Pühapäevane PÄEVALAUL

14. august 2011

9. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Tõde ja eksitus

Päeva evangeelium: Mt 7:13-14

Päeva juhtsalm: Käige nagu valguse lapsed –

sest valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões. Ef 5:8b,9

Päeva laul:

LÖÖ LÕKKELE, MU USU SÄDE - KLPR 365

Sõnade autor: Hugo-Voldemar Pärno (Pärn) (1903-1984)

Viisi autor: teadmata

9. nelipühajärgse pühapäeva teema on pealkirjastatud Tõde ja eksitus. Kristlasel tuleb elus võidelda, et eraldada tõde valest ja õige väärast. Jumala tundmine ja tema tahte taotlemine juhivad inimese tõe juurde.

Tõe ja vale üle arutlevad ka päeva piiblitekstid, palved ja laulud. Nii rõõmustab päeva psalmi antifon tõe üle:

Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas,

ja salajas annad Sa mulle tarkust teada. Ps 51:8

Päeva palves palume:

Anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel,

nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi.

Päeva laulus lööb särama Vaimu valgustav jõud ja kõlab palve, et Jumal sütitaks ususädeme, mis laseks meid tõekandjaks kasvada:

Löö lõkkele, mu usu säde, et valgust leiaks minu otsiv vaim,

sest valest lahutada tõde ei iial suuda usuta mu aim.

Seepärast, Issand, ise süüta Sa kõik vaimsed tuled minus põlema! KLPR 365

Laulu sõnade autor Hugo-Voldemar Pärno (1930-ndate lõpuni Pärn) sündis Tartumaal Pala vallas ja veetis oma lapsepõlve vaeses, kuid jumalakartlikus peres Kodavere mail. Suviti karjapoisina loodust ja inimesi vaadeldes õppis ta nägema kõiges suure Looja imelist tööd, mida hiljem ka oma luuletustes ülistab.

Keskkooli lõpetamisele järgnes kümme aastat õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas teoloogia ning paralleelselt Tartu Muusikakoolis oreli ja muusikateooria alal. Oma kirikumuusikalisi oskusi sai ta rakendada Tartu Ülikooli koguduse lastekoori „Cantate Domino“, hiljem ka noorterühma juhendades. Teoloogia ja muusika kõrval jätkus Hugo Pärnol aega ja huvi süveneda ka arstiteadusesse, milliseid teadmisi läks tal vaja hiljem meditsiini alal töötades.

Pärast prooviaastat Tartu Ülikooli koguduses õpetaja Jüri Kimmeli käe all ordineeris piiskop Johann Kõpp 1941. aastal samas ülikooli kirikus Hugo Pärno vaimulikuks. Eesti kiriku vikaarõpetajana teenis ta järgnevatel aastatel lühiajaliselt Tallinnas Jaani ja Randvere-Viimsi koguduses. Kui asutati Tallinna Oleviste kiriku eestikeelne luterlik kogudus, sai Hugo Pärnost selle esimene õpetaja. Viljakaks kujunes muusikat armastava Pärno koostöö Oleviste koguduse tolleagse organisti, helilooja ja kirikumuusiku Enn Võrguga, kelle professionaalset ja südamega töössesuhtumist Pärno väga kõrgelt hindas ja hiljem meenutas: „Võrk nõudis järgmise pühapäeva laulud hiljemalt esmaspäeva lõunaks ja tihti ka jutluse peamõtted. Kui kasutasin mõne rahvalaulu motiivi, põimis ta selle tingimata sobivasse kohta. Tema jutlus oreli eel- ja järelmängudes oli tähtsam kui minu jutlus.“

