Eelmise pühapäeva (10.07) päevalaul

10. juuli 2011

4. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kadunud ja jälle leitud

Päeva evangeelium: Lk 15:11-32

Päeva juhtsalm: Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. Lk 19:10

Päeva laul: JEESUS KUTSUB PATUSEID - KLPR 214

Sõnade autor: Erdmann Neumeister (1671-1756)

Tõlkija: Wilhelm Kentmann I (1805-1889)

Viisi autor: Johann Crüger (1598-1662)

Pühapäeva teemast kostab kutse ja julgustus kõigile eksinuile ja kadunuile: Jumal on armuline Isa! Ta otsib eksinuid, kutsub patuseid enda juurde tagasi ja annab patud andeks. Taevas rõõmustatakse iga üksiku kadunu üle, kes on üles leitud.

Päeva evangeeliumis räägitakse tähendamissõna kadunud pojast, kelle patukahetsemise ja tagasituleku üle isa väga rõõmustab ja seda suurt rõõmu oma teisele pojale põhjendab:

Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud. Lk 15:31-32

Päeva psalmis õpetab Taavet pattude andekssaamist ja rõhutab:

Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud,

kelle patt on kinni kaetud. Ps 32:1

Päeva laulus kordub iga salmi lõpus juba algusreas kõlav juhtmõte:

Jeesus kutsub patuseid.

Igas salmis julgustatakse kuulma Tema kutset ja püüdlema kindlalt kristlase rõõmsa eesmärgi - patust vabanemise poole:

Kuulge rõõmusõnumeid kõik, kes eksiteele tõtand!

Armuuks veel lahti nüüd: oh, et kõik ka tuleksid! (KLPR 214)

Laulu sõnade autor Erdmann Neumeister, saksa teoloog, poeet ja kirikukantaatide tekstiautor, sündis Saksamaal Uichteritz’is Weißenfelsi lähedal (Sachsen-Anhalt) koolmeistri pojana. Esialgne soov saada põllumeheks asendus peagi teoloogia ja kirjanduse õpingutega Leipzigi ülikoolis, kus ta hiljem pidas ka ise dotsendina luulekunsti loenguid. Peagi asus Neumeister vaimuliku ametisse ja teenis esmalt lühikest aega Bad Bibra ja Eckartsberga koguduses, siis Weißenfelsi õukonnadiakonina ning seejärel Soraus (tänane Zary Poolas) õukonna jutlustaja ja superintendendina. Viimased 40 aastat kuni pensionile minekuni (1715-1755) oli Erdmann Neumeister Hamburgi Püha Jakobi koguduse ülemõpetaja. Neumeister suri Hamburgis tunnustatud vaimulikuna kõrges eas 85-aastasena peaaegu pimedana. Tema haud Hamburgi Jakobi kirikus hävis II Maailmasõja ajal kiriku pommitamisel (1944).

Neumeister on kirjutanud üle tuhande kirikulaulu ja muu luuletuse ning hingekosutuslikke raamatuid. Juba 24-aastasena Leipzigis õppejõuna olles kirjutas ta pealkirja all „De Poetis Germanicis“ kriitilise ülevaate tookordsest saksa kirjandusest. Teda tunti ka pietismi kiiva vastasena, mida ta kritiseeris oma jutlustes ja kirjutistes.

Kirikumuusika seisukohast on erakordselt olulised tema 9 aastakäiku kirikukantaadi tekste (kirjutatud aastail 1695-1742), mida mitmed heliloojad, sealhulgas Johann Sebastian Bach, Georg Philipp Telemann ja Johann Philipp Krieger on kasutanud. Üks aastakäik sisaldab kantaaditeksti igaks pühapäevaks läbi kirikuaasta pühapäevade ettemääratud tekstidele ning lisaks veel suurteks kirikupühadeks. Neis kantaatides uuendas Neumeister olemasolevat kirikukantaadi tüüpi, tuues sinna olulisteks osadeks ooperliku retsitatiivi ja da capo –aaria.

Tema paljudest kirikulauludest tuntuimad on kolmekuningapäeva laul „Jesu, Grosser Wunderstern“ (Imetäht, oh Jeesuke KLPR 54, ULR 163) ning pihilaul „Jesus nimmt die Sünder an“ (Jeesus kutsub patuseid KLPR 214, ULR 381). Neist viimase leiame ka praegusest saksa lauluraamatust Evangelisches Gesangbuch (EG 353) ainsa Neumeister’i tekstina.

Erdmann Neumeister oli kuulus oma luuleliste ja selgete jutluste poolest, millest ei puudunud ka sarkasmi ja kriitikat oma aja ja isegi kohalike võimude aadressil. Ajaloost on teada tema jutlus 1720. aasta jõulude ajal. Samal sügisel oli Johann Sebastian Bach kandideerinud Hamburgi Jakobi kiriku organisti kohale, kuid loobus sellest, kuna koha saamise eest pidi maksma. Neumeister toetas Bachi kandideerimist Hamburgi Jakobi kiriku organisti ametisse 1720. a. ja tegi nende valimiste aluseks olnud ametikoha ostmise osas hiljem sarkastilisi vihjeid oma sama aasta jõulujutluses. Tema jutlus jõuluevangeeliumi koha üle, kus Kristuse sündides kuuldakse inglite laulu ja pillimängu, lõppes mõttega, et kui taevast tuleks ükski neist Petlemma jumalikult mänginud inglitest ja kandideeriks organistiks Hamburgi Püha Jakobi kirikusse, kuid tal ei oleks selle ametikoha ostmiseks raha, võiks ta lihtsalt taeva tagasi lennata

Laulu tõlkija Wilhelm Gottfried Gustav Kentmann (lauluraamatutes nimetatud ka samanimelisest pojapojast eristamiseks Wilhelm Kentmann I) oli tuntud kooliõpetaja ja haridustegelane. Kentmannide suguvõsa on pärit Saksamaalt ning 19.-20. sajandil olnud üheks tähelepanuväärseks eesti kultuuri- ja hariduselu mõjutajaks. Kentmannide Eestimaa suguvõsadele panigi aluse Wilhelm Gottfried Gustav Kentmann, kes saabus 19. sajandi algul noore mehena Eestisse ning tegutses pikka aega (1830-1874) Tallinna poeglaste vaestekooli juhatajana.

