Päeva laul

18. september 2011

14. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Meie ligimene

Päeva evangeelium: Mt 5:43-48

Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes

mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Mt 25:40

Päeva laul: SÜDA SELTSIKS SÜDAMELE

Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 314

Sõnade autor: Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700-1760)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Böömimaa vennad

14. nelipühajärgse pühapäeva teemaks on Meie ligimene.

Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki nägema igas inimeses oma ligimest.

Inimene ei ole ise alati teadlik sellest, et ta head tehes tegutseb Jumala armastuse vahendajana. Kristuselt saame jõu headeks tegudeks ning ligimese teenimiseks. Seda jõudu ja valmidust teenida palume ka pühapäeva päeva palves:

Ära lase meil elu koormate ja raskuste keskel unustada,

et kõik, mis meil on, tuleb Sinu käest.

Aita meid üksteist meelsasti ja kasupüüdmatult teenida.

Päeva laulus kõlab Jumala kõiki inimlikke piire ületava armastuse sõnum ühendava jõuna südamest südamesse, vennalt vennale, rahvalt rahvale ja päädib julgustava tõdemusega:

Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos,

siis maailmgi tunneb, ütleb:

„Siin on Jeesu jüngrid koos!“ KLPR 314

Laulu sõnade autor, Vana-Austria aadli suguvõsast põlvnev krahv Nikolaus (ka Nicolaus) Ludwig von Zinzendorf, oli Herrnhuti vennastekoguduse asutaja ja piiskop. Dresdenis ministri pojana sündinud Zinzendorf jäi juba 7-nädalaselt isata ja kuna ema abiellus peagi uuesti, sai noore Zinzendorfi peamiseks kasvatajaks emapoolne vanaema Henriette Catharine von Gersdorf. See väga hea haridusega Freifrau, ortodoksne luterlane, kuid Halle pietismi toetav jõud ja mitmete kirikulaulude autor (KLPR 162 Truu ja ustav karja hoidja), omas häid suhteid nii pietistide kui luterliku ortodoksia tähtsamate esindajatega. Tema kodu Großhennersdorfi mõisas oli pietismi isa Philipp Jakob Speneri pooldajate kogunemiskohaks. Nii möödus Zinzendorfi lapsepõlv usuliselt tõsises, ent külalistele väga avatud ja oikumeenilises keskkonnas.

1710. aastal saatis vanaema Nikolaus Ludwigi õppima Hallesse kuulsa pietisti August Hermann Francke juhitud kooli, kus õpingute loomuliku osana lauldi palju, sealhulgas tolleaegsest olulisimast pietismi vaimus lauluraamatust Geist=reiches Gesang=Buch (Halle 1704, sisaldas ka Henriette Catharine von Gersdorfi laule). Neid laule oskas Zinzendorf veel täiskasvanunagi suurel hulgal peast. Ka vennastekoguduse lauluhetkede eeskuju pärineb Hallest, kus need olid oluline osa õppeasutuse nädalarütmist. Järgnesid õigusteaduse õpingud Wittenbergi ülikoolis, mis oli tol ajal teravas vastuolus Halle ülikooliga.

20-aastasena rändas Nikolaus Ludwig von Zinzendorf paar aastat reformeeritud Hollandis ja katoliiklikul Prantsusmaal. See reis mõjutas ja avardas tema niigi oikumeenilist mõtlemist ning tugevdas juba õpinguajast pärit soovi ühendada erinevaid konfessioone.

Reisilt naastes Zinzendorf abiellus ning töötas Dresdenis õukonna- ja justiitsnõunikuna. Oma maakodus Berthelsdorfis andis ta varjupaika Böömi- ja Määrimaalt (tänase Tšehhi aladel) põgenenud erinevate konfessioonide kristlastele ja pani nii aluse Herrnhuti vennastekogudusele (saksa keeles „Unter der Hut des Herrn“, ’Issanda kaitse all’, lühenes hiljem: Herrenshut, Herrnhut). Vanaema surma järel (1726) lahkus ta oma ilmalikest ametitest ning 1727. aastast pühendas end täielikult vennastekoguduse teenimisele. 1737. aastal ordineeriti Nikolaus Ludwig von Zinzendorf Herrnhuti piiskopiks. Zinzendorf suri ja on maetud Herrnhuti.

