21.augusti PÄEVALAUL

10. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Ustavus Jumala andide kasutamisel

Päeva evangeelium: Mt 25:14-30

Päeva juhtsalm: Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju,

ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Lk 12:48

Päeva laul:

OH VAGA JUMAL, KES - KLPR 326

Sõnade autor: Johann Heermann (1585-1647)

Tõlkija: teadmata Viisi autor: teadmata

10. nelipühajärgse pühapäeva piiblilugemised kutsuvad meid Jumalalt saadud ande ustavalt, arukalt ja vastutustundlikult kasutama.

Päeva psalmi antifonis kõlab üks lihtsamaid, kuid olulisemaid palveid:

Issand, anna mulle arusaamist oma sõna mööda. Ps 119:169

Päeva evangeelium, mis jutustab tuntud loo sulastest, kellele peremees usaldas oma varanduse “igaühele tema suutlikkust mööda” (Mt 25:15), annab lõpuks kokkuvõtva õpetuse meile jagatud andide kasutamiseks:

Sest igaühele, kellel on, antakse,

ja tal on rohkem kui küllalt,

kellel aga ei ole,

selle käest võetakse ära seegi, mis tal on. Mt 25:29

Päeva laulus kostab aga palve nii ihu kui hinge tervise eest, et ustavale teenimisele järgneks kord õnnis hingamine:

Oh vaga Jumal, kes kõik annid meile annad!

Mul anna tervist ning et terve ihu sees

mul oleks puhas hing ja rahu südames!

Las’, mis mu kohus on, mind ustavalt ka teha,

et saaksin oma töös Su õnnistust ma näha! KLPR 326

Laulu sõnade autor Johann (Johannes) Heermann (mõnedes allikates ka Heerman) kuulub barokiaja ja saksa koraalipoeesia kuldaja tuntuimate ja olulisemate kirikulaulude loojate hulka. Tema lauludel on tänagi kindel koht paljudes luterlikes lauluraamatutes.

KLPR-st leiame 5 Johann Heermanni lauluteksti: kolmekuningapäevaks Oh Jeesus Kristus, valgusta (KLPR 57, saksa keeles „O Jesu Christe, wahres Licht“), passioonides ja kannatusnädala kantaadimuusikas kasutatud Suure Reede laul Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud (KLPR 92, „Herzliebster Jesu“), lapse palvelaul Mind, Jumal, kaitse armuga (KLPR 429), armulaualaul Mu helde Karjane, oh Jeesus (KLPR 224, „Herr Jesu Christe, mein getreuer Hirte“) ja tänase pühapäeva päeva laul, kirikulaulude põhivarasse kuuluv palvelaul Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326, „O Gott, du frommer Gott“).

Alam-Sileesias Raudtenis protestantidest vanemate viienda lapsena sündinud Johann Heermann oli oma õdedest-vendadest ainus, kes haigusi trotsides ellu jäi ning ema soovitusel otsekui tänuks selle eest teoloogiale ja vaimuliku ametile pühendus. Heermanni varane kooliharidus jäi küll haiguse ja kesiste majanduslike võimaluste tõttu lünklikuks, kuid pärast gümnaasiumiõpinguid Breslaus ja Briegis sai ta hiljem tänu headele toetajatele reisida ja koolitada end mitmeski ülikoolis (Fraustadt, Leipzig, Jena, Strasbourg).

Vaimulikuks ordineerimise järel oli Heermann aastaid sünnilinna lähedal asuva väikse Köbeni (Chobienia) linna koguduse õpetajaks. Mitmed rasked katsumused nagu katk, 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja vaesus räsisid linna ja kogudust. Isiklikke kannatusi lisas ka abikaasa surm ja tema enda nõrk tervis, mis hakkas üha enam takistama tööd vaimulikuna, kuni sundis sellest lõpuks päriselt loobuma. Oma elu viimased kümmekond aastat veetis Heermann pensionil olles ja kirjatööle pühendudes Poolas Lissas (Leszno).

Johann Heermanni luuleand ilmnes juba teismelise eas. 1608. aastal omistati talle Brieg’is poeta laureatus’e tiitel. Heermann kirjutas vaimulikke laule ja palvetekste nii ladina kui saksa keeles. Üks tema esimesi trükis ilmunud kogusid oli „Flores ex Otfridi Evangeliorum vireto“ (1609). Heermanni enam kui 400-st luuletusest on eriti tähendusrikkad tema lohutuslaulud. Ta andis välja ka jutlusekogusid, millega saavutas laia lugejaskonna.

Johann Heermanni on peetud Martin Lutheri ja Paul Gerhardti vahelise aja tähelepanuväärseimaks saksa kirikulaulude loojaks. Tema suurimaks mõjutajaks oli Martin Opitz oma luulereformidega, kuid tuntavad on ka keskaegse müstika mõjud. Heermanni lauludes ei esine veel pietistlikule luulele omast sentimentaalsust, kuid tema värssides on rohkem subjektiivsust kui varase reformatsiooni luules.

Kõige olulisemaks peetakse Heermanni 1630. aastal Breslaus ilmunud laulukogumikku „Devoti musica cordis: Hauss- und Herz-Musica“, kus vaheldumisi kirikuisade tekstidele põhinevate lauludega on Heermanni oma originaallooming. Sellest kogumikust on pärit nii tema kuulsaim laul “Herzliebster Jesu, was hast du verbrochen” (Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud KLPR 92) kui ka tänase pühapäeva päeva laul Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326, “O Gott, du frommer Gott”).