1944. aasta sügisel, kui pärast suure osa vaimulike läände põgenemist nõukogude okupatsioonivägede eest vajas koguduste teenimine Eestis kiiret ümberkorraldamist, valiti Hugo Pärno kirikuelu korraldavasse August Pähna juhitud komisjoni. Samal ajal hooldas ta Tallinna Pühavaimu kogudust (1944-1945). 1945. aasta jaanuaris valiti Pärno konsistooriumi assessoriks, kuid juba järgmise aasta veebruaris ta arreteeriti nagu mitmed tema kodumaale jäänud ametivennad ja paljud eestlased. Venemaalt sunnitöölaagrist (1951) ja asumiselt (1956) vabanedes asus ta teenima Pilistvere kogudust (1957-1963). Lisaks andis peapiiskop Jaan Kiivit Pärnole ülesande selgitada lauluraamatu uuendustöö vajadust ja võimalusi. Lühikest aega teenis Hugo Pärno Jõelähtme kogudust ja seejärel üle kümne aasta Vändra kogudust, kust siirdus 1975. aastal omal soovil pensionile.

Elu viimased aastad veetis erksa vaimuga ja mitmekülgselt andekas Hugo Pärno Tallinnas, jälgis huviga kirikuelu nii Eestis kui elu terves maailmas, vaatas lootusrikkalt ja plaane tehes tulevikku, harrastas endiselt luuletamist, maalimist ja muusikaga tegelemist ning töötas mõnda aega ka Tallinna Purjespordikeskuses, sest lisaks kõigele muule tundis ta huvi ka merekaartide ja astronoomia vastu.

Hugo Pärno suri 1984. aasta sügisel ja saadeti ära Tallinna Piiskopliku Toomkiriku altari eest.

Eesti kirikulaulu ajaloos on Hugo Pärnol oluline koht. Ta oli tegev kahes lauluraamatukomisjonis, mis küll kumbki ei jõudnud kiriku nn ametliku lauluraamatu väljaandmiseni, kuid andsid väga suure hulga kirikurahva seas armastatud eesti algupäraga koguduselaule meie tänasesse Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse.

Samal ajal (1930-ndate alguses) õpingutega Tartu ülikoolis kutsuti Pärno kui silmapaistva luuleanni ja kirikumuusika huviga teoloogia üliõpilane tollase EELK Lauluraamatukomisjoni koosseisu, mida juhtis Leopold Raudkepp ja liikmetena olid teiste hulgas lauluraamatust meilegi tuttavad laululoojad-vaimulikud Georg Kiviste, Aleksander Abel, samuti toona veel teoloogia üliõpilane Valdeko Saksen, kirjanik Helene Tamberg-Ranna, keeleküsimuste nõuandja haridusnõunik Johannes Aavik ning jõudumööda osales komisjoni töös ka piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Selle komisjoni poolt anti 1934. aastal välja kogumik „Vaimulikud laulud II“ (VL II), mis oli jätkuks 1923. aastal ilmunud kogumikule „Vaimulikud laulud“ (täna tuntud kui „VL I“). See väike lauluraamat sisaldab 299 valdavalt eesti algupäraga lauluteksti (neist 100 laulu VL I-st) koos viisisoovitusega Punscheli koraaliraamatu viiside hulgast ning 73 luuletust nii inspireerimaks heliloojaid viise looma kui ka kasutama neid „sõnalisiks ettekandeiks kristlikel kokkutulekuil, eriti noorte ringides.“ (vt. VL II Saatesõna). Hugo Pärnolt on selles kogumikus 9 lauluteksti ja 6 luuletust. Mõnele oma luuletustele kirjutas Hugo Pärno ise viisi, osad on viisistanud Enn Võrk, Hugo Lepnurm jt