Zinzendorf töötas välja vennastekoguduse korra. Iga päev algas hommikupalvusega ja lõppes laulutunniga, pühapäeval oli jumalateenistus. Uuteks liturgilisteks vormideks said armastuse söömaaeg, jalgade pesemine, tunnipalvused läbi päeva ja öised valvamised. 1728. aastal sündis esimest korda Herrnhuter Losunger (eestikeelsena levinud pealkirja all „Vaimulikud loosungid“), mis pakuvad igaks päevaks loosi teel valitud piiblisalme, lisaks lühikese vaimuliku mõtiskluse või kirikulaulu salmi ning on tänase päevani üle maailma ja ka Eesti kristlastele lugemiseks kättesaadavad. Herrnhuti vennastekoguduse esmane vaimulikkond kujunes suures osas ilmikjutlustajatest. Hiljem integreerus kogudus kohaliku luterliku kiriku juurde. Silmatorkavalt tugev oli naiste positsioon uues koguduses vanemate, õpetajate ja järelvaatajatena. Zinzendorfi köitis juba noorusest ka misjonitegevus kaugetel maadel ja tutvudes 1731. aastal Kopenhaagenis kuninga kroonimisel Kariibi mere saartelt pärit kammerteenriga sai peagi teoks vennastekoguduse esimene misjonipunkt Neu-Herrnhut ühel Kariibi mere saarel.

Zinzendorf reisis väga palju nii Euroopas kui ka Lääne-Indias ja Põhja-Ameerikas. Nende misjonireiside tulemuseks olid sageli vennastekoguduste asutamised maailma erinevais paigus, aga ka erinevate konfessioonide – luterlaste, katoliiklaste, reformeeritute jt vahelise ühisosa leidmine. Nõnda oli Zinzendorf üheks esimeseks oikumeenilise liikumise teadlikuks edendajaks.

1736. aastal tegi ta reisi Liivi- ja Eestimaale. 20. septembril kuueks päevaks Tallinna saabunud krahv Zinzendorf jutlustas kolmapäeva, 25. septembri hommikul, Tallinna Toomkirikus. Zinzendorf võeti Eestis rahva poolt väga soojalt vastu. Pärast toomkirikus peetud jutlust oli kuulda ütlusi: „See on meie aja õige Luther!“ Zinzendorfil sündisid lähedased suhted ja kontaktid tolleaegse Eestimaa Konsistooriumiga ja samuti aadelkonnaga. Tänu neile headele suhetele sai teoks esimese eestikeelse Piibli trükis ilmumine 1739. aastal.

1986. aasta sügisel tähistati Tallinna Toomkirikus piduliku jumalateenistusega Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi toomkirikus jutlustamise 250-ndat aastapäeva. Selleks puhuks EELK Konsistooriumi poolt koostatud laululeht sisaldas Zinzendorfi eesti keelde tõlgitud laule ja ülevaate tema elust ja tegevusest Eesti vennastekoguduse ajalugu uurinud professor Voldemar Iljalt.

12-aastasena oma esimese kirikulaulu loonud Nikolaus Ludwig von Zinzendorf jättis endast maha üle 2000 laulu, millest valdav osa on sündinud vennastekoguduse palvetundides vaba improviseerimise tulemusna ning need on kirja pandud teiste poolt. Zinzendorf pidas väga oluliseks koguduse igapäevaseid kogunemisi piibli uurimiseks. Lisaks kõnedele pidid need kindlasti sisaldama palvetamist ja laulmist. Zinzendorfi seisukoht oli, et Kristuse kogudus peab oskama laulda, kuid vabalt, ilma lauluraamatuta. Tänu hetkeinspiratsioonist sündimisele on tema laulud ehk kvaliteedilt ebaühtlased, kuid annavad tunnistust märkimisväärsest luuleandest.

Herrnhuti vennastekoguduses 18. sajandi teisel poolel tegutsenud tähelepanuväärne saksa kirikumuusik ja Herrnhutis piiskopiks ordineeritud Christian Gregor töötles hiljem üle paarisaja Zinzendorfi teksti koguduse kasutuseks sobivaks ja kogus nad koos oma lauludega Herrnhuti vennastekoguduse lauluraamatusse (1778). Selles on ka tänase pühapäeva päeva laul Süda seltsiks südamele (KLPR 314, saksa keeles „Herz und Herz vereint zusammen“), mis pärineb Jeesuse viimaseid kõnesid ja kohtumisi käsitlevast Zinzendorfi poeemist "Die letzten Reden unsers Herrn" (Jh 14-17).

Tänasest saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast leiame 4 Zinzendorfi laulu. 1720-ndate aastate esimesel poolel sündinud 7-salmilise laulu „Herz und Herz vereint zusammen“ (EG 251) juurde on lisaks autorile Nikolaus Ludwig von Zinzendorfile märgitud ka teksti eri aegadel töödelnud Christian Gregori (1778) ja Albert Knappi (1837) nimed.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Zinzendorfilt 3 teksti: lisaks tänasele päeva laulule Süda seltsiks südamele (KLPR 314) veel lastelaul Ma olen väike lapsuke (KLPR 427, saksa keeles „Ich bin ein kleines Kindelein“) ja Zinzendorfi üks tuntumaid laule Jeesus, meie eel (KLPR 467, saksa keeles „Jesu, geh voran“ EG 391).