See Heermanni üheks parimaks peetud igapäevane palvelaul, on loodud ilmselt vahemikus 1623-1630 Köbenis ning on kuulunud üsna pea esmase trükis ilmumise järel nii saksa kui tänu kiirele levikule ka paljude teiste rahvaste lauluraamatutesse.

Selle laulu kõik 8 salmi leiame ka tänase Saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast 9 muu Heermanni lauluteksti hulgast (EG 495).

Laul on olemas ka nii meie põhja- kui lõunanaabrite lauluraamatuis („Oi hyvä Jumala“ Virsikirja 520 ja “Ak Dievs, Tu labais Dievs” Dziesmu Gramata 323) ning tuntud ka inglisekeelsena („O God, Thou faithful God“).

Johann Heermanni üle sajandite ja maade kandunud laulude tähendusest räägib tänapäeval kasvõi seegi fakt, et Heermann on võetud Ameerika Ühendriikide luterliku kiriku pühakute kalendrisse (26. oktoober, samal päeval ka Paul Gerhardt ja Philipp Nicolai, „The Calendar of Saints of the Lutherian Church“).

Laulu tõlkija on teadmata, kuid eestikeelsetes lauluraamatutes on Johann Heermanni laule juba pool sajandit pärast luuletaja surma.

Ka selle, täna saksa kirikulaulude kuldajastu üheks tuntuimaks lauluks kujunenud Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326), leiame eestikeelsena 18. sajandi algusest. Nii kõlab selle 8-salmilise laulu esimene salm Riias 1726. aastal ilmunud lauluraamatus „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud...“ üsna samamoodi kui tänagi:

1726

Oh wagga Jummal kes

keik andet meile annad;

keld on mis eal on

kes keig eest murred kannad

mul anna terwist ja

et terwe ihho sees

mul olgo puhhas hing

ja öigus südames.

1991

Oh vaga Jumal, kes

kõik annid meile annad,

kelt on, mis iial on, -

kõik mured Sina kannad.

Mul anna tervist ning

et terve ihu sees

mul oleks puhas hing

ja rahu südames!

Laul on olnud püsivalt eestikeelsetes lauluraamatutes läbi kolme sajandi kuni Kiriku Laulu- ja Palveraamatuni välja, kuhu on jõudnud selle laulu 3 esimest salmi.

Laulu viisi autor on teadmata, ehkki nii Punscheli Koraaliraamat (P. 230) kui ka ilmselt just sealt Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326) laulu nimiviisi autori andmed üle võtnud Kiriku Laulu- ja Palveraamat märgivad selleks ekslikult Johann Heermanni nime.

Saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch (EG 495) andmetel on antud meloodia esimesi kordi trükis ilmunud Regensburgis (1675) ja Meiningenis (1693) välja antud laulukogumikes.

Saksa lauluraamat toob selle Heermanni ühe tuntuima laulu „O Gott, du frommer Gott“ laulmiseks ka teise viisi, mis on algselt pärit juba 16. sajandi esimesest poolest nn Calvini Psalterist ja ilmunud sajand hiljem (1648) Braunschweigis. Samade juurtega viisi leiame ka Punscheli Koraaliraamatust (P. 231 „Wie gnädig warst du Gott“ või „Sa oled viimseksi“).

Inglisekeelses keskkonnas lauldakse seda Johann Heermanni laulu „O God, Thou faithful God“ viisiga, mis meil tuntud eelkõige Salomon Francki laulu Oh ära jäta mind sõnadega (KLPR 327, nimitekstiks märgitud „Ei ilmast hooli ma“ / „Anbetungswürd’ger Gott“ P. 227).

Mitmed heliloojad on kasutanud Johann Heermanni koraalitekste ja nende tekstide juurde kuuluvaid meloodiaid oma koraaliteemaliste teoste alusena. Kuna „O Gott, du frommer Gott“ on juba ilmselt algusest peale olnud seotud mitme erineva viisiga, on näiteks Johann Sebastian Bach oma erinevates kantaatides ja orelipartiitas kasutanudki selle teksti juures kõiki kolme eelpoolmainitud viisi.

Seda Heermanni koraali erinevate viisidega on kasutanud oma teoste teemaks peale J. S. Bachi ka mitmed teised heliloojad nagu G. F. Kaufmann, J. L. Krebs, C. P. E. Bach, G. A. Homilius, J. Brahms ja M. Reger, aga ka Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse kauaaegne juhatuse liige ja jumalateenistuste organist professor Hugo Lepnurm oma koraalieelmängus.

Tekst: Ene Salumäe

TALLINNA TOOMKOOLI LEPINGU ALLKIRJASTAMINE

Rukkimaarjapäeval, 15. augustil allkirjastati Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus lepind Tallinna Toomkooli taasavamise ettevalmistamiseks. Lepingu allkirjastasid peapiiskop Andres Põder, Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, Vanalinna Hariduskolleegiumi direktriss Kersti Nigesen ja Miikaeli Ühenduse tegevdirektor Ingrid Meister. Palvusel teenisid koguduse õpetaja Urmas Viilma ja peapiiskop Andres Põder. Orelil oli koguduse organist Ene Salumäe ja lauluga rõõmustas kirikulisi Birgitta-Simi Viilma.

Lisaks peapiiskopi sõnavõtule tervitasid kirikulisi ka VHK direktor Kersti Nigesen, Meelis Kond Tallinna Haridusametist ja Eestimaa Rüütelkonna esindajana Henning von Wistinghausen.

Pärast palvust said koosviibijad osa ühisest tordi-kohvilauast.

