Päeva laul- 28.08.2011

28. august 2011

11. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Soosinguajad

Päeva evangeelium: Lk 4:23-30

Päeva juhtsalm: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,

rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks! Ps 33:12

Päeva laul:

OH ARMAS JUMAL, AVITA - KLPR 217

Sõnade autor: Martin Moller (1547-1606)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Melchior Vulpius (arv. 1560-1615)

11. nelipühajärgne pühapäev on saanud teemaks Soosinguajad. Jumala oma rahva ajalugu näitab, et elus on aegu, mil inimene ja kogukond seisavad eriliste otsustamiste ja valikute ees. Sageli takistab omaenda võimetele, inimtarkusele ja oma eristaatusele lootmine neis olukordades Jumala hääle kuulda võtmist ja Tema kutse järgimist. Soosingu- ehk meeleparandusaja kohta kehtib sõna: Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks (Hb 3:15).

Päeva palves kostab meeleparandusele äratava Vaimu ootus:

Ära lase meil meeleparandusega viivitada,

vaid ärata meis oma Vaimu läbi valvsust ja tarkust,

et oskaksime oma soosinguaega õigesti kasutada.

Ka pühapäeva Halleluujasalm kutsub üles õiget aega tabama:

Otsige Issandat, kui Ta on leitav,

hüüdke Teda, kui Ta on ligidal! Js 55:6

Päeva laulus kõlab aga patuse viimane lootus ja palve Isa poole:

Oh Poja peale mõtle Sa ja Tema haavu mäleta,

kes saatnud oma surmaga meil armuvara otsata!

Ta peale meie loodame, Ta armust õndsust ootame. KLPR 217

Laulu sõnade autor Martin Moller (Möller), saksa poeet, kirikulaulude looja ja müstik, sündis Ließnitz’is (praegu Kropstädt) Wittenbergi lähedal. Pärast Wittenbergi linnakooli jätkus tema koolitee Görlitzi vastasutatud gümnaasiumis, kust ta sai Philipp Melanchthoni põhimõtetele toetuva humanistliku ja teoloogilise hariduse. Oma õpetaja Laurentius Ludovicuse vahendusel sai Moller 1568. a. Löwenbergi (Alam-Sileesia) kantoriks ja jutlustajaks ning 1572. a. vaimuliku ameti naaberkülas Kresselsdorf’is. Koos esimese töökohaga ordineeriti ta Wittenbergis tolle aja kombe kohaselt automaatselt ka preestriks, ehkki tal puudus ülikooliharidus. Mõni aasta hiljem sai temast vaimulik Sprottau’s ja seejärel viimased kuus aastat, neist suurema osa pimedana, kuni oma varase surmani teenis ta ülemõpetajana Görlitzi Peeter-Pauli kirikus.

Moller oli evangeelse-luterliku hingehoidliku (nn Erbauungs-) kirjanduse üks rajajatest. Kasutades oma luules ja palvetes eelreofrmatsiooni- ja keskaegse müstika pärandit, jõudsid tema kirjutiste kaudu nii Augustinuse, Clairvaux‘ Bernhardi kui Canterbury Anselmi ja Johannes Tauleri tööd ja mõtted evangeelsesse spiritualiteeti ning mõjutasid kujunevat harduskirjandust ja vaimulikku luulet. Nõnda oli Moller otsekui lätteks teistele kirikulaulude luuletajatele. Tema keskaegsetest tekstidest inspireeritud palvete kogumikku Meditationes Sanctorum Patrum (1584) kasutas kirikulaulude looja Johann Heermann allikana mitmetele oma lauludele kogumikus Devoti musica cordis. Moller mainis ka Arnulf von Löwensi tuntud meditatsiooni Salve, mundi salutare, mis käsitleb ristil kannatava Kristuse ihuliikmeid ja mille Dietrich Buxtehude hiljem muusikasse pani ja vormis kuulsaks, Eestiski tänavu taas esitatud kannatusaja kantaaditsükliks Membra Jesu Nostri.