Laulu Süda seltsiks südamele (KLPR 314) laiast levikust ja laulu sõnumi ühendavast jõust annavad tunnistust sisaldumine nii vennastekoguduse ja luterliku kiriku lauluraamatutes kui ka baptistide, metodistide ja adventistide laulukogumikes üle maailma. Seda Zinzendorfi laulu laulavad meie kaaskristlased lähedal ja kaugel nii inglise keeles („Christian hearts, in love united”), rootsi keeles („Hjärtan, enigt sammanslutna“) kui soome keeles (“Sydän auki toisillenne“) ja veel paljudes teisteski keeltes.

Laulu tõlkija on teadmata.

Mitmeid Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi laule leidub eestikeelseina juba nn Vanas Lauluraamatus. 1829. aasta kordustrükist leiame teiste hulgas tänagi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva lastelaulu Ma olen väike lapsuke (nr. 289 lk. 360, saksa keeles „Ich bin ein kleines Kindelein“, KLPR 427).

Uude Lauluraamatusse (1899/1900) jõudis 6 Zinzendorfi laulu, neist Jeesus, meie eel (KLPR 467, ULR 442, saksa keeles „Jesu, geh voran“) ja tänane päeva laul Süda seltsiks südamele (KLPR 314, ULR 476, saksa keeles „Herz und Herz vereint zusammen“) esimest korda. Kuna kummagi laulu juures andmed tõlkija kohta puuduvad, vajab laulu eestikeelse tõlke päritolu veel uurimist.

Erinevaid eestikeelseid tõlkemugandusi sellest krahv Zinzendorfi oikumeenilisest laulust võime leida ka baptistide kogumikust Evangeelsed Laulud (1975, nr. 87, 3 salmi) ja baptistide-metodistide-nelipühilaste ühisest lauluraamatust Vaimulikud laulud (1997, nr. 223, 3 salmi) ning adventistide lauluraamatust Vaimulikke laule (1994, nr. 317, laulu algus „Süda seotud südamega alati on tugevalt“).

Laulu viisi päritoluks on märgitud: Böömimaa vennad, Herrnhut 1735. Vennastekoguduse keskel sündinud ja tarvitusel olnud rikast lauluvara hakati peale koguduse kujunemist välja andma erinevates lauluraamatutes, mis sisaldasid rohkesti nii böömi ja määri kristlastest põgenike laule kui ka Herrnhutis sündinud uusi laule, samuti juba varasematest lauluraamatutest tuttavaid laule.

See viis on pärit 17. sajandi lõpust ja tuli üldisesse kasutusse alates 1735. aastast seoses Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi teksti „Herz und Herz vereint zusammen“ (Süda seltsiks südamele KLPR 314) nimiviisina. 19. sajandil viisi kasutus laienes ja nüüdsel ajal on see paljude maade lauluraamatutes.

Ajaloost on teada, et 1467. aastal sündinud ja nn hussiitide liikumisest pärit Böömi vendade kogudus oli hästi organiseeritud, askeetlike eluviiside ja sügava usueluga. Böömi vendadel on olnud oma laulukogumikke juba 16. sajandi algusest. 1541. aastal ilmunud Jan Rohi (Johann Horn) tšehhikeelsest lauluraamatust on mh pärit laulu Tule, Jeesus, helde armutooja (KLPR 330) viis. Vennaskonna nn saksakeelsete juurtega böömi vendade lauluraamatust (1531) on meieni jõudnud näiteks ülestõusmispühade laulud Au kõrges olgu Isale (KLPR 101) ja Nüüd Kristus surmast tõusnud on (KLPR 112).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Böömimaa vendadelt mitmeid laule, nii viise kui sõnu, teiste hulgas Süda seltsiks südamele (KLPR 314) nimiviis, mis esineb lisaks veel kolme teisegi teksti juures. Sama viis kuulub selle Zinzendorfi lauluga kokku ka tänases Saksa lauluraamatus (EG 251).

Süda seltsiks südamele viisiks on Uues Lauluraamatus soovitatud Punscheli koraaliraamatu viisi Armas Jeesus, armastaja („O du Liebe meiner Liebe“, P. 294, KLPR 68). Samanimeline viis esineb ka Punscheli koraaliraamatu esimeses lisas (P.l.30), osutudes selleks böömi vendade viisiks, millel täna Zinzendorfi laulu laulame. 1932. aastal Tallinnas ilmunud „Laste Lauluraamatus“ ongi Süda seltsiks südamele (nr. 112) trükitud juba böömi viisiga ning kogumiku saatesõnast võib lugeda, et paralleelviiside puhul otsustas viisivaliku professor August Topman.

Tekst: Ene Salumäe