1. septembril alustab õppetööd toomkooli 1. klass. Sel aastal algab koolitöö Püha Miikaeli Kooli alluvuses ja koostöös Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Iseseisva Tallinna Toomkooli taasavamise järel jätkub kristlikele väärtustele rajanev õppe- ja kasvatustöö juba kiriklikus toomkoolis. Kooli taasasutajateks ja omanikeks saavad EELK Konsistoorium ja EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.

Pühapäevane PÄEVALAUL

14. august 2011

9. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Tõde ja eksitus

Päeva evangeelium: Mt 7:13-14

Päeva juhtsalm: Käige nagu valguse lapsed –

sest valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões. Ef 5:8b,9

Päeva laul:

LÖÖ LÕKKELE, MU USU SÄDE - KLPR 365

Sõnade autor: Hugo-Voldemar Pärno (Pärn) (1903-1984)

Viisi autor: teadmata

9. nelipühajärgse pühapäeva teema on pealkirjastatud Tõde ja eksitus. Kristlasel tuleb elus võidelda, et eraldada tõde valest ja õige väärast. Jumala tundmine ja tema tahte taotlemine juhivad inimese tõe juurde.

Tõe ja vale üle arutlevad ka päeva piiblitekstid, palved ja laulud. Nii rõõmustab päeva psalmi antifon tõe üle:

Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas,

ja salajas annad Sa mulle tarkust teada. Ps 51:8

Päeva palves palume:

Anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel,

nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi.

Päeva laulus lööb särama Vaimu valgustav jõud ja kõlab palve, et Jumal sütitaks ususädeme, mis laseks meid tõekandjaks kasvada:

Löö lõkkele, mu usu säde, et valgust leiaks minu otsiv vaim,

sest valest lahutada tõde ei iial suuda usuta mu aim.

Seepärast, Issand, ise süüta Sa kõik vaimsed tuled minus põlema! KLPR 365

Laulu sõnade autor Hugo-Voldemar Pärno (1930-ndate lõpuni Pärn) sündis Tartumaal Pala vallas ja veetis oma lapsepõlve vaeses, kuid jumalakartlikus peres Kodavere mail. Suviti karjapoisina loodust ja inimesi vaadeldes õppis ta nägema kõiges suure Looja imelist tööd, mida hiljem ka oma luuletustes ülistab.

Keskkooli lõpetamisele järgnes kümme aastat õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas teoloogia ning paralleelselt Tartu Muusikakoolis oreli ja muusikateooria alal. Oma kirikumuusikalisi oskusi sai ta rakendada Tartu Ülikooli koguduse lastekoori „Cantate Domino“, hiljem ka noorterühma juhendades. Teoloogia ja muusika kõrval jätkus Hugo Pärnol aega ja huvi süveneda ka arstiteadusesse, milliseid teadmisi läks tal vaja hiljem meditsiini alal töötades.

Pärast prooviaastat Tartu Ülikooli koguduses õpetaja Jüri Kimmeli käe all ordineeris piiskop Johann Kõpp 1941. aastal samas ülikooli kirikus Hugo Pärno vaimulikuks. Eesti kiriku vikaarõpetajana teenis ta järgnevatel aastatel lühiajaliselt Tallinnas Jaani ja Randvere-Viimsi koguduses. Kui asutati Tallinna Oleviste kiriku eestikeelne luterlik kogudus, sai Hugo Pärnost selle esimene õpetaja. Viljakaks kujunes muusikat armastava Pärno koostöö Oleviste koguduse tolleagse organisti, helilooja ja kirikumuusiku Enn Võrguga, kelle professionaalset ja südamega töössesuhtumist Pärno väga kõrgelt hindas ja hiljem meenutas: „Võrk nõudis järgmise pühapäeva laulud hiljemalt esmaspäeva lõunaks ja tihti ka jutluse peamõtted. Kui kasutasin mõne rahvalaulu motiivi, põimis ta selle tingimata sobivasse kohta. Tema jutlus oreli eel- ja järelmängudes oli tähtsam kui minu jutlus.“

1944. aasta sügisel, kui pärast suure osa vaimulike läände põgenemist nõukogude okupatsioonivägede eest vajas koguduste teenimine Eestis kiiret ümberkorraldamist, valiti Hugo Pärno kirikuelu korraldavasse August Pähna juhitud komisjoni. Samal ajal hooldas ta Tallinna Pühavaimu kogudust (1944-1945). 1945. aasta jaanuaris valiti Pärno konsistooriumi assessoriks, kuid juba järgmise aasta veebruaris ta arreteeriti nagu mitmed tema kodumaale jäänud ametivennad ja paljud eestlased. Venemaalt sunnitöölaagrist (1951) ja asumiselt (1956) vabanedes asus ta teenima Pilistvere kogudust (1957-1963). Lisaks andis peapiiskop Jaan Kiivit Pärnole ülesande selgitada lauluraamatu uuendustöö vajadust ja võimalusi. Lühikest aega teenis Hugo Pärno Jõelähtme kogudust ja seejärel üle kümne aasta Vändra kogudust, kust siirdus 1975. aastal omal soovil pensionile.

Elu viimased aastad veetis erksa vaimuga ja mitmekülgselt andekas Hugo Pärno Tallinnas, jälgis huviga kirikuelu nii Eestis kui elu terves maailmas, vaatas lootusrikkalt ja plaane tehes tulevikku, harrastas endiselt luuletamist, maalimist ja muusikaga tegelemist ning töötas mõnda aega ka Tallinna Purjespordikeskuses, sest lisaks kõigele muule tundis ta huvi ka merekaartide ja astronoomia vastu.

Hugo Pärno suri 1984. aasta sügisel ja saadeti ära Tallinna Piiskopliku Toomkiriku altari eest.

