Kolmainupüha PÄEVA LAUL

19. juuni 2011

Kolmainupüha. 1. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Varjatud Jumal

Päeva evangeelium: Jh 15:1-10

Päeva juhtsalm: Püha, püha, püha on vägede Issand!

Kõik maailm on täis tema au! Js 6:3

Päeva laul:

PÜHA, PÜHA, PÜHA OLED, MEIE LOOJA -KLPR 142

Sõnade autor: Reginald Heber (1783-1826)

Tõlkija: 1. salm Ivar Rammo (1928),

2.-4. salm Eduard Salumäe (1919-1985)

Viisi autor: John Bacchus Dykes (1823-1876)

Lääne kristlikus traditsioonis määrati 1334. aastal, et nelipühale järgnevat pühapäeva tuleb tähistada püha Kolmainsuse päevana (Trinitatis).

Kolmainupüha piiblilugemised kõnelevad Jumala varjatud olemusest, mis ületab kogu inimese mõistmise. Jumal on üks, aga Ta ilmutab end meile Isana ja Pojana ja Püha Vaimuna. Ta tegutseb Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana.

Kolmainupüha on usutunnistuse päev. Usk ei käsitle Jumala olemust teaduslikult ära seletades, vaid imetledes, ülistades ja Tema armutegusid kuulutades.

Kolmainupüha päeva laulu Püha, püha, püha oled, meie Looja sõnad oma igas salmis korduvate „Püha!“ hüüetega ning majesteetlikult üleva viisiga on kujunenud üheks kaasahaaravamaks koguduselauluks, milles võib tunda, kuis kõik taevaliste koorid, maad ja mered ülistavad ühise kogudusena Kolmainu Jumalat, kelle au on varjul meie silme eest, kuid kes on jääva elu tooja nüüd ja otsata.

Püha, püha, püha! Armurikas Jumal,

Sulle, Kolmainus, au ja ülistus! (KLPR 142)

Laulu sõnade autor Reginald Heber, anglikaani piiskop ja kirikulaulude looja, sündis Malpas Cheshire’is Inglismaal vaimuliku pojana. Juba noores eas luuletusi kirjutades tegi ta sellega endale nime ka õpinguaegadel. Oxfordis Brasenose College’is õppides avaldusid tema silmapaistvad võimed nii ladina kui inglise keeles ning ta sai pärjatud mitmete auhindadega oma poeemide ja esseede eest. Pärast ülikooli lõpetamist tegi ta pika reisi Euroopas, mille käigus külastas ka Rootsit ja Venemaad. Hiljem sooritas ta veel doktorikraadi Oxfordi ülikoolis. Pärast vaimulikuks ordineerimist teenis Reginald Heber esmalt väikeses Hodnet’i koguduses Schopshire’is, seejärel töötas mitmetel ametikohtadel erinevates õppeasutustes ja kirikute juures. 1823. aastal määrati ta Calcutta piiskopiks ja tema ülesandeks sai töö korraldamine kogu Indias. Ta rändas palju jutlustades ja uusi koole avades. Kliima ja pingelise töö tõttu tervis halvenes ja Heber suri ootamatult Trichinophy’s kõigest 43 aastasena.

Vaimulike laulude sõnu kirjutas Heber eelkõige oma koguduse tarbeks eesmärgiga tõsta koguduse koraalilaulmise taset. Trükituna ilmusid need laulud alles pärast tema surma. Juba 1820. aastast oli Heber kavandanud lauluraamatut, kus oleks laule läbi kirikuaasta igale pühale. See sai teoks alles pärast tema surma, kui 1827. a. Londonis ja New Yorgis välja antud kogumik „Hymns Written and Adopted to the Weekly Church Services of the Year“ sisaldas tema laule. Heberi laule on tänasteski inglise ja ameerika, anglikaani ja luterlikes lauluraamatutes, hõlmates kogu kirikuaasta.