Lisaks pedagoogilisele tööle avaldas Wilhelm Kentmann I ka vaimulikke raamatuid ning oli üheks kirikulaulude eestindajaks. Uues Lauluraamatus (1899/1900) on neli tema tõlgitud laulu: Ma tahan oma pattudest (ULR 385), Oh kuningas, kes valitsed (ULR 398), Mu Jeesus, kui ju seeravimid (ULR 420) ja tänane päeva laul Jeesus kutsub patuseid (ULR 381), mis neist ainsana on jõudnud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse (KLPR 214). Laulu tõlke leiame ka 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 236) ja 1892. aastal Revalis trükitud lauluraamatus (nr. 240) 8-salmilisena. Võrreldes laulu tõlkeid neljas erinevas lauluraamatus võib tõdeda, et parandusi ja muudatusi on tehtud üsna vähesel määral. Kõige enam on redigeerimised nii Uues Lauluraamatus kui ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus puudutaud laulu viimast salmi:

1864 1991

Jesus Kutsub pattusid, Jeesus kutsub patuseid,

Ta on mindgi wastowötnud, Ta on mindki vastu võtnud.

Muile ka, kes nutwad süüd, Taevad lahti mulle nüüd,

Taewa ukse lahti jätnud. surres Ta on surma võitnud.

Se peäl ellan, surren nüüd: Oh kuis rõõmustab see meid:

Jesus kutsub pattusid! Jeesus kutsub patuseid.

Wilhelm Kentmann I panuse tähelepanuväärsusest annab tunnistust ka fakt, et juba 1885. aastal anti Tallinna südalinnas olevale tänavale nimi seal (praeguse Kentmanni ja Sakala tänava nurgal) asunud vaestekooli juhataja Wilhelm Gottfried Kentmanni järgi.

Samas majas on elanud ka Kentmann I poeg Woldemar Friedrich Kentmann (1833-1901), vaimulik ja pedagoog, kes teenis Jõelähtme ja Kuusalu koguduses, oli Ida-Harju praostkonna praost ja Eestimaa Konsistooriumi assessor ning ajalehe „Ristirahwa Pühapäewa Leht“ tegevtoimetaja. Tema koostatud on ka vallakoolidele mõeldud „Koolilaste Geograahwia raamat“ (1875), mis avaldas suurt mõju maateaduse levikule Eesti külakoolides. Lisaks kuulus ta Ahrensi eesti uue kirjaviisi pooldajana ka eesti kirjaviisi fikseerimise komisjoni.

Wilhelm Gottfried Gustav Kentmann, kuid veelgi rohkem tema kolm pojapoega olid oma õpingute ja hilisema pedagoogitööga tihedalt seotud Tallinna Toomkooliga, mis sel suvel taas päevakohase teemana on üles tõusnud ning oma tegevust taastamas. Kentmannid on mõjutanud 20. sajandi alguses oma tegevusega nii Toomkooli arenguid kui ka selle kaudu kogu eesti hariduselu.

Wilhelm Kentmann I pojapoeg Wilhelm Eugen Kentmann (Wilhelm Kentmann II, 1861-1938) oli erinevatel aegadel vaimulik Kullamaa ja Peterburi Peetri koguduses, Läänemaa praost ning Eestimaa viimane kindralsuperintendent (1918-1919), õpetas Tallinna Toomkoolis ning tegutses oma isa ajalehe kaastoimetajana. Oma vanaisa jälgedes tegeles ka tema kirikulaulude eestindamisega, olles 1887. a. loodud Liivi- ja Eestimaa ühendatud lauluraamatukomisjoni liige. Temalt on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kolme laulu eestindused.

Teine Wilhelm Kentmann I pojapoeg Woldemar Reinhold Kentmann (1873-1942) oli Kuusalu koguduse õpetaja, kirjastuse direktor ja toimetaja ning aastatel 1906-1908 Tallinna Toomkooli ülemõpetaja.

Kolmas pojapoeg Friedrich Eduard Kentmann (1878-1953) õppis ise toomkoolis ning asutas Toomkooli kui keskõppeasutuse juurde algastme kooli ehk nn eelkooli (1906), mille juhtimisele ta 1908. aastast alates pühendus.

Vaimulikuna Eestimaal teenis veel Wilhelm Kentmann I pojapojapoegki – Wilhelm Kentmann II poeg Kurt Hans Kentmann (1893-1976), kes oli Karuse ja Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja.