Eesti kirikulaulu ajaloos on Hugo Pärnol oluline koht. Ta oli tegev kahes lauluraamatukomisjonis, mis küll kumbki ei jõudnud kiriku nn ametliku lauluraamatu väljaandmiseni, kuid andsid väga suure hulga kirikurahva seas armastatud eesti algupäraga koguduselaule meie tänasesse Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse.

Samal ajal (1930-ndate alguses) õpingutega Tartu ülikoolis kutsuti Pärno kui silmapaistva luuleanni ja kirikumuusika huviga teoloogia üliõpilane tollase EELK Lauluraamatukomisjoni koosseisu, mida juhtis Leopold Raudkepp ja liikmetena olid teiste hulgas lauluraamatust meilegi tuttavad laululoojad-vaimulikud Georg Kiviste, Aleksander Abel, samuti toona veel teoloogia üliõpilane Valdeko Saksen, kirjanik Helene Tamberg-Ranna, keeleküsimuste nõuandja haridusnõunik Johannes Aavik ning jõudumööda osales komisjoni töös ka piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Selle komisjoni poolt anti 1934. aastal välja kogumik „Vaimulikud laulud II“ (VL II), mis oli jätkuks 1923. aastal ilmunud kogumikule „Vaimulikud laulud“ (täna tuntud kui „VL I“). See väike lauluraamat sisaldab 299 valdavalt eesti algupäraga lauluteksti (neist 100 laulu VL I-st) koos viisisoovitusega Punscheli koraaliraamatu viiside hulgast ning 73 luuletust nii inspireerimaks heliloojaid viise looma kui ka kasutama neid „sõnalisiks ettekandeiks kristlikel kokkutulekuil, eriti noorte ringides.“ (vt. VL II Saatesõna). Hugo Pärnolt on selles kogumikus 9 lauluteksti ja 6 luuletust. Mõnele oma luuletustele kirjutas Hugo Pärno ise viisi, osad on viisistanud Enn Võrk, Hugo Lepnurm jt

Kui sõjaeelse lauluraamatukomisjoni töö tulemuseks oli hulga uusi eesti vaimulikke laulutekste sisaldav kogumik „Vaimulikud laulud II“, siis nõukogude okupatsiooni ajal kogutud ja sündinud eesti algupärased ja tõlgitud kirikulaulud, kaasa arvatud Hugo Pärno laulud, jõudsid kogudustesse paljude erinevate laululehtede kaudu ning said kogudustele armsaks lauldud juba enne Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudmist.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ongi Hugo Pärnolt 6 laulu, mis kõik on esmakordselt trükitud kogumikus „Vaimulikud Laulud II“ (1934): konfirmatsiooni- ja laulatuselaul Taevane Isa, meil ühenda mõtted ja meeled (KLPR 232, VL II/116, ka „Eesti kaitseväe laulu- ja palveraamatus“ nr. 40; laul on olemas ka baptistide lauluraamatus „Evangeelsed laulud“ (1975, nr. 303), adventistide lauluraamatus „Vaimulikke laule“ (1994, nr. 458) ja baptistide-metodistide-nelipühilaste lauluraamatus „Vaimulikud laulud“ (1997, nr. 542) üsna suurte muudatustega tekstis võrreldes Hugo Pärno VL II-s ja KLPR-s trükitud sõnadega), vaimukevade ja usulise ärkamise laul Kevad, sinu lävel seistes (KLPR 393, VL II/57), lohutus- ja lootusrikkalt teekonda igavesele Rahumaale kirjeldav Ma rändamast nüüd tulen (KLPR 255:1. ja 3. salm, VL II/280), säravad usujulguse ja lootuse laulud Üksainus samm sa astu (KLPR 362, VL II/201, leidub adventistide lauluraamatus „Vaimulikke laule“ (1994) nr. 296) ja Üks kübeke mu elus (KLPR 444, VL II/luuletus nr. 8) ning tänase pühapäeva päeva laul Löö lõkkele, mu usu säde (KLPR 365, VL II/188, leidub muudetud tekstiga ka adventistidel „Löö lõkkele nüüd ususäde“ nr. 141).

Selle laulu sõnad on Hugo Pärno ilmselt loonud juba laulu meloodiat, tuttavat koraaliviisi „Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda“, silmas pidades, mistõttu eesti keele väldetevaheldusrikkus on sobitatud saksa meloodia suure ulatuse ja ühtlase rütmipildiga väga loomulikult ja hästi lauldavalt. Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on tehtud vaid paar pisikest korrektuuri, mis sellele lauldavusele veelgi kaasa aitavad ja mõtte tähenduse tänapäeval paremini edasi annavad.

Selle laulu sõnadest sädelev kristlik lootus ning tõe- ja vaimuvalguse palve on inspireerinud helilooja Hugo Lepnurme looma samale Hugo Pärno tekstile naiskoorilaulu, mille algustaktide meloodias lahvatavad esimesed lauluread lausa piltlikult süttivaks lõkkeks koos ümberringi helkivate ususädemetega. Musikaalsus ja kunstianne avaldub äratuntavalt ka Hugo Pärno luules ja laulusõnades, mis on kujundite- ja piltiderohked, keeleliselt kaunid, lihtsad, selged ja hästi lauldavad.

Hugo Pärno laulu Löö lõkkele, mu ususäde (KLPR 365) juurde kuulub Bartholomäus Crasseliuse laulu Jehoova, Sulle tahan laulda (KLPR 297) nimiviis. Laulu viisi autor on aga teadmata.