Kui sõjaeelse lauluraamatukomisjoni töö tulemuseks oli hulga uusi eesti vaimulikke laulutekste sisaldav kogumik „Vaimulikud laulud II“, siis nõukogude okupatsiooni ajal kogutud ja sündinud eesti algupärased ja tõlgitud kirikulaulud, kaasa arvatud Hugo Pärno laulud, jõudsid kogudustesse paljude erinevate laululehtede kaudu ning said kogudustele armsaks lauldud juba enne Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudmist.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ongi Hugo Pärnolt 6 laulu, mis kõik on esmakordselt trükitud kogumikus „Vaimulikud Laulud II“ (1934): konfirmatsiooni- ja laulatuselaul Taevane Isa, meil ühenda mõtted ja meeled (KLPR 232, VL II/116, ka „Eesti kaitseväe laulu- ja palveraamatus“ nr. 40; laul on olemas ka baptistide lauluraamatus „Evangeelsed laulud“ (1975, nr. 303), adventistide lauluraamatus „Vaimulikke laule“ (1994, nr. 458) ja baptistide-metodistide-nelipühilaste lauluraamatus „Vaimulikud laulud“ (1997, nr. 542) üsna suurte muudatustega tekstis võrreldes Hugo Pärno VL II-s ja KLPR-s trükitud sõnadega), vaimukevade ja usulise ärkamise laul Kevad, sinu lävel seistes (KLPR 393, VL II/57), lohutus- ja lootusrikkalt teekonda igavesele Rahumaale kirjeldav Ma rändamast nüüd tulen (KLPR 255:1. ja 3. salm, VL II/280), säravad usujulguse ja lootuse laulud Üksainus samm sa astu (KLPR 362, VL II/201, leidub adventistide lauluraamatus „Vaimulikke laule“ (1994) nr. 296) ja Üks kübeke mu elus (KLPR 444, VL II/luuletus nr. 8) ning tänase pühapäeva päeva laul Löö lõkkele, mu usu säde (KLPR 365, VL II/188, leidub muudetud tekstiga ka adventistidel „Löö lõkkele nüüd ususäde“ nr. 141).

Selle laulu sõnad on Hugo Pärno ilmselt loonud juba laulu meloodiat, tuttavat koraaliviisi „Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda“, silmas pidades, mistõttu eesti keele väldetevaheldusrikkus on sobitatud saksa meloodia suure ulatuse ja ühtlase rütmipildiga väga loomulikult ja hästi lauldavalt. Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on tehtud vaid paar pisikest korrektuuri, mis sellele lauldavusele veelgi kaasa aitavad ja mõtte tähenduse tänapäeval paremini edasi annavad.

Selle laulu sõnadest sädelev kristlik lootus ning tõe- ja vaimuvalguse palve on inspireerinud helilooja Hugo Lepnurme looma samale Hugo Pärno tekstile naiskoorilaulu, mille algustaktide meloodias lahvatavad esimesed lauluread lausa piltlikult süttivaks lõkkeks koos ümberringi helkivate ususädemetega. Musikaalsus ja kunstianne avaldub äratuntavalt ka Hugo Pärno luules ja laulusõnades, mis on kujundite- ja piltiderohked, keeleliselt kaunid, lihtsad, selged ja hästi lauldavad.

Hugo Pärno laulu Löö lõkkele, mu ususäde (KLPR 365) juurde kuulub Bartholomäus Crasseliuse laulu Jehoova, Sulle tahan laulda (KLPR 297) nimiviis. Laulu viisi autor on aga teadmata.

Meil varasemalt Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda nime all ja algkeeles „Dir, dir, o Höchster, will ich singen“ (Evangelisches Gesangbuch 328, varem „Dir, dir, Jehova will ich singen“) tuntud 17. sajandist pärit viisi autorluse kohta andmed puuduvad. On teada, et viis on varasemais trükitud allikais ilmunud lauluviiside kogumikes Hamburgis (Georg Wittwe koostatud „Hand-Buch der Geistlichen Melodien“, 1690) ja Halles (Johann Freylinghauseni koostatud „Geistreiches Gesangbuch“, 1704). Ka Eesti- ja Liivimaal kasutusel olnud Punscheli koraaliraamatust (1839) leiame selle viisi (P. 152) ilma ühegi viiteta päritolule.

