinud lauluraamatukomisjoni liige ja Võrumaa praost Armand Leimann.

Oh nuta oma häda on olemas ka Eesti katoliiklaste uues lauluraamatus (KL 96), kus on kasutatud KLPR-u tõlget, kuid ära on jäetud viimane salm. Nii võime rääkida selle laulu puhul ühendavast oikumeeniast: sajandite tagused burgundia tsistertslasest munga ladinakeelsed meditatsioonid sadu aastaid hiljem saksa vabahärra poolt värssidesse pandud ning sealt veel üle sajandite kantuna 21. sajandi Maarjamaal eestikeelsena ühel viisil nii luterlaste kui katoliiklaste laulda. Seda pikka ajaloo kaart ja kristlasi ühendavat jõudu tasub lauldes meeles pidada.

Tekst: Ene Salumäe

Kuidas mina võiksin laulu- ja palveraamatu aastat tähistada?

Homses Eesti Kirikus jagab meie koguduse organist Ene Salumäe soovitusi, kuidas saaksime lauluraamatu aastat tähistada. Olgu need nõuanded ka meie päevaraamatus veelkord välja toodud. Tuletan meelde, et parima info laulu-ja palveraamatu aasta kohta leiate aga Toomkirikusse üles seatud stendilt. Tere tulemast!

1. Kui mul veel ei ole, siis hangin või lasen endale mingiks tähtpäevaks kinkida Kiriku Laulu- ja Palveraamatu.

2. Pean meeles ja tuletan teistelegi meelde, et parim kink ristilapsele konfirmatsioonipäevaks või mõneks muuks tähtpäevaks on kiriku Laulu- ja Palveraamat!

3. Kui minu lauluraamat on sagedast kasutamisest kulunud, siis püüan teda parandada või lasta uuesti köita, et saaksin oma raamatut edaspidigi kõikjal kaasas kanda ja kasutada.

4. Kasutan oma lauluraamatut võimalikult sageli!

Seal on igaks päevaks ja elujuhtumiks sobivaid laule ja palveid, mis kosutavad hinge ja rõõmustavad meelt!

5. Õpin lauluraamatu aasta jooksul vähemalt kümne lemmiklaulu sõnad pähe või laulan neid nii sageli, et nad lihtsalt jäävad meelde! Elus tuleb ikka olukordi, kus lauluraamat ei pruugi ligi olla, siis on hea, kui mõne laulu sõnad algusest lõpuni peas on.

6. Õpin lauluraamatu lõpus olevat igapäevaste Piiblitekstide ja palvete osa sagedamini kasutama.

7. Laulan jumalateenistusel koguduselaulu alati avatud suu ja südamega kaasa. Isegi vähem tuttavad viisid saavad selgeks, kui julgelt kaasa laulda!

Võtan suure huvi ja innuga osa lauluraamatuaastal toimuvatest ühistest koraalipühadest, koraaliõhtutest, lauluraamatut tutvustavatest ettevõtmistest oma kodukirikus ja mujalgi ning rõkatan tänumeeles: TÕUSE, MU LAUL, TAEVASSE (KLPR 295:1)

8.04 KONTSERT, mis mõeldud Tallinna katoliku kiriku oreli restaureerimise toetuseks

Reedel, 8.aprillil kell 19 toimub Toomkirikus kontsert QUADRAGESIMA

paastu ja kannatusaja muusikast.

Üles astuvad VoxClamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, Linnamuusikud Taivo Niitvägi juhatusel, lisaks Peeter Margus (viiul), Ingrit Vooglaid (orel).

Sissepääs toetuskaardiga, mille saab osta kohapeal ja selle müügitulu läheb

Tallinna katoliku kiriku oreli restaureerimise toetuseks!

Uus pühapäev-uus päeva laul!

3. aprill 2011

Paastuaja 4. pühapäev - Laetare

Päeva teema: Eluleib

Päeva evangeelium: Jh 6:24-35

Päeva juhtsalm: Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! Jh 12:24

MU HELDE KARJANE, OH JEESUS-KLPR 224

Sõnade autor: Johann Heermann (1585-1647)

Viisi autor: tundmatu saksa helilooja

Tõlkija: Jaan Jung (1835-1900)

Pühapäeva nimetus Laetare („rõõmustage“) tuleb psalmi antifoni algusest: Rõõmustage koos Jeruusalemmaga kõik, kes Teda armastate! (Js 66:10) ja teeb pühapäevast otsekui rõõmsa peatuskoha paastuaja kõrberännakul.

