Nelipüha PÄEVA LAUL

12. juuni 2011

Nelipüha

Päeva teema: Püha Vaimu väljavalamine

Päeva evangeelium: Jh 14:15-21

Päeva juhtsalm: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi,

ütleb vägede Issand. Sk 4:6

Päeva laul: OH PÜHA VAIM, MEIL TULE SA-KLPR 132

Sõnade autor: Michael Schirmer (1606-1673)

Tõlkija: teadmata

Viisi autor: Philipp Nicolai (1566-1608)

Nelipühade aega arvestatakse Apostlite tegude raamatus (Ap 2) kirjeldatud Püha Vaimu väljavalamise järgi, mis toimus Kristuse ülestõusmisele järgneval juutide nädalatepühal 50. päeval pärast paasapüha. Kristlike nelipühade keskpunktis on Püha Vaimu läkitamine ning Vaimu tegevus, algkoguduse ja kogu ristiusu Kiriku sündimine.

Nelipühade piiblitekstid kõnelevad Püha Vaimu tõotusest ja annist. Ta on läkitatud meile lohutajaks, aitajaks ja kaitsjaks. Pühas Vaimus on Kristus alati oma Kiriku keskel. Vaim ühendab kõik maailma kristlased üheks Kristuse Kirikuks.

Ka nelipühade päeva laul räägib Püha Vaimu andidest – valgusest, rõõmust, tarkusest, mõistusest, armastusest, andeks-andmisest - mida õhinal palume ja ootame ning mis laseb taevasest õnnest maa peal eelmaitset saada:

Oh Püha Vaim, meil tule Sa nüüd südamesse elama,

oh tule, valgustaja!

Sa vägev taevapäikene, tee targaks suur ja väikene,

Sa õige rõõmustaja!

Tõtta, võta mõtted, meeled, suud ja keeled omaks Sulle!

Kui Sa nõnda meile tuled, palveid kuuled,

siis me võime maa peal maitsta taeva õnne. (KLPR 132)

Laulu sõnade autor Michael Schirmer, barokiaja pedagoog ja kirikulaulude luuletaja, sündis ja kasvas Leipzigis suhteliselt vaestes oludes. Tema kooliaeg möödus Leipzigi kuulsas Thomas-koolis ning tolle aja kombe kohaselt immatrikuleeriti teda juba 13-aastasena Leipzigi ülikooli, kus ta 1630. a. sai magistrikraadi ja õpetajakutse. 1636. aastani teenis ta vaimulikuna Striegnitzis Saksimaal ning siirdus sealt Berliini, kus töötas „Zum Grauen Kloster“ gümnaasiumi subrektorina, alates 1651. aastast konrektorina kuni oma emerituuri siirdumiseni 1668. aastal.

Schirmeri tõeline anne avaldus väljaspool tema professionaalset karjääri - kirjanduse ja luule vallas. 1637. aastal sai Schirmer keiserliku poeedi tiitli. Tolle aja vaimulike laulutekstide loojad nagu Paul Gerhardt, Nicolaus Peucker ja Johann Rist kuulusid tema heade sõprade hulka. Paljude kirikulaulude viisistaja, lauluraamatute väljaandja ja muusikaõpetaja Johann Crüger oli Schirmeri töökaaslane „Zum Grauen“ kloostrikoolis.

Oma kirjutistes pürgis Michael Schirmer eriliselt lohutama just usuliselt ahistatuid. Tema kannatuste ja katsumuste tõttu, mis tabasid nii teda ennast ja tema perekonda isiklikult kui ka kogu rahvast laiemalt, kutsutakse Schirmerit ka „saksa Hiobiks“.

Kirikulaulude luuletajana levis tema ja ta laulude kuulsus väga kiirelt. Mitmed Schirmeri lauludest ilmusid Schirmeri kloostrikooli kolleegi ja kantori Johann Crügeri välja antud lauluraamatus (1640) ja mõned ka Crügeri viisistatuna. Michael Schirmeri laulud „Nun jauchzet all, ihr Frommen“ (Kõik vagad, rõõmsaks saage, ULR 113) ja „O heilger Geist kehr bei uns ein“ (Oh Püha Vaim, meil tule Sa, KLPR 132) kogusid kiiresti tuntust ja on mõlemad tänaseni olemas Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch (vastavalt EG 9 ja 130). Michael Schirmerilt on ilmunud ka piibliteemaliste laulude ja õpetuste kogumik „Biblische Lieder und Lehrsprüche“ (Berliin, 1650).