Laulu viisi autor Johann (Johannes) Crüger sündis Groß Breesenis, käis ladinakoolis Gubenis, jätkas õpinguid muusika ja teoloogia alal erinevates ülikoolides ning reisis Saksamaal, Austrias, Böömimaal ja Määrimaal. Pärast viit aastat ühes Berliini aadliperekonnas koduõpetaja ametis olemist ning kaht aastat õpinguid Wittenbergis kutsuti teda 1622. aastal Berliini Püha Nikolause kiriku kantoriks ja Zum Grauen kloostri kooli õpetajaks. Neid ameteid pidas ta neli aastakümmet. 1643. aastal tutvus Johann Crüger Berliinis kuulsa laululooja Paul Gerhardtiga, kelle tekste ta hakkas viisistama ja oma kogumikes avaldama. Crügeri ja Gerhardti kohtumist võib pidada mitte ainult saksa, vaid terve kirikulaulu ajaloo seisukohast üheks olulisimaks seigaks.

Kooli- ja kirikulaul elas tookord Berliinis oma õitseaega ja Crüger andeka ja ettevõtliku muusikuna edendas seda oma tööga ja arvukate muusikaväljaannetega. Ta toimetas hulga laulukogumikke, kus oli oma aja tähelepanuväärsete laululoojate (mh Gerhardt, Franck, Rist) laule. Lisaks kirjutas ta nii vokaal- kui instrumentaalteoseid ning artikleid muusikateooriast ja praktikast. Johann Crüger tundis väga hästi ka Genfi psaltrit ning hindas seda kõrgelt. See oli reformatsiooni ajast pärit kogumik lihtsakoelisi meloodiaid, millele oli sepitsetud erinevate tegijate poolt prantsuse- ja saksakeelseid psalmimugandusi. Aastail 1657-1658 töötles Johann Crüger terve Lobwasseri psaltri uude vormi. Tundes väga hästi psaltris esinevaid lihtsaid rahvalaule, põhines tema endagi muusika ennekõike oma rütmilt just neile viisidele.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on ühtekokku 12 erinevat Johann Crügeri viisi 37 tekstiga laulmiseks. Tuntuimad Johann Crügeri viisid on näiteks Paul Gerhardti sõnadele loodud advendilaul Kuis pean vastu võtma (KLPR 3), hommikulaul Mu süda, ärka üles, kiituselaul Ma laulan suust ja südamest (KLPR 387) ning armastatud armulaualaul Minu süda, rõõmustele (KLPR 223), lisaks üks tuntumaid kiituslaule Oh võtkem Jumalat (KLPR 302, Martin Rinckarti sõnad) ning Brandenburgi kuurvürstinna Louise Henriette sõnadele loodud Jeesus, Õnnistegija (KLPR 369). See viis kuulub ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva mõlema Erdmann Neumeister’i lauluteksti, sealhulgas tänase päeva laulu Jeesus kutsub patuseid (KLPR 214) juurde ning esineb ühtekokku kaheksa erineva tekstiga.

Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on see Neumeisteri laul „Jesus nimmt die Sünder an“ (EG 353) trükitud samast ajast pärit Johann Ulichi viisiga „Meinem Jesum laß ich nicht“ (EG 402). Eestikeelsena on see Johann Friedrich Meyeri laul meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus olemas nime all Jeesus, Sind ei jäta ma (KLPR 221), kuid sedagi lauldakse meil Johann Crügeri viisil Jeesus, Õnnistegija.

Kui aga võrrelda Neumeister’i laulu Jeesus kutsub patuseid alguses olevaid viisi juhiseid 1864. ja 1892. aasta lauluraamatutes, leiame sealt viisi soovituseks Jeesukest ei jäta ma koos viitega Punscheli koraaliraamatu numbrile 161.

Punscheli koraaliraamatus avaneb noodipildis tuttav Crügeri viis Jeesus, Õnnistegija saksakeelse pealkirjaga „Jesus, meine Zuversicht“, kuid eestikeelse pealkirjaga Jeesukest ei jäta ma. Lähemalt uurides Punscheli koraaliraamatu viise 161-165 leiame sealt kolm erinevat viisi, millel saksakeelne pealkiri „Jesus, meine Zuversicht“ (P.161-163) ning kaks pealkirjaga „Meinen Jesum lass’ ich nicht“ (P.164-165) samal ajal, kui viiest kolm kannavad eestikeelset nime Jeesukest ei jäta ma (P.161, 164 ja 165) ja mitte ühelgi neist viiest ei ole nimeks Jeesus, Õnnistegija. Eelpool mainitud Johann Ulichi viis, mida kasutatakse saksa lauluraamatus Erdmann Neumeister’i laulu Jeesus kutsub patuseid laulmiseks, leidub Punscheli koraaliraamatus nr. 164.

Rütmi ja meetrumi sobivuse tõttu võib seda Neumeister’i teksti laulda nii ühel kui teisel viisil. Mõtiskleda võib selle üle, kas Punscheli koraaliraamatus viisi 161 juures trükitud kahe erineva laulu eesti- ja saksakeelsed pealkirjad võivad olla põhjuseks traditsioonile, et Eestimaal ja Saksamaal lauldakse seda Neumeister’i laulu Jeesus kutsub patuseid täna erineva viisiga ja kas ehk kunagi on seda lauldud Eestiski sakslastele tuttaval Jeesukest ei jäta ma viisil P.164?

