Päeva laul (27.03.11)

27. märts 2011

Paastuaja 3. pühapäev - Oculi

Päeva teema: Jeesus – kurjuse võimu võitja

Päeva evangeelium: Jh 12:37-43

Päeva juhtsalm: Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi,

ei kõlba Jumala riigile! Lk 9:62

Päeva laul:

TRUU JA USTAV KARJA HOIDJA- KLPR 162

Sõnade autor: Henriette Catharine von Gersdorf (1648-1726)

Viisi autor: Louis Bourgeois (arv. 1510-1561)

Tõlkija: Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900)

Mu silmad on alati Issanda poole,

sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. (Ps 25:15)

Nõnda kõlab 3. paastuaja pühapäeva psalmi antifon, mille algus Oculi („silmad“) annab nimetuse 3. paastuaja pühapäevale. Päeva kirja-kohtades räägitakse kurjade vaimude väljaajamisest. Ülestõusmis-pühadele eelnev aeg oli algkirikus ristimiseks ettevalmistumise aeg, aeg kurjuse võimu väljaajamiseks. Selle pühapäeva teema haakub esimese paastuaja pühapäevaga (Jeesus – kiusatuste võitja) ja kutsub inimest mõtlema, kelle poolel ta seisab.

Pühapäeva päeva laulu salmides on palju ilmetlusväärset usaldust, lootust ja palvet, et Jeesus, truu ja ustav karja hoidja, tuleks ja võidaks selle ilma kurjuse.

Sina, Jeesus, oled ainus, kes võib teda [kurjust] väärata.

Sinu riik on meie au, Sinu sõna meie nõu---

Sõdi koguduse eest, võidu saame Sinu käest.

Meile elukrooni anna ja meid viimaks taeva kanna.

Laulu sõnade autor Henriette Catharine (vahel ka Catharina või Katharina) von Gersdorf (Gersdorff), mõnedes allikates Henriette Catharina Freifrau von Gersdorff on üks oma aja väheseid naisluuletajaid.

Saksimaa aadlisuguvõsast pärit ja Sulzbachis sündinud vabahärra Karl von Frieseni tütar sai oma kasvatuse ja hariduse Dresdenis ja Leipzigis. Hea hariduse juurde kuulus keelteoskus, sh Pühakirja algkeeles lugemise oskus, lisaks muusika, kujutav kunst ja kirjandus, milles kõiges ta ilmutas häid tulemusi ja andekust. Mitmekülgse ettevalmistuse saanuna pälvis ta juba nooruses kaasaegsete haritlaste hulgas tähelepanu oma saksa- ja ladinakeelsete luuletustega, pidas kirjavahetust oma aja teoloogide ja teadlastega ning oli pietismi ja herrnhuti vennaskonna toetaja. Tema elu põhiteljeks oli siiras jumalakartlikkus, mis olevat talle omase eheda malbusega kaitsnud teda kiusatuste eest oma saavutuste paistel särada: mida väljapaistvam oli tema väline positsioon, seda innukam ja hoolsam oli ta jumalariigi asju edendama.

24-aastaselt abiellus Henriette Catharine 1672. aastal teist korda leseks jäänud 9 lapse isa, kuurvürsti salanõuniku ja rüütlimõisade omaniku Nikol (Nikolaus) von Gersdorffiga (1629-1702), kes oli väga haritud ja palju reisinud mees ja kelle keiser Leopold oli samal aastal vabahärraks nimetanud. Ehkki ta pälvis hiljemgi mitmeid tiitleid ja tunnustusi valitsejatelt ning tegutses märkimisväärseil ametikohtadel, iseloomustatakse teda kui tõsist ja jumalakartlikku meest. Selle abieluliidu kaudu avaldas Henriette Catharine von Gersdorf märkimisväärset mõju ühiskonna ja kiriku asjadele. Ta kaitses pietistlikku liikumist ning metseenina toetas Piibli tõlkimist sorbi keelde (lääneslaavi vähemusrahvas Saksamaal) ja tütarlastele hariduse andmist, olles mh Altenburgi heategevusliku õppeasutuse Magdalenastifti asutamise toetajaid. Henriette Catharine ja Nicolause abielust sündis 13 last, 7 poega ja 6 tütart.

Mehe surma järel 1702. aastal pöördus Henriette Catharine Dresdenist, kus nad seni olid elanud, oma mõisa Grosshennersdorfi, kuhu ta jäi surmani. Seal pühendus ta oma laste, mh tütrepoja, tulevase piiskopi, vennastekoguduse rajaja ja paljude vaimulike laulude looja Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi kasvatamisele. Oma majas pakkus Catharine von Gersdorf pelgupaika nii vaestele kui usu pärast tagakiusatuile, millist eeskuju hiljem järgis ka tema lapselaps Nikolaus Ludwig von Zinzendorf.

Vaimulikud laulud (ühtekokku sadakond), mida Catharine von Gersdorf kirjutas ja millest esimesed juba 1696. aastal lauluraamatutes ilmuma hakkasid, kuulusid tuntud luuletaja Johann Jakob Rambachi (1693-1735) hinnangul oma aja parimate hulka, ühendades oskuslikult tunnete soojuse selge ja arutleva vaatlusega. Pärast Henriette Catharine surma anti Halles Waisenhausis 1729. aastal välja kogumik tema teostega („Geistreichen Lieder und poetischen Betrachtungen“). Kahjuks peab tõdema, et tänaseks päevaks on tema vaimulikud laulutekstid Saksamaa lauluraamatutest enamasti kas päris kadunud või jäänud on mõni üksik ja seegi lühendatud kujul.