Sellel viisil on lauldud läbi aegade mitmeid erinevaid vaimulikke tekste. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on seda viisi laenatud lisaks Bartholomäus Crasseliuse ja Hugo Pärno tekstile veel 7 laulu juurde.

LAULULEHED UUTE LAULUDE TUTVUSTAJANA

Laululehtede trükkimine on vana ja rahvusvaheliseltki tuntud traditsioon. Uusi vaimulikke laule, mida käibelolevas lauluraamatus ei ole, kuid mida tahetakse kogudustele tutvustada, on antud välja eraldi lisavihikutena või lahtistel trükitud lehtedel ka Eestis. Laululehtede väljaandjaiks on sageli lauluraamatukomisjonid, kes oma tööd sedakaudu tutvustavad ja ühtlasi ka tagasisidet ootavad. Nii on toiminud ka Eesti lauluraamatukomisjonid. Laululehti võidakse koostada ja trükkida ka erijumalateenistuseks (koguduse aastapäevad, tähtpäevade või isikutega seotud riiklikud või üldkiriklikud jumalateenistused) või perekondlikeks kiriklikeks talitusteks, kus lisaks lauludele võib olla ka muud päevakohast informatsiooni või püsiva väärtusega ajaloolist materjali. Eesti kirikute orelirõdudelt ja koguduste arhiividest võib leida sadu erinevaid laululehti.

Eestis oli olude sunnil kahe lauluraamatu – Uue Lauluraamatu (1899/1900) ning Kiriku Laulu- ja Palveraamatu (1991) – ilmumise vahe üle 90 aasta. Kuna vanu lauluraamatuid jäi järjest vähemaks, kordustrükkimine kättesaamatuks, gooti kirjaviis uutele põlvkondadele raskesti loetavaks, samuti vajasid lauluraamatu laulud keelelist kaasajastamist ja uued laulud tutvustamist, on selles vahemikus, eriti nõukogude okupatsiooni ajal, ilmunud laululehtede rolli Eesti koguduselaulu järjepidevuse säilimise ja lauluvara uuenemise seisukohast raske üle hinnata. Neil on kümneid kirikulaule, mis tänu laululehtedele levisid koguduste keskel ja lauldi nii tuttavaks ja armsaks, et leidsid endale kindla koha jumalateenistustel ja talitustel juba enne Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudmist.

Laululehed koostati jumalateenistuse liturgiat järgides enamasti 5-6 lauluga, nii teatud kirikupühadeks kui ka nö tavalisteks jumalateenistusteks. Laulude valikus on nii kirikulaulude põhivaramusse kuuluvaid laule, mida oli keeleliselt redigeeritud, kui ka uusi, nii eesti algupäraga kui ka tõlkelaule. Need laululehed - nagu kogu muugi kiriklik kirjandus, vajasid nõukogude tsensuuri ehk usuasjade voliniku luba, misjärel sai neid konsistooriumist tellida ja kogudustes kasutada. Leidus ka kirikulaulude tõlkimise ja luuletamisega aktiivselt tegelevaid vaimulikke nagu Eduard Salumäe, Harri Haamer, Robert Kannukene jt, kes ise kirjutusmasinal oma koguduste jaoks laululehti koostasid, trükkisid ja paljundasid. Selliste ainukordsete ja väikesetiraažiliste laululehtede ning seal trükitud vaimulike laulude hulk on väga suur ning vääriks kindlasti tulevikus põhjalikumat uurimist ja kaardistamist.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatut valmistav lauluraamatukomisjon andis uute ja redigeeritud laulude tutvustamiseks, levitamiseks ning oma tööle tagasiside saamiseks vahemikus 1980-1991 välja kümneid laululehti enam kui paarisaja lauluga. Lisaks laululehtedele trükiti komisjoni materjalide ja uue lauluraamatu tutvustamiseks ka kaks lauluvihikut: Valimik jõululaule (1984) ning Leina- ja lohutuslaule (1988).

Tekst: Ene Salumäe