26.06 PÄEVALAUL

26. juuni 2011

2. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kaduvad ja kadumatud aarded

Päeva evangeelium: Mt 13:44-46

Päeva juhtsalm: Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind,

ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. Lk 10:16

Päeva laul: EI MA MUUD SIIN ILMAS TAHA-KLPR 263

Sõnade autor: Salomo Liscow (1640-1689)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Heinrich Albert (1604-1651)

Pühapäeva sisuks on kadumatud taevased aarded ning teisalt kaduvad ja petlikud maised rikkused. Rikkuste ihaldamine juhib isekusest kasvavatele tegudele, Jumala armastus juhib Tema tahte kohasele teenivale elule. Selles on Kristus meie eeskujuks. Tema oli rikas, kuid Ta sai vaeseks, et meid rikkaks teha.

Kaduvaist ja kadumatuist väärtusist kõneleb ka pühapäevane päeva laul. Salm-salmilt tõdetakse, kuis maiste rikkuste sära tuhmub, lootused kustuvad ja aarded kaovad, kuid Jeesuse antud heldus ja rõõm jäävad.

Ei ma suuremat saa vara selles ilmas iialgi.

Kui kõik lootus kustub ära, siis jääb Jeesus ometi.

Mis siin hiilgab iluga, see peab peagi kaduma.

Aga mida Jeesus annab oma heldest südamest,

see mul taeva krooni kannab, see teeb suureks igavest.

Päeva laulu esimeses ja viimases salmis kõlabki kristlase kindel valik:

Ei ma muud siin ilmas taha kui ükspäinis Jumalat.

Sinu juures üksnes ma võin täit rõõmu maitseda. (KLPR 263)

Laulu sõnade autor Salomo (või Salomon) Liscow (esinevad ka nimekujud Liscov, Liskov, Lischkow, Liskovius või Liscovius) kuulub saksa luterliku kiriku vaimulike luuletajate paremikku, keda kõrvutatakse sageli Paul Gerhardti, Samuel Francki ja teiste meistritega.

Salomo Liscow sündis Niemitzsch’is (Niederlausitz) luterliku vaimuliku pojana, kuid kaotas mõlemad vanemad juba varakult. Pärast Dresdeni Kreuzkooli jätkusid õpingud Wittenbergi ülikoolis teoloogia alal. Juba üliõpilasena avaldus tema erakordne luuletajatalent ning ta krooniti keiserlikuks poeediks. 1664. aastal asus Liscow vaimulikuna teenima kogudusi esmalt Otterwisch’is ja Stockheimis (Grimma), paarkümmend aastat hiljem Wurzen’is (Sachsen). Tema 9 poega ja 4 tütart kaotasid oma isa kahjuks üsna varakult, kui Salomo Liscow Wurzenis juba mõne aasta pärast 49-aastasena suri.

Liscow oli kirjanik ja poeet, kelle loomingus on nii ilmalikku kui vaimulikku luulet, millest suur osa on ka viisistatud. Tema varasele pietismile iseloomulikud vaimulikud laulud paistavad silma nii oma südamlikkuse, siiruse ja sügavuse kui kauni ja voolava keele poolest ja nad leidsid juba varakult oma kindla koha koguduste lauluraamatutes. Tänase saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiossa on jõudnud vaid üks Salomo Liscowi lauludest: „In Gottes Namen sang ich an“ (EG 494), mida eestikeelsetes lauluraamatutes ei ole olnud, kuid mis on sisaldunud siinsetel Liivimaa aladel kasutusel olnud saksakeelsetes lauluraamatutes (näit. „Ewangelisch=lutherisches Gesangbuch für Kirche, Schule und Haus“, Riga und Mitau (praegune Jelgava) 1881, laul nr. 398).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Liscowi laulu: Oh mõtle, inimene (KLPR 379, saksakeelsena „Bedenke, Mensch, das Ende“) ning rubriigis „Jumala arm Kristuses“ asuv tänase pühapäeva päeva laul Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263, saksakeelsena „Meines Lebens beste Freude”).

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on seda Salomo Liscowi laulu lauldud juba üsna varsti pärast selle loomist.

Leiame tänase päeva laulu Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263, saksakeelsena „Meines Lebens beste Freude“) 18. sajandi alguse lauluraamatust „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud... Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“ rubriigist „Laulud Jeesuse Nimmest“ (lk. 14 nr. 8) 9- salmilisena (Ei ma muud siin ilmas tahha).