Tekst: Ene Salumäe

Langetati ajalooline otsus- taasasutada Tallinna Toomkool

Toomkogudus on olnud aastasadu Toompeal ja Tallinnas, aga ka kogu Eestimaal
tooniandvaks usu- kultuuri- ja hariduselu eestvedajaks ja mõjutajaks.
Eestimaa peakirikuna on Tallinna Piiskoplik Toomkirik olnud piiskoppide ja
peapiiskoppide katedraaliks. Usuelu innuka eestvedamise kõrval on
toomkogudus olnud läbi aastasadade hariduse ja kristliku kasvatuse
eestseisja


1939. aastal lõpetas Toompeal oma tegevuse siin sajandeid tegutsenud ja
toomkoguduse ning toomkapiitliga tihedalt seotud Tallinna toomkool. See kool
sai osaks möödunud ajaloost, kuid elas edasi paljude inimeste mõtetes,
südametes ja unistustes …

Aprillikuu alguses võttis toomkoguduse õpetajaga ühendust Vanalinna
Hariduskolleegiumi (VHK) direktriss Kersti Nigesen, kes selgitas, et pärast
kooli sisseastumiskatseid Tallinnas on VHK-s tekkinud olukord, kus ei saada
enam jääda kindlaks oma põhimõtetele – võtta vastu lapsi vanalinna
piirkonnast, võtta vastu oma õpetajate ja töötegijate lapsi, võtta vastu
juba õppivate laste õdesid-vendi, võtta vastu kristlaste lapsi. Ukse taha
jääb klassitäis lapsi, kes olid tublid katsetel ning vastasid
vastuvõtutingimustele, kuid ei mahu kool. VHK direktriss tegi EELK-le ja
toomkogudusele ettepaneku, mille sisu oli lühike ja selge: nüüd on sobiv
hetk teha algust luterliku toomkooliga! Konsistoorium otsustas:
- Taasasutada Tallinna toomkool;
- Kutsuda Tallinna toomkooli kaasasutajaks Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.

On jõutud erinevate osapoolte vahel kokkuleppele, et 1.
septembrist asub VHK kõrval tegutseva Püha Miikaeli Kooli juures tegevust
toomkooli 1. klass, kus lapsi asub õpetama kaks klassiõpetajat (üks poiste
rühma ja teine tüdrukute rühma). Klassis asub õppima 27 õpilast, kes
hakkavad kandma VHK õpilastega sarnast koolivormi, kuid toomkooli logoga.
Klassi kodukirikuks, kus toimuvad suurte pühade jumalateenistused ja aktused
on Tallinna Piiskoplik Toomkirik. Klassi usuõpetus hakkab olema luterlik ja
seda hakkab andma toomkooli klassi juhataja Egle Viilma. Klass asub õppima
VHK õppekava alusel.

Klass on leidnud endale kodu vanalinnas kaunis majas, mis vajab enne sügist
veel tõsist remonti ja kooli tingimustele vastavusse viimist. Samuti vajab
toomkooli klass alustamiseks kõike, mida ühel koolil vaja läheb, alustades
laudadest-toolidest, tahvlist kuni rulloode, sööginõude ja kontoritarveteni.

NB! Kõigil, kes soovivad Eesti ainsa luterliku klassi ja tulevase toomkooli
tegevusega alustamist omalt poolt toetada erinevate kooli jaoks mõeldud
materjalide, tarbeesemete, tööjõu, ehitus- ja remonditarvete, või muu
vajalikuga, võtta ühendust e-kirja aadressil tallinna.toom@eelk.ee või
telefonil 5157473.

Vaja on tõepoolest kõike ehitusmaterjalidest ja -abist kuni värviliste
pliiatsiteni!

Samuti on võimalik teha toomkooli klassi ja asutatava Tallinna Toomkooli
heaks annetusi, millelt eraisikud saavad tagasi järgmisel aastal ka oma
tulumaksu. Annetuse tegemiseks vajalikud koordinaadid on:

Saaja: EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus
Arve nr: 10022002639007
Selgitusse märkida: "Annetus Toomkooli heaks" ja oma nimi.

JUULIKUU Toomkirikus

Reedel, 8. juulil kell 13 — Maestro Roman Toile EELK elutöö preemia üleandmise T Ä N U P A L V U S. Esitletakse Roman Toi autori CDd ja koraalivihikut.

Laupäeval, 9. juulil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Gustav-Leo Kivirand.

Pühapäeval, 10. juulil kell 11 — M I S S A. Jutlustab abipraost Arho Tuhkru, organist Gustav-Leo Kivirand.

kell 15 — MISSA Merivälja Pansionis.

Laupäeval, 16. juulil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Pierre Zevort (Prantsusmaa).

Pühapäeval, 17. juulil kell 11 — M I S S A. Jutlustab abipraost Arho Tuhkru.

Kolmapäeval, 20. juulil kell 19 — O R E L I K O N T S E R T — Anne Kirstine Mathiesen (Taani). Sissepääs piletitega!

Laupäeval, 23. juulil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Kristel Aer.

Pühapäeval, 24. juulil kell 11 — M I S S A. Jutlustab abipraost Arho Tuhkru, organist Kristel Aer.

Reedel, 29. juulil kell 17 — Tallinna XXV Rahvusvahelise Orelifestivali

A V A K O N T S E R T - P A L V U S koostöös Eesti Kontserdiga

Laupäeval, 30. juulil kell 12 — O R E L I P O O L T U N D — Aaro Tetsmann.

Pühapäeval, 31. juulil kell 11 — M I S S A. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma, organist Ene Salumäe.