Seda pühapäeva on nimetatud ka poolpaastupühapäevaks, sest see paikneb paastuaja keskel. Piiblilugemised viie tuhande toitmisest ja inimese vajadusest vaimuliku toidu järele on toonud pühapäevale ka teise nime – leivapühapäev.

Kõikide silmad ootavad Sind ja

Sina annad neile nende roa omal ajal;

Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.

Nii kõlavad söögipalvenagi tuttavaks saanud psalmiread (Ps 145:15-16), mis mõeldud laulmiseks selle pühapäeva evangeeliumiteksti eel paastuajal ära jääva Halleluuja asemel.

Jeesus on Eluleib. Ta toidab meid oma andidega ja õpetab meid jagama neid teiste abivajajatega. Sisu poolest haakub see pühapäev Suure Neljapäeva temaatikaga, mis kajastub ka päeva laulu salmides:

Mu helde Karjane, oh Jeesus, mind tule toitma armuga!

Muu toidus ei või elu anda, Sa üksi oled eluleib;

ei see või iial nälga tunda, kes Sinu armulaual käib.

Laulu sõnade autor Johann (Johannes) Heermann kuulub barokiaja tuntuimate ja olulisemate saksa kirikulaulude luuletajate hulka. Tema lauludel on tänagi kindel koht mitte ainult luterlikes, vaid ka katoliiklikes lauluraamatutes.

Ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatust (KLPR) leiame 5 Johann Heermanni tuntuimat teksti: kolmekuningapäeva Oh Jeesus Kristus, valgusta (saksa keeles O Jesu Christe, wahres Licht, KLPR 57), passioonides ja kannatusnädala kantaadimuusikas kasutatud Suure Reede väga mõjuv Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud (saksa keeles Herzliebster Jesu, KLPR 92), kirikulaulude põhivarasse kuuluv palvelaul Oh vaga Jumal, kes (O Gott, du frommer Gott, KLPR 326), lapsemeelselt siiras Mind, Jumal, kaitse armuga (KLPR 429) ja tänane päeva laul Mu helde Karjane, oh Jeesus (Herr Jesu Christe, mein getreuer Hirte KLPR 224).

Sileesias Raudtenis vaeses kodus üles kasvanud Johann Heermanni varane kooliharidus jäi lünklikuks, kuid hiljem sai ta tänu headele toetajatele end koolitada mitmeski ülikoolis. Varakult ilmnes ka tema luuletaja talent ja 1608. aastal omistati talle poeta laureatus’e tiitel. Vaimulikuks ordineerimise järel oli ta aastaid koguduse õpetajaks Köbenis/Oderi ääres. Mitmed rasked katsumused nagu katk, 30-aastane sõda ja vaesus räsisid tema kodukanti ja kogudust. Oma elu viimased kümmekond aastat oli ta vaimulikuks Poolas Lissas.

Johann Heermanni on peetud Martin Lutheri ja Paul Gerhardti vahelise aja tähelepanuväärseimaks saksa kirikulaulude tekstiloojaks. Tema suurimaks mõjutajaks oli Martin Opitz oma luulereformidega, kuid tuntavad on ka keskaegse müstika mõjud. Enam kui 400-st luuletusest on eriti tähendusrikkad tema lohutuslaulud.

Laulu viisi autori kohta on KLPR-s märgitud: „tundmatu saksa helilooja“ ja pealkirja all juhendatud, mis viisil laulda. Tegemist on nn. laenuviisiga. Selle Johann Daniel Hense (Uue Lauluraamatu andmetel Salomon Francki, ULR 422) teksti Mu nimi taevas kirja pandud (KLPR 268, saksa keeles „Ich bin im Himmel angeschrieben“) nimiviis on kuulunud Johann Heermanni laulu Mu helde Karjane, oh Jeesus eestikeelse tõlke juurde juba Uues Lauluraamatus (ULR 338) kus laulu viisiks on märgitud P. 266 (Punscheli koraaliraamat, 1839). Seal tuntakse seda sama viisi küll saksakeelse Johann Christian Nehringu (1671-1736), teistel andmetel ka Christian Friedrich Richteri (1676-1711) sõnade „Die Tugend wird durch’s Kreuz geübet“ nimiviisina. Ka Punschel ei tunne viisi autorit nimepidi, kuid viitab ilmumisaastale 1700 nagu hiljem ka Kiriku Laulu- ja Palveraamat. Viisi „Die Tugend wird durch’s Kreuz geübet“ autoriks on pakutud ka üht võimalikku sõnade loojat Christian Friedrich Richteri ning viisi ilmumisajaks aastat 1704 J. A. Freylinghauseni koraaliraamatus „Geistreichen Gesangbuch“.