Nii 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke, lk. 31 nr. 28 esimene laul rubriigis „Laulud Jesussest“) kui ka Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 347, rubriigis „Maailma ärasalgamisest ja käimisest Kristuse jälgis“) leiame selle laulu samuti 9-salmilisena ja üldjoontes väga väikeste keeleliste muudatustega. Laul on olemas väheste keeleparandustega, v.a. viimane salm, ka 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 336).

Uues Lauluraamatus (1899/1900) on see Salomo Liscowi laul (ULR 228) lühenenud 8-salmiliseks (ära on jäänud 8. salm) ning viimane salm on saanud uue, algkeelele lähedasema tõlkevariandi.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263) tänaseks 7-salmiline sisuline tervik. Võrreldes esimeste eestindustega on keeleliselt kõige rohkem muutunud neljas ja viimane salm (seda juba Uues Lauluraamatus) ning välja on jäänud ka algne 7. salm. Laulu esimene salm on aga meieni jõudnud üsna väheste redigeerimistega ning võime seda tänaselgi päeval laulda peaaegu samasuguses keelelises vormis kui meie esivanemad ligi 300 aastat tagasi.

1726 1991

1. Ei ma muud siin ilmas tahha 1. Ei ma muud siin ilmas taha

kui üks päines Jummalad; kui ükspäinis Jumalat.

Jesust minna tagga ajan Jeesust nõuan mina taga,

Jesust minno Issandat Jeesust, oma Issandat.

Keik mo himmo ilma pääl Kõik mu iha ilma peal,

Se on taevas ülleväl. see on taevas üleval.

Laulu viisi autor Heinrich Albert (ka Alberti), saksa helilooja ja poeet, sündis Bad Lobenstein’is (Vogtland, Thüringen). Muusikalise hariduse sai ta oma nõbu, helilooja Heinrich Schützi juures Dresdenis ja Königsbergis. Lisaks muusikale õppis ta ka õigusteadust Leipzigis, jätkates samal ajal tegelemist heliloominguga.

1630. aastal sai Heinrich Albertist Königsbergi toomkiriku organist. Ta osales aktiivselt kohalikus kunstielus ning tema suvemajast sai mitmete tolle aja ja piirkonna tuntud poeetide kohtumispaik. Albertit peetakse oma ajastu saksa soololaulu meistriks. Tema kuulsaimad teosed ongi kaheksas köites ilmunud soololaulud ehk aariad, koorilaulud ja kantaadid. Selle nn „gebrauchsmusik“ ehk tarbemuusika hulgas on palju pühendusega teoseid tähtpäevadeks, mis annavad huvitavat informatsiooni Königsbergi tollasest elust ja suhetest. Albert viisistas nii omi kui ka oma hea sõbra, praeguses Klaipedas sündinud ja Albertiga samal ajal Königsbergis tegutsenud poeedi, ülikooli professori ja rektori Simon Dachi luuletusi. Heinrich Alberti laulud olid juba tema eluajal väga populaarsed ja mõnestki on saanud tänaseni tuntud koraaliviis.

Tänases saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on ainus Heinrich Alberti nii viisi kui sõnadega laul „Gott des Himmels und der Erden“ (EG 445, eesti keeles Jumal maa ning taeva Looja, KLPR 385), mis on meiegi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ainus Alberti sõnadega laul. Küll aga lauldakse sellel esmalt 1642. või 1644. aastal ilmunud Alberti viisil veel viit laulu meie lauluraamatus, nende hulgas ka tänane päeva laul, Salomo Liscowi Ei ma muud siin ilmas taha (KLPR 263), mida on lauldud Eestis sama Heinrich Alberti viisiga ligi 300 aastat. Viisi rohkest levikust eesti rahva seas annavad tunnistust mitmed algse koraaliviisi põhjal sündinud rahvapärased koraaliteisendid. Neist ühe rannarootslaste variandi Vormsi saarelt on üles kirjutanud helilooja Cyrillus Kreek ja selle võime leida oikumeenilisest noortelaulikust „Oiku“ (Eesti Kirikute Nõukogu 2003, laul nr. 7). Soovi korral võib proovida tänastki päeva laulu Salomo Liscowi sõnadega laulda näiteks hoopis Heinrich Alberti koraaliviisi põhjal sündinud sellesama rahvapärase viisivariandiga. Meie lauluraamatust pisut erineva, kuid algupärasele lähedasema ehk nn restaureeritud viisi- ja rütmikuju leiame sellest Alberti viisist nii tänasest saksa (EG 445), soome (näit. Virsikirja 185) kui ka rootsi (näit. Psalmbok 273) lauluraamatust.

Tekst: Ene Salumäe