Meil varasemalt Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda nime all ja algkeeles „Dir, dir, o Höchster, will ich singen“ (Evangelisches Gesangbuch 328, varem „Dir, dir, Jehova will ich singen“) tuntud 17. sajandist pärit viisi autorluse kohta andmed puuduvad. On teada, et viis on varasemais trükitud allikais ilmunud lauluviiside kogumikes Hamburgis (Georg Wittwe koostatud „Hand-Buch der Geistlichen Melodien“, 1690) ja Halles (Johann Freylinghauseni koostatud „Geistreiches Gesangbuch“, 1704). Ka Eesti- ja Liivimaal kasutusel olnud Punscheli koraaliraamatust (1839) leiame selle viisi (P. 152) ilma ühegi viiteta päritolule.

Sellel viisil on lauldud läbi aegade mitmeid erinevaid vaimulikke tekste. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on seda viisi laenatud lisaks Bartholomäus Crasseliuse ja Hugo Pärno tekstile veel 7 laulu juurde.

LAULULEHED UUTE LAULUDE TUTVUSTAJANA

Laululehtede trükkimine on vana ja rahvusvaheliseltki tuntud traditsioon. Uusi vaimulikke laule, mida käibelolevas lauluraamatus ei ole, kuid mida tahetakse kogudustele tutvustada, on antud välja eraldi lisavihikutena või lahtistel trükitud lehtedel ka Eestis. Laululehtede väljaandjaiks on sageli lauluraamatukomisjonid, kes oma tööd sedakaudu tutvustavad ja ühtlasi ka tagasisidet ootavad. Nii on toiminud ka Eesti lauluraamatukomisjonid. Laululehti võidakse koostada ja trükkida ka erijumalateenistuseks (koguduse aastapäevad, tähtpäevade või isikutega seotud riiklikud või üldkiriklikud jumalateenistused) või perekondlikeks kiriklikeks talitusteks, kus lisaks lauludele võib olla ka muud päevakohast informatsiooni või püsiva väärtusega ajaloolist materjali. Eesti kirikute orelirõdudelt ja koguduste arhiividest võib leida sadu erinevaid laululehti.

Eestis oli olude sunnil kahe lauluraamatu – Uue Lauluraamatu (1899/1900) ning Kiriku Laulu- ja Palveraamatu (1991) – ilmumise vahe üle 90 aasta. Kuna vanu lauluraamatuid jäi järjest vähemaks, kordustrükkimine kättesaamatuks, gooti kirjaviis uutele põlvkondadele raskesti loetavaks, samuti vajasid lauluraamatu laulud keelelist kaasajastamist ja uued laulud tutvustamist, on selles vahemikus, eriti nõukogude okupatsiooni ajal, ilmunud laululehtede rolli Eesti koguduselaulu järjepidevuse säilimise ja lauluvara uuenemise seisukohast raske üle hinnata. Neil on kümneid kirikulaule, mis tänu laululehtedele levisid koguduste keskel ja lauldi nii tuttavaks ja armsaks, et leidsid endale kindla koha jumalateenistustel ja talitustel juba enne Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudmist.

Laululehed koostati jumalateenistuse liturgiat järgides enamasti 5-6 lauluga, nii teatud kirikupühadeks kui ka nö tavalisteks jumalateenistusteks. Laulude valikus on nii kirikulaulude põhivaramusse kuuluvaid laule, mida oli keeleliselt redigeeritud, kui ka uusi, nii eesti algupäraga kui ka tõlkelaule. Need laululehed - nagu kogu muugi kiriklik kirjandus, vajasid nõukogude tsensuuri ehk usuasjade voliniku luba, misjärel sai neid konsistooriumist tellida ja kogudustes kasutada. Leidus ka kirikulaulude tõlkimise ja luuletamisega aktiivselt tegelevaid vaimulikke nagu Eduard Salumäe, Harri Haamer, Robert Kannukene jt, kes ise kirjutusmasinal oma koguduste jaoks laululehti koostasid, trükkisid ja paljundasid. Selliste ainukordsete ja väikesetiraažiliste laululehtede ning seal trükitud vaimulike laulude hulk on väga suur ning vääriks kindlasti tulevikus põhjalikumat uurimist ja kaardistamist.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatut valmistav lauluraamatukomisjon andis uute ja redigeeritud laulude tutvustamiseks, levitamiseks ning oma tööle tagasiside saamiseks vahemikus 1980-1991 välja kümneid laululehti enam kui paarisaja lauluga. Lisaks laululehtedele trükiti komisjoni materjalide ja uue lauluraamatu tutvustamiseks ka kaks lauluvihikut: Valimik jõululaule (1984) ning Leina- ja lohutuslaule (1988).

Tekst: Ene Salumäe

Lepingu allkirjastamine TALLINNA TOOMKOOLI taasavamise ettevalmistamiseks-15.08

Rukkimaarjapäeval 15. augustil kell 17 allkirjastatakse Tallinna

Piiskoplikus Toomkirikus leping ettevalmistusteks esimese luterliku erakooli

avamiseks Tallinnas. EELK konsistooriumi ja EELK Tallinna Piiskopliku

Toomkoguduse juhatus on otsustanud asuda tegema ettevalimistusi Tallinna

Toomkooli taasavamiseks. Lepingu osapooled on EELK Konsistoorium, EELK

Tallinna Piiskoplik Toomkogudus, Vanalinna Hariduskolleegium ja Miikaeli

Ühendus. Juba käesoleva aasta 1. septembril alustab Püha Miikaeli Kooli

alluvuses õppetööd Toomkooli 1. klass 27 õpilasega. Klass saab endale

renoveeritud ruumid Vanalinnas Apteegi tänaval.Tallinna Toomkooli lõpliku

taasavamise järel jätkub kristlikele väärtustele rajanev õppe- ja

kasvatustöö juba toomkoolis.

