Tänase päeva laul (29.05)

29. mai 2011

Ülestõusmisaja 6. pühapäev – Rogate

Päeva teema: Südame kõne Jumalaga

Päeva evangeelium: Mt 6:5-13

Päeva juhtsalm: Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet

ega ole mult ära võtnud oma heldust! Ps 66:20

EKS SEE OLE ARM JA HELDUS-KLPR 315

Sõnade autor: Johann Rist (1607-1667)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Louis Bourgeois (arvatavasti 1500-1561)

Pühapäeva ladinakeelne nimetus Rogate (’paluge, palvetage’) tuleb Roomas 4. sajandist korraldatud kristlikest rongkäikudest, mis asendasid kevadisi põllule tehtavaid paganlikke rongkäike. 5. sajandi lõpust alates toimusid need kiriklikud protsessioonid palvepühapäeva ja taevaminemispüha vahelistel argipäevadel.

Palvepühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, mida tähendab palvetada, missuguseid tõotusi see sisaldab ning Kristusest kui suurest eestpalvetajast ja palvetamise õpetajast. Päeva palveski palutakse juhatust õigeks palumiseks ja oskust kuulata Jumala vastust:

Õpeta meid õigesti palvetama, et me alati ja kõiges

Sinu abile loodaksime ning oma elus Sind austaksime.

Kingi meile palve vaimu, et me ainult ise ei räägiks,

vaid ka kuulaksime, mida Sina tahad meile öelda.

Rogate-pühapäeva päeva laul Eks see ole arm ja heldus on kui üks kaunis palvetamise aabits, mis õpetab Jumalaga kõnelema. Selles juba pea 300 aastat eesti keeles kõlanud laulus julgustab laulik lihtsalt ja usaldavalt palvetama ning uskuma palve imelist jõudu:

Sellepärast, inimene, võta järjest paluda;

palved, oh mis imeline, võivad taeva avada!

Ära mõtle kaksipidi! Jumal aitab kindlasti!

Tule aga Tema ligi, palu, õhka alati! (KLPR 315)

Laulu sõnade autor Johann Rist, teoloog ning paljude tänaseks tuntud ja armastatud kirikulaulude looja, sündis Hamburgi lähedal Ottensenis evangeelse vaimuliku pojana. Kodust saadud õpetusele, mis juba varasest noorusest olid suunatud vaimuliku ameti omandamisele, järgnesid õpingud Hamburgis, Bremenis, Rintelnis ja Rostockis. Mitmetes ülikoolides õppides huvitus ta teoloogia kõrval ka arstiteadusest, loodusteadusest ja matemaatikast, pidades kõiki neid teadmisi ja oskusi väga oluliseks maakoguduse vaimuliku töös. Pärast ordineerimist töötas ta mõnda aega koduõpetajana Heides ning harrastas koos oma ülikooliaegse sõbraga Hamburgis teatritegemist nii draamasid kirjutades kui etendades. Seejärel tegutses Johann Rist üle kolmekümne aasta kuni oma surmani vaimuliku ja arstina Hamburgi lähedal Wedelis. Hoolimata sellest, et talle tehti selle aja jooksul mitmeid ahvatlevaid tööpakkumisi, jäi ta truuks oma kogudusele, kellega koos kannatas raskeid 30-aastase sõja põhjustatud katsumusi, nende hulgas nii haiguseid kui oma kodu rüüstamisi, mille käigus hävisid tema raamatukogu, kivide, medalite ja vanade müntide kogud, aga ka instrumendid keemia, optika ja astronoomia valdkonna teaduslikuks uurimiseks. Vaimuliku töö kõrval täitis Johann Risti elu kirjanduslik tegevus, mille hulka kuulus nii arvukate luuletuste ja näidendite kirjutamine kui ka aktiivne suhtlemine teiste kaasaja luuletajate ja kirjanikega ning Hamburgis keele- ja luuleseltsi asutamine. Tema tegutsemist tunnustati, sealhulgas ka keiser Ferdinand III poolt, kes ülendas Johann Risti aadliseisusesse ja andis talle Poeta laureatuse nimetuse.

Johann Risti loomingusse kuulub lisaks näitemängudele üle 650 laulu ja luuletuse, millest suur osa on loodud sõjaraskuste keskel kosutuseks ja julgustuseks oma kannatavale kogudusele eesmärgiga laulda neid mitte jumalateenistustel, vaid kodustel hardushetkedel. Alles hiljem levisid Risti laulud üle Saksamaa ja kaugemalegi ning mitmed neist jõudsid üldkiriklikesse lauluraamatutesse laulmiseks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on 4 Johann Risti lauluteksti: Paganaile saagu valgus (KLPR 58), Sa ärka, ristirahvas (KLPR 87), Oh leinakem ja kaevakem (KLPR 95:2-5) ning tänane päeva laul Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315, saksakeelsena „Ist es nicht ein Werk der Gnaden“).