Nelipühade päeva laul Oh Püha Vaim, meil tule Sa (KLPR 132) on ainus Michael Schirmeri laul Kiriku Laulu- ja Palveraamatus (Uues Lauluraamatus Schirmerilt ka teine laul Kõik vagad, rõõmsaks saage, ULR 113). Sama laulu leiame lisaks Saksa lauluraamatule ka Soome luterlikust lauluraamatust Virsikirja 116 „Oi Pyhä Henki, majasi“.

Laulu tõlkija nimi on küll teadmata, kuid eesti keeles on seda Michael Schirmeri laulu lauldud juba üsna varsti pärast selle levima hakkamist Saksamaal 17. sajandi keskel. Leiame tänase päeva laulu Oh Püha Vaim, meil tule Sa (KLPR 132, saksakeelsena „O heilger Geist kehr bei uns ein“) 18. sajandi alguse lauluraamatust „Monned Laulud, Mis surest Laulo=Ramatust on mahha jänud... Mis on Kirja pannud Ria linnas Samuel Lorenz Frölich 1726“ Püha Vaimu laulude rubriigist (lk. 61 nr. 34) 7- salmilisena (Oh pühha waim meil tulle ka). Kui võrrelda seda tänases Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva tõlkega, siis on loomuliku keele uuenemisest tingitud redigeerimise käigus rõõmustavalt palju säilinud ka terveid värsiridu pea 300 aasta tagant.

1726 1991

1. Oh pühha waim meil tulle ka 1. Oh Püha Vaim, meil tule Sa

nüüd süddamesse ellama nüüd südamesse elama,

oh tulle walgustaja oh tule, valgustaja!

so paistus paistko wäggewast Sa vägev taevapäikene,

meid tehko targaks nobbedast tee targaks suur ja väikene,

sa õige rõmustaja. Sa õige rõõmustaja!

Kui sa ninda Kui Sa nõnda

meille tulled palwed kuled meile tuled, palveid kuuled,

siis on ilmas siis me võime

Taewa ello meie Silmis. maa peal maitsta taeva õnne.

Nii 1829. aastal trükitud „Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat’us“ (üks nn Vana lauluraamatu kordustrükke, lk. 92 nr. 78) kui ka Revalis trükitud lauluraamatus sama sajandi lõpus (1892, nr. 120) leiame selle nelipühade laulu 7-salmilisena ja üldjoontes väga väikeste keeleliste muudatustega. 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn. proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 110) väärivad tähelepanu 5. ja 6. salm, mis on saanud redigeerijalt hoopis julge ja uudse tõlgenduse.

Uues Lauluraamatus (1899/1900) on laul (ULR 276) endiselt 7-salmiline ja ka 5. ning 6. salm tuginevad pigem vanale tõlkele.

1864 1899 (ka varasemad sarnased)

5. Oh ello-kaljo, önne-kaev, 5. Sa kõige parem abimees,

Kui ankro peäl kül seisab laew, Kui elab meie südames

Ni hoidko mind so sanna! Su kallis püha sõna

Kui sedda pean holega, Siis ükski meid ei lahuta.

Siis kurrad mind ei eksita Oh süüta usku põlema

Ei senna egga tenna. Ja tarkust meile anna!

Walla – Kalla Tule Mulle

Hinge sisse usko isse, Südamesse ja mind pese

et sind pean, patust puhtaks,

Ja et Krist mo omma, tean. Siis saab Kristus mulle tutwaks.

1864 1899

6. Sa taewa kaste, armuga 6. Oh õpeta meid heldeste

Meil wötta süddant kasta ka, Ka armu näitma wendile,

et wende armastame, Sa armu tulukene!

Ja nenda teine teisele, Kõik wiha, waenu lõpeta,

So armo wäest heldeste Siis wõime rahus elada,

Siin armo abbiks same. Sa taeva tuikene!

Wihha, - Waen ka Teine Teise

Otsa sago! Walmis olgo Koormat kanda, andeks anda

armo näitma eksitusi:

Rahwas, ni so tahtmist täitma. Aita sina oma lapsi!

1991

6. Sa kallis kaste, taevane,

mu süda heldeks, härdaks tee,

et armastust ma jagaks!

Vaen, vihkamine lõpeta,

et maa saaks rahus kosuda

ja inimkond ei ägaks!

Teineteise

koormat kandma, andeks andma

eksitusi,

õhuta Sa oma lapsi!