Keskajal asutati toomkoolid ehk katedraalikoolid toomkapiitlite poolttoomkirikute juurde selleks, et anda algharidust linnakodanike lastele,tulevastele vaimulikele ning teistele kiriku ametikandjatele. Esimesedkirjalikud allikad Tallinna Toomkoolist on aastast 1319, kuid on viiteidsellele, et Tallinnas tegutses toomkool juba 1266. aastal. Tallinna Toomkooltegutses lühikeste pausidega kuni 1939. aastani, mil selle tegevus seosesbaltisakslaste ümberasumisega Saksamaale lõpetati.Teretulemast!

Uus PÄEVALAUL!

7. august 2011

Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha. 8. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kirgastatud Kristus

Päeva evangeelium: Mk 9:2-8

Päeva juhtsalm: Sinu kohal koidab Issand

ja sinu kohal nähakse Tema auhiilgust! Js 60:2

LIGIDAL ON JUMAL - KLPR 355

Sõnade autor: Gerhard Tersteegen (1697-1769)

Tõlkija: Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900)

Viisi autor: Joachim Neander (1650-1680)

Vana traditsiooni järgi on Issanda muutmise püha (eesti keeles nimetatud veel Kristuse seletamise pühaks) 6. augustil. Luterlikes kirikutes on seda püha peetud ka 8. pühapäeval pärast nelipüha. Kristuse muutmine oli Tema elu pöördehetk. Apostlid said oma silmaga näha Tema jumalikku suurust ja kuulda Jumala häält: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!“ (Mk 9:7) Jumala kirkus saab nähtavaks end ohvriks andvas armastuses.

Mäel ilmusid apostlitele kirgastatud Kristuse kõrval ka Mooses ja Eelija, Vana Testamendi Seaduse ja prohvetite esindajad. Ristiusu kirik nägi algusest peale Kristuse eluetappe, surma ja ülestõusmist Vana Testamendi tõotuste täitumisena.

Päeva psalm ülistab Jumala suurust ja au:

Issand on Kuningas, maa ilutsegu! Rõõmustagu saarte hulk!

Pilved ja pimedus on tema ümber,

õigus ja õiglus on ta aujärje alus. (Ps 97)

Päeva laulus kõlavad nii taevased kiidukoorid kui alandlikud palved:

Püha, püha, püha! Inglikoorid laulvad,

au ja kiitust Talle andvad.

Minu sisse tule, Vaim, ja tee mind pühaks,

Taevaisa pühaks kojaks. (KLPR 355)

Laulu sõnade autor Gerhard Tersteegen (alamsaksa keeles Gerrit ter Steegen), saksa iseõppinud teoloog, müstik, jutlustaja, kirjanik ja poeet, keda on peetud reformeeritud pietismi kõige andekamaks kirikulalude loojaks, sündis ja kasvas Moers’is (Mörs) Alam-Reinimaal (Westfalen) seitsmenda lapsena vaga ja uskliku kodu 8-lapselises peres. Tema reformeeritud kirikusse kuuluv kaupmehest isa suri, kui poeg oli vaevalt 6-aastane. Kooliharidus piirdus Moersi kohaliku ladinakooliga. Ema püüdis oma andekat, kuid kehaliselt kidurat poega koolitada, kuid pidi majanduslike raskuste tõttu sellest loobuma ja saatma 16-aastase nooruki Mülheimi (Ruhr) sugulase juurde kaupmehe õpipoisiks. Seal puutus noormees kokku nn ärganutega, kes tutvustasid talle müstikute kirjutusi. Need avaldasid Tersteegenile nii sügavat mõju, et ta asus loetut saksa keelde tõlkima.

Ehkki paari aasta pärast omas Tersteegen ka ise oma äri, ei pakkunud kaupmehetöö talle rahuldust ning ta valis füüsilist tegevust nõudva ameti kudumiskojas. Kurnavast tööst ja ainelisest vaesusest hoolimata oli tal nüüd rohkem aega oma armastatud raamatutega tegeleda. Suurel Neljapäeval 1724. a. koges ta nn usulise pöördumise, andudes ja pühendudes täielikult Jumalale ning kinnitades seda kirjalikult oma verega. Neli aastat hiljem loobus ta oma töökohast ja asus elama äärmuslikus askeetlikkuses. Tersteegen tegutses alates 1728. aastast jutlustajana, pidas evangeelseid äratuskoosolekuid ja koduseid palvusi, tõlkis kirikuisade biograafiaid ja kirjutas mitmeid müstika ja pietismi mõjudega hingekosutuslikke raamatuid. Tersteegeni jutluste kogumikud ja kirjutised, mida loeti tema kaasaegsete ja mõttekaaslaste ringkondades palju, avaldasid mõju nii üksikutele lugejatele kui ka ärkamisliikumisele ja pietismile laiemalt. Ehkki tal puudus ülikoolist saadud teoloogiline haridus, oli Tersteegen üks reformeeritud pietismi haritumaid nn „amatöörteolooge“ ja eelkõige sügav müstik.

Tersteegeni ligimesearmastus väljendus mitmel viisil. Ta pidas paljude abivajajatega ühendust kirja teel (säilinud ligi tuhat kirja), külastas neid oma reisidel ja võttis neid vastu oma äärmuslikult askeetlikus palverändurikodus. Lisaks hingehoidlikele kogunemistele ja äratuskoosolekutele tegeles ta ka ravitsemisega, segades kokku maarohtusid ja jagades neid tasuta abivajajatele.