3.07 Päeva laul

3. juuli 2011, 3. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kutse Jumala riiki

Päeva evangeelium: Lk 19:1-10

Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik,

kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Mt 11:28

Päeva laul:

ÜLES, ÜLES JEESU JUURDE- KLPR 333

Sõnade autor: Johann Caspar Schade (1666-1698)

Tõlkija: Paul Roderich Bidder (1850-1908)

Viisi autor: teadmata

Kolmanda nelipühajärgse pühapäeva piiblilugemiste keskne teema on kutse Jumala riiki ja kutsumise kuulmise tähendus.

Päeva evangeeliumiks on Luuka järgi (Lk 19:1-10) jutustus Jeesuse külaskäigust tölnerite ülema Sakkeuse juurde. Kui rahvas nurises, et Jeesus on patuse mehe koju öömajale läinud, kostis Jeesus: Täna on sellele kojale tulnud pääste,

sest ka tema on Abrahami poeg.

Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.

Maise elu ülesanded ja ahvatlused võivad inimesele Jeesuse kutse vastuvõtmisel takistuseks saada. Kes kahtleb ja viivitab, kaotab pakutud võimaluse. Nõnda kutsubki pühapäeva Halleluujasalm üles:

Täna, kui te kuulete Ta häält,

ärge tehke kõvaks oma südant. (Ps 95:7-8)

Päeva laulu salmides kõlab julgustav üleskutse pürgima taevariiki:

Üles, üles, Jeesu juurde lenda, minu hing ja meel!

Sisse, sisse tungi taeva, mis Ta avas sinule!

Kus su Jeesus, sinna jõua, jäta, mis maailma peal!

Nüüd taevasse! (KLPR 333)

Laulu sõnade autor Johann Caspar Schade, luterlik-pietistlik teoloog, kirjanik ja kirikulaulude looja, sündis Kühndorf’is (Meiningen, Thüringen). Tema isa oli vaimulik ja dekaan kohalikus gümnaasiumis. Schade õpingud jätkusid pärast Schleusingeri gümnaasiumi Leipzigi ülikoolis filosoofiat, heebrea keelt ja teoloogiat studeerides ning päädisid filosoofia magistri kraadiga.

Leipzigis tutvus ja sõbrunes Schade pietistide juhtfiguuri August Hermann Francke’ga ning liitus tema asutatud seltsiga „Collegium philobiblicum“. Peagi viisid pietistliku liikumise ja luterlike ortodokside vastuolud Leipzigis rahutusteni (nn „Leipzigi pietistlikud rahutused“ 1689/90) ning nii Schade kui tema pietistidest kolleegid pagendati linnast.

1691. aastal kutsuti Johann Caspar Schade diakoniks Berliini Püha Nikolai kirikusse, kus parasjagu oli ülemõpetajaks ja praostiks üks pietismi rajajaist Philipp Jacob Spener. Tema ametivennana alustas Schade koguduses oma aktiivset tegutsemist, olles tuntud kui suurepärane kõnemees, hingehoidja ja vaeste toetaja. Rahutused tekkisid aga peagi ka Berliinis, kui Schade ja tema kolleegid kritiseerisid teravalt kirikut, vaimulikkonda ja ametivõime ning hakkasid lodeva pihipraktika vastu võideldes nõudma erapihi ja –absolutsiooni kaotamist kuni sinnamaani, et keeldusid ise erapihti vastu võtmast. Sellest poleemikast süttis nn „Berliini pihitüli“ (1696-98), mis lõppes Brandenburgi kuurvürsti Friedrich III (alates 1701 Preisimaa kuningas Friedrich I) poolt välja kuulutatud erapihi kohustuse likvideerimisega üldise „avatud“ pihi kasuks (“Generalbeichte” ja “Generalabsolution”). Selle diskussiooni ajal Schade suri kõigest 32-aastasena. Käimasolevad rahutused varjutasid ka tema matuseid.

Johann Caspar Schade oli tuntud ka kirikulaulude luuletaja ja harduskirjanikuna. Tema ligi poolesajast kirikulaulust üsna mitmed leidsid tee saksa lauluraamatutesse. Selged ja stiililt lihtsad, kuid luulerütmilt mitmekesised vaimulikud laulud on täis vaimustust elu ja ristiinimeseks olemise üle ning tulvil armastust Jeesuse vastu. Mitmed neist ilmusid kogumikus Andächtig singender Christenmund Wosel (1692-94) ja Geistreiches Gesang-Buch (Halle, 1697), hiljem postuumselt välja antud koondkogumikus Fasciculus Cantionum, Das ist zusammen getragene geistliche Lieder (1699).

Schade lauludest tuntuimaks on saanud eelkõige palvelaul “Mein Gott, das Herz ich bringe dir” (Ma annan oma südame, KLPR 320, ULR 454, seal salme 13, Vanas Lauluraamatus koguni 24!), paastuaja laul “Meine Seel', ermuntre dich” (Minu süda, ärka nüüd KLPR 73, ULR 173) ja “Mein Seel' ist stille zu Gott (Vaikselt võtan vastu KLPR 443, ULR 531). Lisaks neile kolmele leiame nii Kiriku Laulu- ja Palveraamatust kui ka selle eelkäijast Uuest Lauluraamatust veel kaks Schade teksti: Mu Jeesus, kallis elu (KLPR 74, ULR 335, saksa keeles „Mein Jesu, schönstes Leben“) ning tänase päeva laulu Üles, üles Jeesu juurde (KLPR 333, ULR 270, saksa keeles „Auf, hinauf zu deiner Freude”) mis ilmus esmakordselt juba Johann Caspar Schade eluajal lauluraamatus Geistreiches Gesang-Buch (Halle 1697).

Tänase saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiossa ei ole jäänud enam ühtegi Johann Caspar Schade teksti.