Ka kolmainupüha laul Püha, püha, püha oled, meie Looja (KLPR 142, inglise keeles „Holy, holy, holy, Lord God almighty!“) sündis Heberil oma koguduse tarvis ning ilmus esimest korda trükis 1826. aastal kogumikus „A Selection of Psalms and Hymns for the Parish Church of Banbury“. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on see ainus Reginald Heberi laul. Sama hümn koos kolm aastakümmet hiljem John Dykes’i poolt just Heberi sõnade jaoks tehtud viisiga on tänasel päeval levinud tänu rohketele tõlgetele üle riigi- ja konfessioonide piiride. Selle laulu leiame nii brittide kui ameeriklaste, anglikaanide ja luterlaste, skandinaavia ja misjonimaade lauluraamatutest. Laulu tuntusest räägib ka fakt, et ühes tänase päeva anglikaani lauluraamatus on see Heberi laul trükitud nii algupärase kui redigeeritud tekstiga (nagu meie lauluraamatus Püha öö, KLPR 32).

Laulu esimene eestikeelne tõlkekatsetus on ilmunud ilma tõlkija nime mainimata 3-salmilisena laulikus „Uuendatud Meie Laulud“ (Tallinn, 1925, nr. 101).

Juba 4-salmilisena Leopold Raudkepi tõlkes ilmus „Püha, püha, püha“ kogumikus Vaimulikud Laulud II (1934) luuletuste osas (nr. 2) ja laulu juures on viide: „Lauldav J. B. Dykes’i viisil: Eesti Kirik, 1933, lk 47“.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse jõudsid eestikeelsed sõnad välis- ja kodu-Eesti lauluraamatukomisjonide koostöö viljana: 1. salmi tõlge on pärit Ivar Rammolt, 2.-4. salm Eduard Salumäelt.

1928. aastal Jõgeval sündinud Ivar Rammo jõudis oma alghariduse saada kodumaal, jätkas oma haridusteed sõjapagulasena Saksamaal, lõpetades 1948. aastal Geislingenis Eesti Gümnaasiumi. Tehnilise insenerihariduse õpingud Karlsruhe Tehnikaülikoolis jätkusid pärast Kanadasse siirdumist Hamiltonis. Ivar Rammo on aastaid tegutsenud E.E.L.K. Hamiltoni Eesti Esimese koguduse nõukogu aktiivse liikme ja esimehena. Luuletuste kirjutamisega on Ivar Rammo tegelenud juba varasest koolipõlvest alates. Ta on luuletanud ning tõlkinud ka mitmeid kirikulaule. Tema loodud sõnu kasutas jumalateenistuse laululehtedel Hamiltoni eesti kogudust teeninud õpetaja ja lauluraamatukomitee liige Tõnis Nõmmik, kelle kaudu need jõudsid lauluraamatukomiteesse ja hiljem juba Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse. Ka Ivar Rammo abikaasa Eva Rammo, kes on üle 40 aasta olnud sama koguduse organist, oli E.E.L.K. lauluraamatukomitee liige. Ivar Rammo nimega seostatavaid laulutekste on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus lisaks sellele ühele laulusalmile veel 4: ülestõusmispühade laul Kristus üles tõusnud nüüd (KLPR 107), taani päritolu usuvõitluslaulu põhjal eestindatud Kindel me usk (KLPR 160), rootsi rahvaviisile loodud advendilaul Et Kristust vastu võtta (KLPR 363) ning psalmilaul Jehoova on mu Karjane (KLPR 364).