Mitmed sotsiaalasutused nagu hooldekodud, haiglad, vanadekodud ja kogudusemajad eelkõige Põhja-Reinimaa (Westfaleni) linnades kannavad tänapäeval Gerhard Tersteegeni nime. Kuulsaim Tersteegen-Haus on tema elumaja Mühlheimis (Ruhr), kus ta elas oma viimastel eluaastatel ja kus täna on Mühlheimi koduloomuuseum.

Gerhard Tersteegenit loetakse Martin Lutheri ja Paul Gerhardti kõrval üheks olulisimaks kirikulaulude loojaks. Tema laulud ülistavad kristlaste palverännaku-osadust ja Jumala lapselik-usalduslikku kummardamist. Tersteegeni laulukogumiku „Geistliches Blumen-Gärtlein Inniger Seelen“ (1729) enam kui 100 laulu on jõudnud meieni ja neist mitmeid lauldakse veel tänagi.

Tänase saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch (EG) põhiosas on 8 Gerhard Tersteegeni laulu. Tersteegeni laule leidub aga ka saksa vabakiriklikes laulukogumikes, katoliiklikus lauluraamatus Gotteslob ja mitmetes oikumeenilistes laulikutes. Tersteegeni laule leiame ka Põhjamaade lauluraamatutes ning inglisekeelsetes luterlikest ja anglikaani lauluraamatutes nii Ameerikas kui Euroopas, neist mitmed John Wesley tõlgituna. Nii on kogunenud Tersteegeni lauludest kena hulk rahvaid ja konfessioone ühendavat erinevates keeltes lauluvara.

KLPR-s on Gerhard Tersteegenilt 4 teksti: tuntud jõululaul Hõisake, taevad (KLPR 18, „Jauchzet, ihr Himmel, frohlocket, ihr Engel in Chören“, ULR125, EG 41), Dmitri Bortnjanski viisistatuna nii tsaariõukonna kui preisi sõjaväe kaudu üle Saksamaa kuulsaks saanud ja meilgi väga armastatud Ma kummardan Sind, Armuvägi (KLPR 264, „Ich bete an die Macht der Liebe“, ULR 249), õhtulaul Ju päev on läinud looja (KLPR 404, „Nun sich der Tag geendet“, ULR 90, EG 481) ning erinevate rahvaste ja konfessioonide keskel üks tuntumaid Tersteegeni laule, tänase pühapäeva päeva laul Ligidal on Jumal (KLPR 355, „Gott ist gegenwärtig“, ULR 17, EG 165). Selles laulus peegeldub selgelt reformeeritud kirikule omane arusaam Jumala majesteetlikust suurusest.

Laulu eesti keelde tõlkija Carl Peter Ludwig Maurach omandas teoloogilise hariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja siirdus seejärel Riiga, kus oli prooviaastal Riia Jakobi koguduses ja ordineeriti ka vaimulikuks (1849). Lühemat aega teenis ta Paistu Maarja koguduses, kus ka tema isa kunagi vaimulikuks oli, seejärel aga peaaegu neli aastakümmet Põltsamaa Niguliste koguduses. Tähelepanuväärse tööga on Carl Maurach end jäädvustanud eesti lauluraamatute ja kirikulaulude ajalukku. Nimelt täiendas, parandas ja uuendas ta 19. sajandi teisel poolel tol ajal käibel olnud tallinnakeelset lauluraamatut.

Hümnoloogilise kogumiku „Kelle laule me laulame?“, mis ilmus Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 10. aastapäeva tähistamiseks (EELK Konsistoorium 2001) lõpus olevast registrist (koostaja Tauno Väinölä), kust võib leida meie laulu- ja palveraamatus olevate laulude teksti autorite, eestindajate ja heliloojate nimekirja ja iga nime juures laulu numbrid, mis seotud konkreetse nimega, võime leida Carl Maurachi nime järel ühtekokku 35 laulunumbrit: 34-le eestindusele lisaks ka ühe laulu algupärased sõnad (Sa olid väike lapsuke KLPR 260). Siiski ei ole kõikide laulude puhul tegemist Carl Maurachi poolt tehtud esmatõlkega. Paljud neist võisid olla eestikeelsetena juba käibel ning Maurach ja tema abilised kohendasid vanu tõlkeid.

Tuntumateks lauludeks, mille eestikeelseid sõnu võime Carl Maurachi nimega seostada, on kindlasti advendi- ja jõululaulud Tänu olgu Jumalal (KLPR 12) ning Üks roosike on tõusnud (KLPR 38), kirikulaulude kuningaks nimetatud „Ärgake!“ nii vahid hüüdvad (KLPR 179), ristimistalituse lõpulauluks lauldav Ma olen ristitud (KLPR 2010), Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162), Ma tõstan taeva poole silma (KLPR 266), Veel armuallik keeb (KLPR 271), Mis Jumal teeb, on ikka hea (KLPR 358) ja tänase pühapäeva päeva laul Ligidal on Jumal (KLPR 355).

Selle Gerhard Tersteegeni laulu leiame mitmest 19. sajandi II poole eestikeelsest lauluraamatust (1864, 1892, 1899/1900) 8-salmilisena, millest Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on valitud 3 keeleliselt redigeeritud salmi (1., 2., 8.). 3-salmilisena on laul trükitud juba 1938. a. „Väikeses Lauluraamatus kirikule, koolile ja kodule“ (nr. 15), kusjuures 3. salmi tõlge seal erineb märkimisväärselt nii varasemaist kui Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 3. salmi tõlkest.