Seda märkimisväärsem on fakt, et kõik Uues Lauluraamatus olnud 5 Schade laulu on ka tänases Kiriku Laulu- ja Palveraamatus sees ning vähemasti üks neist – Ma annan oma südame (KLPR 320) - võib-olla osaliselt ka tänu selle laulmiseks kasutatavale eesti rahvaviisile “Meil aiaäärne tänavas”, on saanud eriliselt armastatud lauluks meie kogudustes. See Schade laul koos rahvaviisiga on trükitud ainsa eestikeelse lauluna ära ka Luterliku Maailmaliidu lauluraamatus Laudamus (nr. 115, 4. väljaanne, 1970).

Laulu tõlkijaks märgitud Paul Roderich Bidder, baltisaksa päritolu eesti vaimulik, sündis ja sai oma koolihariduse Tartus. Usuteaduse õpingud Tartu ülikoolis jätkusid Erlangeni Ülikoolis, kus Bidder omandas doktorikraadi. Lühikest aega töötas ta Tartu Linna tütarlastekoolis usuõpetuse õpetajana, kuni ordineeriti 1877 Peterburis vaimulikuks. Samast aastast kuni oma surmani teenis Paul Roderich Bidder Laiuse koguduse õpetajana ja paar viimast aastat ka praostina.

Tema isa Georg Friedrich Karl Heinrich von Bidder oli füsioloog, anatoom, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professor ja aastatel 1858-1865 Tartu Ülikooli rektor. Arstiteadlasi ja vaimulikke oli Paul Roderich Bidderi lähisugulaste hulgas veelgi. Tema vend Friedrich Ernst oli arstiteadlane ja kaks poega vaimulikud: Roderich Bidder teenis enne 1939. aastal Saksamaale siirdumist Harju-Risti, Nissi ja Tallinna Peeteli kogudust ning Alfred Bidder oli enne Saksamaale siirdumist (1933) aastatel 1917-1933 Tallinna saksakeelse Toomkoguduse õpetaja (alates 1927 pärast eestikeelse koguduse asutamist jätkas saksakeelne kogudus Niguliste kirikus).

Paul Roderich Bidder kuulus 1887. aastal Liivimaa sinodi poolt kokkukutsutud lauluraamatu komisjoni, kus esimeheks oli Põltsamaa koguduse õpetaja Carl Maurach, liikmeiks teiste hulgas Nõo koguduse õpetaja ja luuletaja Martin Lipp ja keeleliseks ülevaatajaks Jaan Bergmann Paistust. Pärast Eestimaa sinodi soovi Liivimaaga uue ühise lauluraamatu valmimiseks jõud ühendada jätkas Bidder Liivimaa esindajana Tartu ülikooli kiriku õpetaja prof. Ferdinand Hörschelmanni juhitud lauluraamatu komisjonis kuni Uue Lauluraamatu valmimiseni (1899/1900). Uuest Lauluraamatust võimegi leida Bidderi kaastööd 28 lauluteksti juures, lisaks veel 7-salmilise tema enda lauluteksti kiriku pühitsemise pühaks Kui armsad, vägev kuningas, Su hooned on, kus hiilgamas Su püha taeva sära! (ULR 310).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Paul Roderich Bidderilt seesama laulutekst Kui armsad, vägev Kuningas (KLPR 248) ja ühtekokku 9 tõlget või redigeeringut.

Johann Caspar Schade laule on eestikeelsetes lauluraamatutes juba 18. sajandi algusest peale. Nii võime leida Schade laulu „Meine Seel’, ermuntre dich” – Wirkugo mo südda nüüd (Minu süda, ärka nüüd KLPR 73) lauluraamatust „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud... Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“ (lk. 44 laul nr. 24). 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke) sisaldab täna meie lauluraamatus leiduvaist Schade lauludest juba kolme.

Kuna Johann Caspar Schade laul Üles, üles Jeesu juurde (KLPR 333) on eestikeelsena ja 6-salmilisena olemas 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 366 Üllesse so rõmo pole! Minno südda hing ja meel), siis Paul Roderich Bidder, kes raamatu ilmumise ajaks oli kõigest 14-aastane, on olnud tõenäoliselt selle lauluteksti hilisemaks redigeerijaks. Kui võrrelda Schade laulu tõlget Uues Lauluraamatus sama laulu tõlkega 1864. aasta prooviraamatus (keeleliselt enam-vähem sama tõlge ka Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus 1892, nr. 395), siis Bidderi tehtud nii keelelised kui kohati ka sisulised muudatused on märgatavad ja laul on lühendatud 5-salmiliseks. Kiriku Laulu- ja Palveraamtus on säilinud Uues Lauluraamatus olev Bidderi redaktsioon vaid pisikeste keeleliste korrektuuridega.

Lisaks vaimuliku tööle ja lauluraamatu uuendustöös osalemisele on Paul Roderich Bidder jätnud endast omal viisil jälje ka Laiuse pastoraadi aiandustraditsioonidesse. Nimelt pidi selle traditsiooni järgi iga järgnev Laiuse kirikuõpetaja maksma eelnevale kokkuleppelise tasu pastoraadi köögi- ja puuviljaaia „pärandiks saamise” eest. Nii pidi ka Paul Roderich Bidder maksma oma eelkäija pärijale 130 rubla. Sealjuures leidis ta, et viljapuuaia maks on täiesti mõttetu ning loobus enese ja oma pärijate nimel oma ametijärglaselt selle sissenõudmisest, lõpetades jäädavalt selle traditsiooni Laiusel.