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Oh Püha Vaim, meil tule Sa tänaseks 5-salmiline sisuline tervik. Nii nagu teistegi nelipühade laulude puhul on ka selle laulu keelelise redigeerimise lauluraamatukomisjoni palvel toimetanud Harri Haamer (1906-1987), EELK vaimulik ja lauluraamatukomisjoni mitmekülgne kaastööline. Ta sündis ja kasvas Saaremaal Kuressaares, pärast teoloogiaõpinguid Tartu Ülikoolis ordineeriti 1929. aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaametisse ning teenis seejärel Püha, Kaarma, Tartu Pauluse, Kursi, Tarvastu, Paistu ja Kõpu kogudusi. Aastail 1948-1955 viibis represseerituna Siberi vangilaagrites. Harri Haamer oli tuntud skaudijuht ja noortevaimulik, toimetas mitmeid kristlikke noorte väljaandeid, kirjutas, tõlkis, redigeeris ja luuletas vaimulikke tekste ja kirikulaule, millest Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on jõudnud 4 laulu sõnad: Kui süda valu tunneb (KLPR 90), Kõikumatu minu kalju (KLPR 278), Lase ustavaks mind jääda (KLPR 279) ja Tõuse, valgus igavene (KLPR 458), 7 laulu tõlked ning lisaks hulk redigeeringuid.

Laulu viisi autoriks loetakse saksa 16. sajandi kahe kõige kuulsama kirikulaulu autorit Philipp Nicolaid, ehkki arvatakse, et selle viisi puhul on ta kasutanud eeskujuks juba varasemaid teemasid.

Mengeringhausenis vaimuliku pojana sündinud Philipp Nicolai õppis Wittenbergis teoloogiat ja temast sai innukas luterlikku ortodoksiat järgiv õige õpetuse eest võitleja, kes avaldas mh mitmeid kalviniste ja paavstlikku kirikut kritiseerivaid kirjutisi. Ta töötas vaimulikuna mitmes koguduses: Herdeckes, Kölni põrandaaluses luterlikus koguduses, õukonna jutlustajana ja krahv Wilhelm Ernst von Waldecki pere koduõpetajana ning elu viimastel aastatel Unnas Westfalenis ja Hamburgis Püha Katariina koguduses.

Nii Unnas kui Hamburgis oli ta ajal, mil neid linnu tabas laastav katk. Neis masendavates oludes, kus sajad linna ja koguduse inimesed surid, kirjutas ja avaldas ta lohutava, julgustava ja rõõmustava igavese elu sõnumiga hingekosutusliku kogumiku „Freudenspiegel des ewigen Lebens“ (Igavese elu rõõmupeegel, 1599). Selles kogumikus sisalduvad esmakordselt ka Philipp Nicolai kaks kuulsaks saanud laulu, mida on hiljem hakatud kutsuma koraalide kuningaks – „Wachet auf! ruft uns die Stimme“ („Ärgake!“ nii vahid hüüdvad, KLPR 179) ja kuningannaks - „Wie schön leuchtet der Morgenstern“ (Nüüd paistab meile kaunisti, KLPR 56).

Just see viimane viis on läbi ajaloo kuulunud kokku ka Michael Schirmeri kuulsa nelipühi lauluga Oh Püha Vaim, meil tule Sa (KLPR 132). Sama viisi on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kasutatud lisaks Philipp Nicolai enda algupärasele tekstile veel 7 erineva teksti juures.

Arvatakse, et viisi loomisel oli Philipp Nicolaile eeskujuks juba olemasolev muusikaline teema. Nii pakutakse viisi ühe võmaliku eeskujuna Psalmi 100 teemalist koraali „Jauchzet dem Herren alle Land“ (’Hõisake Issandale, kõik ilmamaad’), mis esineb esmalt Wolff Köphel’i (1478-1541) Psalter’is Strassburgis aastal 1538. Teistel andmetel kasutas Philipp Nicolai selle viisi puhul renessansiajal üsna tüüpilist paroodiavõtet, kus viisi aluseks on üks tol ajal tuntud armastuslaul „Wie schön leuchtet die Äugelein der Schönen und der Zarten mein“ („Kui kaunilt säravad mu kallima kaunid silmad“).

See rasketes oludes sündinud rõõmurohke ja majesteetlik muusika on omakorda inspireerinud paljusid heliloojaid kirjutama suurejoonelisi teoseid ning luuletajaid eri aegadel ja eri maades looma laulusõnu just sellele viisile.

Tekst: Ene Salumäe