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on Johann Risti laule lauldud juba üsna pea pärast nende levima hakkamist Saksamaal. Nii leiame tänase päeva laulu Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315, saksakeelsena „Ist es nicht ein Wer(c)k der Gnaden“) juba näiteks 1726. aasta lauluraamatust, mille kaunilt kujundatud tiitellehel seisab:

„Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud mis Jummala auuks Ello parrandusseks ja Süddame rõmustamiseks woib laulda Selle pissokesse Ramatu sisse kokko pantut Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich“

Laul paikneb rubriigis „Issa meie palwest“ (lk. 80 nr. 46) ning on seal 16-salmilisena. Neid salme lugedes võib vaid imestada ja imetleda, kui rikkalik ja tabav oma väljendustes ja kujundlikkuses oli eesti keel juba ligi 300 aastat tagasi!

Sajand hiljem (1829) trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke) on see sisukas palvelaul väga väikeste keeleliste parandustega endiselt 16-salmilisena (lk. 119 nr. 103) samuti rubriigis „Issa meie Palwest“, sedakorda kõrvuti Martin Lutheri katekismuskoraaliga Oh Isa taevariigi sees (KLPR 324), mis on üles ehitatud Meie isa palve tekstile. Üsna väheste keeleliste kohendustega ja endiselt 16-salmilisena ilmub laul ka veel Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 303). Samal ajal 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 292) on aga laulu keelelisele kohendamisele lisaks seda juba lühendatud 12-salmiliseks. Uues Lauluraamatus (1899/1900) on laulust (ULR 13) jäetud välja veel üks salm ning parandatud keeleliselt, neist 2. salmi tõlget on senistega võrreldes kõige rohkem muudetud.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus laulame Johann Risti õpetuslikku palvelaulu täna 7-salmilise sisulise tervikuna, kus on säilinud laulule omane rõõmus, usalduslik ja julgustav palvetamisele üles kutsuv meelsus. Ehkki Uue Lauluraamatuga võrreldes on siingi tehtud mõningaid keelelisi redigeerimisi lähtuvalt keele uuenemisest, on rõõmustav tõdeda, et mitmed väljendid, mis esmatõlget lugedes 18. sajandi eesti keelse tõlke luulelisuse üle imetlema panid, on praegugi pea muutumatuna alles nagu näit. „Eks see ole arm ja heldus Jumalaga kõnelda“ (1.s.), „Palved, oh mis imeline, võivad taeva avada“ (3. s.), „Ära mõtle kaksipidi!“ (4.s.) ja „Palu, õhka alati!“ (4.s.).

Laulu viisi autor Louis (Loys) Bourgeois, prantsuse helilooja ja renessansiaja muusikateoreetik, puutus usupuhastusega kokku juba oma sünnilinnas Pariisis. Arvatavasti 1541. aastal siirdus ta Genfi, kus temast sai Johann Calvini kaastööline ja aastast 1545 sealse Peetri kiriku kantor. 1551. a. koostas Bourgeois hugenottide lauluraamatu, nn. Genfi Psalteri, kus oli üle 70 tema enda või tema poolt töödeldud lauluviisi. Genfist asus Bourgeois Lyoni ja hiljem Pariisi.

Veel tänaselgi päeval on Bourgeois’ kui Genfi Psalteris ühe enim esineva helilooja viise reformeeritud kiriku lauluraamatutes, aga ka luterlikes lauluraamatutes. Näiteks Soome luterlikus lauluraamatus Virsikirja on 7 teksti juures ühtekokku 3 erinevat Bourgeois’ viisi, nende hulgas ka meie päeva laulu Eks see ole arm ja heldus viis (VK 348). Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on koguni 4 erinevat Bourgeois’ viisi.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatust leiame ühe Louis Bourgeois’ viisi, kuid see-eest koguni 9 erineva lauluteksti juurest: Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Jumal tasast vihma anna (KLPR 126), Püha Vaim, Sa ainus abi (KLPR 135), Trööstige mu kurba rahvast (KLPR 145), Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162), Lase ustavaks mind jääda (KLPR 279), Ole ustav, Jeesu rahvas (KLPR 303), Mis see on, mis jõudu annab (KLPR 359) ning tänane päeva laul Eks see ole arm ja heldus (KLPR 315). Nende hulgas on nii pikkade traditsioonidega viisi-teksti kokkukuulumist, aga ka alles Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esimest korda esinevaid eesti algupäraga (Martin Lipu, Harri Haameri) laulutekste, mida kõiki lauldakse samal 1551. aasta Genfi Psalterist pärit Bourgeois’ viisil. Seda viisi seostatakse algselt Psalmiga 42 (Otsekui hirv igatseb veeojade järele), hiljem on temast saanud Christoph Demantiuse (1567-1643) laulu „Minu hing, oh ole rõõmus“ nimiviis. Seda lauluteksti ennast (saksakeelsena „Freu’ dich sehr, o meine Seele“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole, küll võime leida selle Uuest Lauluraamatust (ULR 589). Sama Bourgeois’ viisi on 19. sajandi lauluraamatutes pakutud ka teiste tekstide nimiviisiks (Jeesus, tee et sinu haavad ja Tulge, ristiinimesed)

Johann Risti laulule Eks see ole arm ja heldus on meie nn Vanas Lauluraamatus ja selle kordustrükkides märgitud soovitavaks viisiks hoopis ühe teise Johann Risti sõnadega kokku kuuluv viis „Werde munter mein Gemüte“ (Ärka üles, minu süda, ULR 87, KLPR-s Risti teksti ei ole, kuid viis ise leidub Paul Gerhardti sõnadega KLPR 307).

Tekst: Ene Salumäe