Molleri loodud kirikulauludest, mis leiduvad ka tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch, on tuntuimad nelipühilaul „Heilger Geist, du Tröster mein“ (EG 128, keskaegse Stephan Langtoni nelipühasekventsi „Veni Sancte Spiritus et emitte“ põhjal) ja tänase pühapäeva päeva laul, Kiriku Laulu- ja Palveraamatu ainus Martin Molleri laul Oh armas Jumal, avita (KLPR 217, saksa keeles „Nimm von uns Herr du treuer Gott“, EG 146). Selle 1584. aastal ilmunud 7-salmilise teksti kirjutas Moller teadaolevalt katku ajal kui parafraasi keskaegsest ladinakeelsest poeemist „Aufer immensam, Deus, aufer iram“.

Sellele Martin Molleri tekstile, mida lauldakse üldlevinult Martin Lutheri Meie Isa palve põhjal tehtud laulu Oh Isa taevariigi sees (KLPR 324, „Vater unser im Himmelreich“) viisil, on Johann Sebastian Bach kirjutanud samanimelise koraalikantaadi „Nimm von uns, Herr, du treuer Gott“ (BWV 101).

Teatud liturgilist sidet üle sajandite võime tunda tänasel pühapäeval seda Martin Molleri teksti Tallinna Piiskopliku Toomkiriku missas päeva lauluna lauldes ka seetõttu, et see Johann Sebastian Bachi koraalikantaat on loodud ja esimest korda ette kantud Leipzigis kirikuaasta täpselt samal, 10. kolmainupüha järgse ehk 11. nelipühajärgse pühapäeva missal (tookord 13. august 1724).

Laulu tõlkija on teadmata, kuid eestikeelsena on seda Martin Molleri laulu Oh armas Jumal, avita (KLPR 217) lauldud juba 17. sajandi keskel. Nii leiame laulu „Oh! wotta armas Jummal täält“ (lk. 114) 7-salmilisena Riias 1694. aastal trükitud lauluraamatust, mis kannab uhket tiitellehte: Ma Kele Laulo Ramat Kummas Önsa Lutri ja mu pühha Meeste Sure=Pühha=ja muid Ihho ning Hinge Häddas tarwiks tullejad Laulo leietakse / Gedruckt den Johann Georg Wilcken Königl. Buchdrucker Riga 1694.

1829. aastal ilmunud nn Vana Lauluraamatu ühes paljudest kordustrükkidest on laulu keelelist vormi kohendatud juba esimesest reast alates, mis on saanud oma tänaseni säilinud kuju: „Oh armas Jumal, avita“ (lk. 307 nr. 251). Laulu eestikeelse tõlke edasisel kujunemisel läbi keeleliste redaktsioonide on võimlik silma peal hoida 19. sajandil ilmunud lauluraamatute erinevate trükkide ja uut lauluraamatut ette valmistavate prooviraamatute abil.

Küll erinevates teemarubriikides - Ristist ning kiusatussest (1694), Häda ajal (1829), Isseärralikko aiade ja seisuste laulud (1864), Häda, söa ja wiletsuse ajal (1892), kuid muidu üsna väheste muudatustega ja 7-salmilisena on laul püsinud kuni Uue Lauluraamatuni (1899/1900). Seal ilmub Martin Molleri laul Oh armas Jumal, avita 4-salmilisena (ULR 555, varasemast üle võetud salmid 1, 2, 5 ja 6) rubriigis Sõja ja rahu laulud ning peaaegu muutmata kujul leiame ta 90 aastat hiljem ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatust rubriigis Piht (KLPR 217).

Uues Lauluraamatus on lisaks veel 2 Martin Molleri laulu: Oh Jeesus, Sinu mälestus („O Jesu süß, wer dein gedenkt“ ULR 260) ja Oh Jumal, mitu õnnetust („Ach Gott, wie manches Herzeleid“ ULR 519).

Laulu viisi autoriks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitud saksa helilooja, õpetaja ja laulukogumike väljaandja Melchior Vulpius. Tegemist on 16. sajandi lõpust pärit Cyriakus Schneegaß’i jõululauluga „Das neugeborne Kindelein“, kusjuures Schneegaß’i peetakse mõnedes allikates nii teksti kui ka viisi autoriks ja Vulpius’t mõned aastat hiljem ilmunud 4-häälse seade tegijaks (ilmunud Vulpiuse toimetatud laulukogumikus Ein schön geistlich Gesangbuch 1609, Jena).