Laulu Püha, püha, püha oled, meie Looja (KLPR 142) ülejäänud kolme salmi tõlkijaks on üks väsimatumaid Eesti luterliku kiriku jumalateenistusliku ja muusikaelu edendajaid, paljude soome- ja saksakeelsete vaimulike laulude eestindajaid, kauaaegne Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe. Tema tõlgitud laule on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kogunisti 15, lisaks veel suur hulk laste- ja noortelaule, mis avaldatud hilisemates laulikutes ja leiavad kasutamist pühapäevakoolides. Tartumaalt pärit Eduard Salumäe, kellel oli nii kirikumuusika-alane kui teoloogiline haridus, lisaks suurepärane soome keele ja kultuuri tundmine, hea saksa keele oskus ning luuletaja-tõlkija talent, rakendas oma mitmekülgseid andeid nii igapäevases kogudusetöös kui ka tegutsedes kogemustega mentorina noortele vaimulikele, kellele ta iganädalaselt värsket jutlusematerjali kogus ja laiali saatis. Ta oli lauluraamatukomisjoni töö tegus toetaja ja uudismaterjalide innukas kasutaja oma kogudustes. Kõigesse kirikuelus toimuvasse oskas ta oma pühendumuse ja innustava eeskujuga kaasata ka abikaasa Johanna, 7 last ning 21 lapselast.

Laulu viisi autor John Bacchus Dykes, anglikaani vaimulik ja kirikulaulu viiside looja, sündis Kingston-upon-Hull’is Inglismaal vaimuliku pojana. Musikaalse lapsena hakkas ta juba 10-aastaselt oma isa kirikus organisti kohuseid täitma ning 12-aastaselt sai temast abiorganist tema vikaarist vanaisa kirikus. Ka õpingute ajal Wakefieldis ja St. Catherine College’is Cambridge’is jätkas ta oma muusikaharrastust, olles Cambridge’i ülikooli muusikaseltsi (University Music Society) asutajaliige ja president. Lisaks orelile ja klaverile mängis Dykes ka viiulit ja metsasarve. Pärast ordineerimist 1847 teenis Dykes diakonina Maltonis Yorkshire’is, seejärel üle kümne aasta Durhami katedraalis vaimuliku ja muusikalise elu korraldajana. Durhami ülikool andis talle 1861.a. muusikadoktori kraadi. Aasta hiljem asus ta vikaarina teenima Durhami St. Oswaldi kogudust.

John B. Dykes oli kõrgkirikliku suuna esindaja, väga huvitatud õpetuslikest ja liturgilistest küsimustest, mille kohta ta avaldas mitmeid raamatuid ja artikleid. Tema pärandi hulka kuulub ka mitu jutlusekogu, kuid enim tuntakse teda ligi kolmesaja lauluviisi loojana, millest paljusid lauldakse tänini. Nii võib Briti kuningriigi aladel Suurbritannias, Kanadas ja Austraalias tänapäeval kasutusel olevast lauluraamatust Hymns for Today’s Church leida 15, Ameerika luterlaste seas kasutusel olevast lauluraamatust Service Book and Hymnal koguni 32 teksti juures John B. Dykes’i viise.

Kolmainupüha päeva laulu Püha, püha, püha oled, meie Looja (KLPR 142) viisi tuntakse ingliskeelses kirikulaulutraditsioonis nime all „Nicea“, mis viitab Kolmainupühale kui usutunnistuse päevale ja Nikaia usutunnistusele. Selle viisi on John Bacchus Dykes loonud Reginald Heberi mõnikümmend aastat varem luuletatud sõnadele ning laul ilmus esmalt kogumikus „Hymns Ancient and Modern“ aastal 1861. Dykes on viisistanud teisigi Heberi laulusõnu (näit. „Hosanna to the living Lord!“, viis tuntud nime all „Hosanna“).

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Dykes’ilt veel üks viis: Kui ma ka teed ei tea (KLPR 165, saksa keeles „Weiss ich den Weg auch nicht“) saksa autori Hedwig von Rederni sõnadega, mida tuntakse anglikaani traditsioonis nime all „Pax Dei“ (KLPR-s märgitud „Inglise kirikuviis“), kuid mis esineb seal koos teiste autorite tekstidega.

Tekst: Ene Salumäe