Seda enam võime rõõmustada, et meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on üks Henriette Catharine von Gersdorfi laulutekst olemas. Laulu Truu ja ustav karjahoida (KLPR 162), algkeeles Treuer Hirte deiner Herde, deiner Glieder starker Schutz, leiame ka eelmisest ehk Uuest Lauluraamatust (ULR 368) ning veel sedagi varasemast, mis annab tunnistust, et tegemist on eestikeelsete kirikulaulude raudvarasse kuuluva lauluga.

Laulu viisi autor Louis (Loys) Bourgeois, prantsuse helilooja ja renessansiaja muusikateoreetik, puutus usupuhastusega kokku juba oma sünnilinnas Pariisis. Arvatavasti 1541. aastal siirdus ta Genfi, kus temast sai John Calvini kaastööline ja aastast 1545 sealse Peetri kiriku kantor. 1551. a. koostas Bourgeois hugenottide lauluraamatu, nn. Genfi Psalteri, kus oli üle 70 tema enda või tema poolt töödeldud lauluviisi. Genfist asus Bourgeois Lyoni ja hiljem Pariisi.

Veel tänaselgi päeval on Bourgeois’ kui Genfi Psalteris ühe enim esineva helilooja viise reformeeritud kiriku lauluraamatutes, aga ka luterlikes lauluraamatutes. Näiteks Soome luterlikus lauluraamatus Virsikirja on 7 teksti juures ühtekokku 3 erinevat Bourgeois’ viisi, nende hulgas ka meie päeva laulu Truu ja ustav karja hoidja viis (VK 348). Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on koguni 4 erinevat Bourgeois’ viisi. Viisi rütmiline ja kohati ka meloodia joonis

erinevad nii soome kui saksa lauluraamatuis Kiriku Laulu- ja Palveraamatu viisist, kuna kasutavad nn. restaureeritud ehk võimalikult algset viisikuju. Vastavalt arusaamadele ja moevooludele on 16.-17. sajandi koraalide meloodia ja rütm teinud aegade jooksul läbi mitmeid muutusi. 20. sajandi lauluraamatutes hakati taas algseid rütmikujusid ja meetrumeid taastama. Eestis seisab viisikujude restauratsioon veel ees.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus leiame vaid ühe Louis Bourgeois’ viisi, kuid see-eest 9 erineva lauluteksti juurest: Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Jumal tasast vihma anna (KLPR 126), Püha Vaim, Sa ainus abi (KLPR 135), Trööstige mu kurba rahvast (KLPR 145), Lase ustavaks mind jääda (KLPR 279), Ole ustav, Jeesu rahvas (KLPR 303), Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315), Mis see on, mis jõudu annab (KLPR 359) ning Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162). Nende hulgas on nii pikkade traditsioonidega viisi-teksti kokkukuulumist, aga ka alles Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esimest korda esinevaid eesti algupäraga (Martin Lipu, Harri Haameri) laulutekste, mida kõiki lauldakse samal 1551. aasta Genfi Psalterist pärit Bourgeois’ viisil „Minu hing, oh ole rõõmus“. Selle viisi juures viidatud lauluteksti ennast (saksakeelsena „Freu’ dich sehr, o meine Seele“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole, küll võime leida selle Johann Christoph Demantiuse (1567-1643) teksti 10-salmisena Uuest Lauluraamatust (ULR 589).

Laulu eesti keelde tõlkija Carl Peter Ludwig Maurach omandas teoloogilise hariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja siirdus seejärel Riiga, kus oli prooviaastal Riia Jakobi koguduses ja ordineeriti ka vaimulikuks (1849). Lühemat aega teenis ta Paistu Maarja koguduses, kus ka tema isa kunagi vaimulikuks oli, seejärel aga pea-aegu neli aastakümmet Põltsamaa Niguliste koguduses. Tähelepanuväärse tööga on Carl Maurach end jäädvustanud eesti lauluraamatute ja kirikulaulude ajalukku. Nimelt täiendas, parandas ja uuendas ta 19. sajandi teisel poolel tol ajal käibel olnud tallinnakeelset lauluraamatut.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Carl Maurachi nimega seotud ühtekokku 35 laulu: 34-le eestindusele lisaks ka ühe laulu algupärased sõnad (Sa olid väike lapsuke KLPR 260). Siiski ei ole kõikide laulude puhul tegemist Carl Maurachi poolt tehtud esmatõlkega. Paljud neist võisid olla eestikeelsetena juba käibel ning Maurach ja tema abilised kohendasid vanu tõlkeid.

Kõige tuntumateks lauludeks, mille eestikeelseid sõnu võime Carl Maurachi nimega seostada, on näiteks Tänu olgu Jumalal (KLPR 12), Üks roosike on tõusnud (KLPR 38), kirikulaulude kuningaks nimetatud „Ärgake!“ nii vahid hüüdvad (KLPR 179), ristimistalituste lõpulauluks lauldav Ma olen ristitud (KLPR 210), läbi aegade kuulsaima kirikulaulude luuletaja Paul Gerhardti Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), Ma tõstan taeva poole silma (KLPR 266), Veel armuallik keeb (KLPR 271), Ma tean, mis mina usun (KLPR 281), Ligidal on Jumal (KLPR 355), Mis Jumal teeb, on ikka hea (KLPR 358), Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203), Armas Jeesus, rõõmuga (KLPR 207) ja Taeva poole läheme (KLPR 382).

Nende hulka kuulub ka Henriette Catharine von Gersdorfi laul Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162). Maurachi teksti vaatas läbi enne Uude Lauluraamatusse võtmist Jaan Bergmann ning Kiriku Laulu- ja Palveraamatus olevad redaktsioonilised parandused pärinevad Laine Villenthalilt.