Laulu viisi autor Joachim Neander (Neumann) oli saksa reformeeritud kiriku õpetlane (kalvinist), teoloog ja kirikulaulude looja, kelle kuulsaimaks ja üle maailma tuntuks lauluks on Võta nüüd Issandat, vägevat kuningat, kiita (KLPR 306, saksa keeles „Lobe den Herren, den mächtigen König der Ehren“).

Bremenis haritlaste suguvõsas sündinud Joachim Neander õppis oma kodulinna ülikoolis teoloogiat, koges pietistliku äratuse ning jätkas seejärel koduõpetajana Frankfurtis (Main). Seal tutvus ta oma aja mõjukate pietistide Philipp Jakob Speneri (1635-1705) ja Johann Jakob Schütziga (1640-1690). Olnud mõned aastad Düsseldorfi reformeeritud koguduse ladinakooli rektoriks, naases Joachim Neander sünnilinna Bremenisse täitma õpetaja ja vaimuliku ülesandeid, kus ta aga juba järgmisel aastal kõigest 30-aastasena suri.

Vanaisa soovil ja tolle aja trendidele vastavalt muutsid Neumannid oma nime kreekapäraselt Neanderiks. Düsseldorfis töötamise ajal meeldis Joachim Neanderil jalutada looduse poolest inspireerivas Düsseli jõe orus. 19. sajandi alguses nimetati org, kus sündisid paljud Neanderi luuletused ja laulutekstid, tuntud laululooja auks Neandertal’iks (Tal = saksa keeles „org“) ning suur koobas Neanderhöhle’ks (Höhle = saksa keeles „koobas“). Ülemaailmset kuulsust Neanderi nimele lisas aga veelgi 1856. aastal sealt samast orust leitud eelajaloolised arvatavad inimjäänused, mida hakati asukoha järgi kutsuma homo neanderthalensis ehk neandertaallaseks.

Oma lühikese elu jooksul jõudis Joachim Neander kirjutada umbes 60 kirikulaulu (enamasti nii sõnad kui ka viisi), millest mitmed on tänini tuntud ja armastatud. Teda peetakse väljapaistvaimaks saksa reformeeritud kiriku ja saksa üheks esimeseks olulisemaks reformatsioonijärgseks laululoojaks üldse. Neanderi laulud kogumikus „Bundes-Lieder und Dank-Psalmen“ (1680) olid kui teerajajaks pietistlikele lauluraamatutele reformeeritud ja luterlikus kirikus.

KLPR-s on Neanderilt 3 laulu, kus nii tekst kui viis on temalt: Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita (KLPR 306), Jumal vägev valitseja (KLPR 349) ning Imeline Issand (KLPR294), lisaks üks tekst Maa ja meri kiidavad (KLPR 388). Neid kolme viisi on laenatud veel ühtekokku 16 teksti juurde.

Gerhard Tersteegeni tänase päeva laulu Ligidal on Jumal (KLPR 355) viisiks on laenatud Neanderi laulu Imeline Issand (KLPR 349, saksa keeles „Wunderbarer König“) nimiviis, millel seda laulu lauldakse ka saksa-, soome-, vene- ja inglisekeelsetes lauluraamatutes, tõsi küll – väikeste rütmiliste erinevustega salmi teises pooles.

KLPR-son selle Tersteegeni teksti laulmiseks aga ka B-viis. See Johann Michael Mülleri (1683-arv. 1750) viis on trükitud 1938. aastal välja antud „Väikeses lauluraamatus kirikule, koolile ja kodule“ ja on seal Tersteegeni laulu ainsaks viisiks. Samal Mülleri viisil lauldakse seda laulu ka tänases Rootsi lauluraamatus (Den svenska psalmboken, laul nr. 79)

Tekst: Ene Salumäe

Pildid mäletavad- Roman Toi Toomkirikus (8.07.11)

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimus 8.07 tänujumalateenistus, kus maestro Roman Toile andis peapiiskop Andres Põder üle elutööpreemia.

Need pildikesed on jäädvustatud vahetult enne üritust.

Fotod: Randel Raidmets

AUGUST TOOMKIRKUS

Laupäeval, 6. augustil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Gedymin Grubba (Poola).

Pühapäeval, 7. augustil kell 11 — M I S S A. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma, organist Kadri Ploompuu.

Laupäeval, 13. augustil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Erika Jefimova.

Pühapäeval, 14. augustil kell 11 — M I S S A. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma, organist Ene Salumäe.

kell 15 — MISSA Merivälja Pansionis.

Esmaspäeval, 15. augustil kell 17 — Rukkimaarjapäeva P A L V U S. Tallinna Toomkooli asutamislepingu allkirjastamine.

Kolmapäeval, 17. augustil kell 19 — O R E L I K O N T S E R T — Kadri Ploompuu. Sissepääs piletitega!

Neljapäeval, 18. augustil kell 18 — Tallinna Kirikurenessansi festivali K O N T S E R T — Pille Lill (sopran) ja Kritel Aer (orel). Sissepääs tasuta, kuid võimalus annetada Tallinna kirikute kellade helistamise toetuseks!

Laupäeval, 20. augustil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Ene Salumäe.

Pühapäeval, 21. augustil kell 11 — M I S S A. Jutlustab peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, organist Ene Salumäe.

Laupäeval, 27. augustil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Kersti Petermann.

Pühapäeval, 28. augustil kell 11 — M I S S A. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma, organist Ene Salumäe.

Kolmapäeval, 31. augustil kell 19 — O R E L I K O N T S E R T — Ene Salumäe. Sissepääs piletitega!