Laulu viisi autorluse kohta andmed puuduvad.

KLPR-s nagu ka Uues Lauluraamatus on laulu Üles, üles Jeesu juurde noodi kohal märge „Omal viisil“, mis tähendab, et antud viis ja sõnad kuuluvad kokku. Viisi autori kohale on märgitud Johann Caspar Schade laulu saksakeelne algusrida „Auf, hinauf zu deiner Freude“.

Riia toomorganisti W. Bergneri poolt välja antud 4-häälses koraaliraamatus „Choral- und Präludienbuch mit liturgischen Beilagen“ (eessõna 1899, trükitud Riias) on sama lauluviisi „Auf, hinauf zu deiner Freude“ (nr. 12) noodi kohale kirjutatud: „nach J. R. Ahle vor 1673 Mühlhausen“.

See kaunis ja huvitava meloodia ning meetrumiga viis esineb Kiriku Laulu- ja Palveraamatus vaid ühel korral. Ka Uue Lauluraamatu taga oleva registri põhjal selgub, et seda Punscheli koraaliraamatu viisi nr. 313 on kasutatud ainult sellesama Schade laulu sõnade puhul. Punscheli koraaliraamatus seisab viisi autori kohal üksnes märge „Um 1700“.

Tekst: Ene Salumäe

EELK elutöö preemia maestro Roman Toile

KOORIDIRIGENT, HELILOOJA, ORGANIST, KIRIKUMUUSIK JA MUUSIKAPEDAGOOG ROMAN TOI TÄHISTAS 18. JUUNIL 95. SÜNNIPÄEVA.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik hindas Roman Toi panust EELK elutöö preemiaga selle aasta nelipühal, 12. juunil 2011 Tallinna Toomkirikus. EELK peapiiskop Andres Põder annab EELK elutöö preemia maestro Roman Toile üle 8. juulil 2011 kl 13 Tallinna Toomkirikus. Samas toimub Roman Toi orelimuusika uue heliplaadi esitlus.

26.06 PÄEVALAUL

26. juuni 2011

2. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kaduvad ja kadumatud aarded

Päeva evangeelium: Mt 13:44-46

Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind,

ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. Lk 10:16

Päeva laul: EI MA MUUD SIIN ILMAS TAHA-KLPR 263

Sõnade autor: Salomo Liscow (1640-1689)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Heinrich Albert (1604-1651)

Pühapäeva sisuks on kadumatud taevased aarded ning teisalt kaduvad ja petlikud maised rikkused. Rikkuste ihaldamine juhib isekusest kasvavatele tegudele, Jumala armastus juhib Tema tahte kohasele teenivale elule. Selles on Kristus meie eeskujuks. Tema oli rikas, kuid Ta sai vaeseks, et meid rikkaks teha.

Kaduvaist ja kadumatuist väärtusist kõneleb ka pühapäevane päeva laul. Salm-salmilt tõdetakse, kuis maiste rikkuste sära tuhmub, lootused kustuvad ja aarded kaovad, kuid Jeesuse antud heldus ja rõõm jäävad.

Ei ma suuremat saa vara selles ilmas iialgi.

Kui kõik lootus kustub ära, siis jääb Jeesus ometi.

Mis siin hiilgab iluga, see peab peagi kaduma.

Aga mida Jeesus annab oma heldest südamest,

see mul taeva krooni kannab, see teeb suureks igavest.

Päeva laulu esimeses ja viimases salmis kõlabki kristlase kindel valik:

Ei ma muud siin ilmas taha kui ükspäinis Jumalat.

Sinu juures üksnes ma võin täit rõõmu maitseda. (KLPR 263)

Laulu sõnade autor Salomo (või Salomon) Liscow (esinevad ka nimekujud Liscov, Liskov, Lischkow, Liskovius või Liscovius) kuulub saksa luterliku kiriku vaimulike luuletajate paremikku, keda kõrvutatakse sageli Paul Gerhardti, Samuel Francki ja teiste meistritega.

Salomo Liscow sündis Niemitzsch’is (Niederlausitz) luterliku vaimuliku pojana, kuid kaotas mõlemad vanemad juba varakult. Pärast Dresdeni Kreuzkooli jätkusid õpingud Wittenbergi ülikoolis teoloogia alal. Juba üliõpilasena avaldus tema erakordne luuletajatalent ning ta krooniti keiserlikuks poeediks. 1664. aastal asus Liscow vaimulikuna teenima kogudusi esmalt Otterwisch’is ja Stockheimis (Grimma), paarkümmend aastat hiljem Wurzen’is (Sachsen). Tema 9 poega ja 4 tütart kaotasid oma isa kahjuks üsna varakult, kui Salomo Liscow Wurzenis juba mõne aasta pärast 49-aastasena suri.

Liscow oli kirjanik ja poeet, kelle loomingus on nii ilmalikku kui vaimulikku luulet, millest suur osa on ka viisistatud. Tema varasele pietismile iseloomulikud vaimulikud laulud paistavad silma nii oma südamlikkuse, siiruse ja sügavuse kui kauni ja voolava keele poolest ja nad leidsid juba varakult oma kindla koha koguduste lauluraamatutes. Tänase saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiossa on jõudnud vaid üks Salomo Liscowi lauludest: „In Gottes Namen sang ich an“ (EG 494), mida eestikeelsetes lauluraamatutes ei ole olnud, kuid mis on sisaldunud siinsetel Liivimaa aladel kasutusel olnud saksakeelsetes lauluraamatutes (näit. „Ewangelisch=lutherisches Gesangbuch für Kirche, Schule und Haus“, Riga und Mitau (praegune Jelgava) 1881, laul nr. 398).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Liscowi laulu: Oh mõtle, inimene (KLPR 379, saksakeelsena „Bedenke, Mensch, das Ende“) ning rubriigis „Jumala arm Kristuses“ asuv tänase pühapäeva päeva laul Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263, saksakeelsena „Meines Lebens beste Freude”).