Sama viis on erinevates koraaliraamatutes tuntud veel ühe teksti – Wie gross ist des Allmächt’gen Güte (Christian Fürchtegott Gellert, 1715-1769) nimiviisina. Sellega ühenduses mainitakse aga mõnedes allikates heliloojaks hoopis Carl Philipp Emanuel Bach (1714-1788), mis omakorda välistaks viisi ilmumise 1700-ndate algusaastate kogumikes. Siinkohal võib aga tegemist olla ka kuulsa Bachi poja tehtud koraaliseade, mitte originaalviisiga.

Pöördudes tagasi Johann Heermanni teksti Mu helde Karjane, oh Jeesus juurde, siis saksa praegune luterlik lauluraamat Evangelisches Gesangbuch toob selle keskajast pärit ja Martin Lutheri poolt redigeeritud armulaua laulu „Gott sei Gelobet und Gebenedeiet“ viisil.

Kui enamasti on vanad saksa laulud tõlgitud eesti keelde nii, et silpide arv jääb samaks, mistõttu eestikeelsena võib laulu laulda saksakeelsete sõnade juurde kuuluva viisiga isegi siis, kui meloodia ei ole sama, siis algupärase teksti Herr Jesu Christe, mein getreuer Hirte ja eestikeelse tõlke Mu helde Karjane, oh Jeesus vaheline silpide erinevus selgub juba esimesest luulereast. Seega Johann Heermanni laulu eestikeelsed sõnad on juba tõlkimise järgus kaugenenud oma algkeelsest riimist ja rütmist ning saanud laulmiseks ühe siinmail teiste tekstidega armsaks saanud viisi „Mu nimi taevas kirja pandud“.

Kes aga selle kauni viisi autoriks on, vajab veel uurimist.

Laulu eesti keelde tõlkija Jaan Jung oli pärit Pilistvere kihelkonnast Imaverest. Ta tegutses väga mitmes valdkonnas, olles nii koolmeister, helilooja, organist kui harrastusajaloolane, kes tegutses aktiivselt eesti rahvuslikes seltsides (Eesti Kirjameeste Seltsis, Eesti Aleksandrikooli abikomitees), tegi kaastööd ajalehtedele „Eesti Postimees“ ja „Sakala“ ning Abja vallakooli koolmeistrina andis välja ka mitmeid kooliõpikuid. Koolmeistri ja organistitööst vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele. Eriliselt pakkusid talle huvi vanad linnamäed ja kalmed, ta tegi arheoloogilisi kaevamisi ja registreeris muistiseid. Teda võiks nimetada esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning osales 1896. aastal Riias toimunud üle-Venemaalisel arheoloogide kokkutulekul. Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga üks esimesi, kes hakkas 1870-ndatel soovitama termini „ajalugu“ kasutamist senise „sündinud asjade loo“ ja teiste sarnaste väljendite asemel. Ta oli ka esimene, kes tõlkis eesti keelde Henriku Liiwimaa kroonika. Jungi poolt koduloo vallas kogutud pärimused on koondatud raamatusarja „Muinasaja teadus eestlaste maal: Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Perno ja Wiljandi maakonnast“. Jung on kirjutanud ka „Õntsa dr. Martin Luteruse elu lugu: Luteruse 400 aastase sündmise pääwä mälestuseks“, mis ilmus Tartus 1883. aastal.

Jaan Jungi osalemist laulude tõlkimisel Uue Lauluraamatu tarvis tõendavad sealsed 5 laulu, millest KLPR-sse on jõudnud Mu helde Karjane, oh Jeesus. Selle Johann Heermanni laulu tõlke osas tuleb tõdeda harva esinevat seika, kus Jung ei lähtunud tõlkimisel saksakeelse algteksti stroofirütmist. Ta püüdis küll järgida teksti sisu, ent mingil põhjusel ei pidanud vajalikuks kinni pidada luuletuse ridade silpide arvust ja rütmist. Samuti on Jungi tõlkest kadunud algteksti iga salmi keskel ja lõpus korduv „Kyrieleison“ (Issand, halasta). Seetõttu ei ole laulu tänasel päeval tema teksti samast algallikast hoolimata võimalik laulda ei saksakeelsena Eestis kasutataval viisil ega eestikeelsena Saksa lauluraamatus oleval viisil, kuna silpide arv stroofides on erinev. Uue Lauluraamatu 9-salmisest Jaan Jungi tõlkest Mu karjane, oh Jeesukene (ULR 338) on KLPR-sse koondatud lauluraamatukomisjoni nii keelelise kui sisulise redigeerimistöö tulemusena 4-salmine armulaualaul Mu helde Karjane, oh Jeesus.

Tekst: Ene Salumäe