Selle jõululaulu teemal on Johann Sebastian Bach loonud koraalikantaadi „Das neugebor’ne Kindelein“ (BWV 122) jõulujärgseks pühapäevaks (Leipzig 1742) ning seda laulu on teemana oma teostes kasutanud ka teised barokiaja heliloojad, nende hulgas Dietrich Buxtehude.

Martin Molleri teksti Oh armas Jumal avita (KLPR 217) on lauldud aga nii Saksamaal kui Eestis aastasadu ja lauldakse Saksamaal tänaselgi päeval (EG 146) Martin Lutheri Meie Isa palve põhjal loodud katekismuskoraali Oh Isa taevariigi sees viisil (KLPR 324, „Vater unser im Himmelreich“). See võimalus paralleelviisina kasutamiseks on vihjena lisatud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus.

Schneegaß-Vulpiuse viis “Das neugebor’ne Kindelein” on levinud nii jõululauluna kui ka teiste tekstide juurde laenatuna inglise keelsetes lauluraamatutes, peamiselt Põhja-Ameerika mandril (näit Service Book and Hymnal nr. 247). Just sealtkaudu ja ka Johann Sebastian Bachi koraalikantaadist inspireerituna on see viis väliseestlaste lauluraamatu komitee liikmete valikuna jõudnud Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse, vahetades välja selle Martin Molleri teksti Oh armas Jumal, avita (KLPR 217) juurde mitu sajandit kuulunud Martin Lutheri viisi ning rikastades meie lauluraamatut ühe sajandeid vana, kuid Maarjamaal vähe levinud viisiga.

Laulu Oh armas Jumal, avita (KLPR 217) seade, mõnedes allikates ka viisi autoriks peetud Melchior Vulpius’e (lapse- ja noorpõlves Melchior Fuchs’i) sünniaja kohta Wasungenis (Thüringen) täpsed andmed puuduvad (vahemikus 1560-1570). Vaesest perest nooruki esimene kooliharidus pärineb kodulinna ladinakoolist. Sealt sai ta ka oma esimese muusikaõpetuse mh kirikulaulude loojana tuntud Johann Steureleinilt. Edasine enesetäiendamine ja töö muusikaõpetajana jätkusid Speyeris ja Schleusingenis. Samal ajal otsustas ta võtta oma uueks perekonnanimeks „Fuchsi“ (rebane) asemel selle ladinakeelseks muudetud vormi „Vulpius“. 1596. aastal kutsuti Melchior Vulpius Weimarisse, kus ta tegutses kantorina ja ühtlasi ka linna gümnaasiumis muusikaõpetajana ja kus ta ka suri. Kuigi Vulpiusel ei olnud akadeemilist ülikooliharidust, nagu oli enamusel tolle aja kantoritel, oli ta sellest hoolimata kaasaegsete hulgas väga lugupeetud nii helilooja kui muusikaõpetajana.

Melchior Vulpius oli väga produktiivne ja samas ka populaarne helilooja, kelle teostest ilmusid juba tema eluajal mitmed kordustrükid. Tema loomingu hulka kuuluvad oratoriaalne suurteos Matteuse passioon, ligi 200 motetti ning hulk muid teoseid. Suur osa tema loomingust on nn „tarbemuusika“, mis loodud jumalateenistustel kasutamiseks. Vulpius on oma umbes 400 koraaliviisiga saksa protestantismi kuulsamaid ja produktiivsemaid kirikulaulude viisiloojaid. Kirikulaulude seisukohast on tähelepanuväärsed tema toimetatud laulukogumikud Kirchengesänge und geist­liche Lied­er (1604 Leipzig) ja selle täiendatud trükk Ein schön geistlich Gesangbuch (1609 Jena), mis sisaldavad nii Vulpiuse enda kui tema kaasaegsete viise.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatust leiame Melchior Vulpiuse viise mitme teksti juures, nende hulgas rõõmuküllane ülestõusmispühade laul Au kõrges olgu Isale (KLPR 101, olemas ka Eesti katoliiklaste lauluraamatus nr. 105), armastatud palvelaul Oh meile, Issand Jeesus (KLPR 325) ning tänase pühapäeva päeva laul Oh armas Jumal, avita (KLPR 217).

Tekst: Ene Salumäe