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on seda Salomo Liscowi laulu lauldud juba üsna varsti pärast selle loomist.

Leiame tänase päeva laulu Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263, saksakeelsena „Meines Lebens beste Freude“) 18. sajandi alguse lauluraamatust „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud... Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“ rubriigist „Laulud Jeesuse Nimmest“ (lk. 14 nr. 8) 9- salmilisena (Ei ma muud siin ilmas tahha).

Nii 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke, lk. 31 nr. 28 esimene laul rubriigis „Laulud Jesussest“) kui ka Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 347, rubriigis „Maailma ärasalgamisest ja käimisest Kristuse jälgis“) leiame selle laulu samuti 9-salmilisena ja üldjoontes väga väikeste keeleliste muudatustega. Laul on olemas väheste keeleparandustega, v.a. viimane salm, ka 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 336).

Uues Lauluraamatus (1899/1900) on see Salomo Liscowi laul (ULR 228) lühenenud 8-salmiliseks (ära on jäänud 8. salm) ning viimane salm on saanud uue, algkeelele lähedasema tõlkevariandi.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263) tänaseks 7-salmiline sisuline tervik. Võrreldes esimeste eestindustega on keeleliselt kõige rohkem muutunud neljas ja viimane salm (seda juba Uues Lauluraamatus) ning välja on jäänud ka algne 7. salm. Laulu esimene salm on aga meieni jõudnud üsna väheste redigeerimistega ning võime seda tänaselgi päeval laulda peaaegu samasuguses keelelises vormis kui meie esivanemad ligi 300 aastat tagasi.

1726 1991

1. Ei ma muud siin ilmas tahha 1. Ei ma muud siin ilmas taha

kui üks päines Jummalad; kui ükspäinis Jumalat.

Jesust minna tagga ajan Jeesust nõuan mina taga,

Jesust minno Issandat Jeesust, oma Issandat.

Keik mo himmo ilma pääl Kõik mu iha ilma peal,

Se on taevas ülleväl. see on taevas üleval.

Laulu viisi autor Heinrich Albert (ka Alberti), saksa helilooja ja poeet, sündis Bad Lobenstein’is (Vogtland, Thüringen). Muusikalise hariduse sai ta oma nõbu, helilooja Heinrich Schützi juures Dresdenis ja Königsbergis. Lisaks muusikale õppis ta ka õigusteadust Leipzigis, jätkates samal ajal tegelemist heliloominguga.

1630. aastal sai Heinrich Albertist Königsbergi toomkiriku organist. Ta osales aktiivselt kohalikus kunstielus ning tema suvemajast sai mitmete tolle aja ja piirkonna tuntud poeetide kohtumispaik. Albertit peetakse oma ajastu saksa soololaulu meistriks. Tema kuulsaimad teosed ongi kaheksas köites ilmunud soololaulud ehk aariad, koorilaulud ja kantaadid. Selle nn „gebrauchsmusik“ ehk tarbemuusika hulgas on palju pühendusega teoseid tähtpäevadeks, mis annavad huvitavat informatsiooni Königsbergi tollasest elust ja suhetest. Albert viisistas nii omi kui ka oma hea sõbra, praeguses Klaipedas sündinud ja Albertiga samal ajal Königsbergis tegutsenud poeedi, ülikooli professori ja rektori Simon Dachi luuletusi. Heinrich Alberti laulud olid juba tema eluajal väga populaarsed ja mõnestki on saanud tänaseni tuntud koraaliviis.

Tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on ainus Heinrich Alberti nii viisi kui sõnadega laul „Gott des Himmels und der Erden“ (EG 445, eesti keeles Jumal maa ning taeva Looja, KLPR 385), mis on meiegi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ainus Alberti sõnadega laul. Küll aga lauldakse sellel esmalt 1642. või 1644. aastal ilmunud Alberti viisil veel viit laulu meie lauluraamatus, nende hulgas ka tänane päeva laul, Salomo Liscowi Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263), mida on lauldud Eestis sama Heinrich Alberti viisiga ligi 300 aastat. Viisi rohkest levikust eesti rahva seas annavad tunnistust mitmed algse koraaliviisi põhjal sündinud rahvapärased koraaliteisendid. Neist ühe rannarootslaste variandi Vormsi saarelt on üles kirjutanud helilooja Cyrillus Kreek ja selle võime leida oikumeenilisest noortelaulikust „Oiku“ (Eesti Kirikute Nõukogu 2003, laul nr. 7). Soovi korral võib proovida tänastki päeva laulu Salomo Liscowi sõnadega laulda näiteks hoopis Heinrich Alberti koraaliviisi põhjal sündinud sellesama rahvapärase viisivariandiga. Meie lauluraamatust pisut erineva, kuid algupärasele lähedasema ehk nn restaureeritud viisi- ja rütmikuju leiame sellest Alberti viisist nii tänasest saksa (EG 445), soome (näit. Virsikirja 185) kui ka rootsi (näit. Psalmbok 273) lauluraamatust.

Tekst: Ene Salumäe