Eelmise pühapäeva (10.07) päevalaul

10. juuli 2011

4. pühapäev pärast nelipüha

Päeva teema: Kadunud ja jälle leitud

Päeva evangeelium: Lk 15:11-32

Päeva juhtsalm: Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. Lk 19:10

Päeva laul: JEESUS KUTSUB PATUSEID - KLPR 214

Sõnade autor: Erdmann Neumeister (1671-1756)

Tõlkija: Wilhelm Kentmann I (1805-1889)

Viisi autor: Johann Crüger (1598-1662)

Pühapäeva teemast kostab kutse ja julgustus kõigile eksinuile ja kadunuile: Jumal on armuline Isa! Ta otsib eksinuid, kutsub patuseid enda juurde tagasi ja annab patud andeks. Taevas rõõmustatakse iga üksiku kadunu üle, kes on üles leitud.

Päeva evangeeliumis räägitakse tähendamissõna kadunud pojast, kelle patukahetsemise ja tagasituleku üle isa väga rõõmustab ja seda suurt rõõmu oma teisele pojale põhjendab:

Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud. Lk 15:31-32

Päeva psalmis õpetab Taavet pattude andekssaamist ja rõhutab:

Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud,

kelle patt on kinni kaetud. Ps 32:1

Päeva laulus kordub iga salmi lõpus juba algusreas kõlav juhtmõte:

Jeesus kutsub patuseid.

Igas salmis julgustatakse kuulma Tema kutset ja püüdlema kindlalt kristlase rõõmsa eesmärgi - patust vabanemise poole:

Kuulge rõõmusõnumeid kõik, kes eksiteele tõtand!

Armuuks veel lahti nüüd: oh, et kõik ka tuleksid! (KLPR 214)

Laulu sõnade autor Erdmann Neumeister, saksa teoloog, poeet ja kirikukantaatide tekstiautor, sündis Saksamaal Uichteritz’is Weißenfelsi lähedal (Sachsen-Anhalt) koolmeistri pojana. Esialgne soov saada põllumeheks asendus peagi teoloogia ja kirjanduse õpingutega Leipzigi ülikoolis, kus ta hiljem pidas ka ise dotsendina luulekunsti loenguid. Peagi asus Neumeister vaimuliku ametisse ja teenis esmalt lühikest aega Bad Bibra ja Eckartsberga koguduses, siis Weißenfelsi õukonnadiakonina ning seejärel Soraus (tänane Zary Poolas) õukonna jutlustaja ja superintendendina. Viimased 40 aastat kuni pensionile minekuni (1715-1755) oli Erdmann Neumeister Hamburgi Püha Jakobi koguduse ülemõpetaja. Neumeister suri Hamburgis tunnustatud vaimulikuna kõrges eas 85-aastasena peaaegu pimedana. Tema haud Hamburgi Jakobi kirikus hävis II Maailmasõja ajal kiriku pommitamisel (1944).

Neumeister on kirjutanud üle tuhande kirikulaulu ja muu luuletuse ning hingekosutuslikke raamatuid. Juba 24-aastasena Leipzigis õppejõuna olles kirjutas ta pealkirja all „De Poetis Germanicis“ kriitilise ülevaate tookordsest saksa kirjandusest. Teda tunti ka pietismi kiiva vastasena, mida ta kritiseeris oma jutlustes ja kirjutistes.

Kirikumuusika seisukohast on erakordselt olulised tema 9 aastakäiku kirikukantaadi tekste (kirjutatud aastail 1695-1742), mida mitmed heliloojad, sealhulgas Johann Sebastian Bach, Georg Philipp Telemann ja Johann Philipp Krieger on kasutanud. Üks aastakäik sisaldab kantaaditeksti igaks pühapäevaks läbi kirikuaasta pühapäevade ettemääratud tekstidele ning lisaks veel suurteks kirikupühadeks. Neis kantaatides uuendas Neumeister olemasolevat kirikukantaadi tüüpi, tuues sinna olulisteks osadeks ooperliku retsitatiivi ja da capo –aaria.

Tema paljudest kirikulauludest tuntuimad on kolmekuningapäeva laul „Jesu, Grosser Wunderstern“ (Imetäht, oh Jeesuke KLPR 54, ULR 163) ning pihilaul „Jesus nimmt die Sünder an“ (Jeesus kutsub patuseid KLPR 214, ULR 381). Neist viimase leiame ka praegusest saksa lauluraamatust Evangelisches Gesangbuch (EG 353) ainsa Neumeister’i tekstina.

Erdmann Neumeister oli kuulus oma luuleliste ja selgete jutluste poolest, millest ei puudunud ka sarkasmi ja kriitikat oma aja ja isegi kohalike võimude aadressil. Ajaloost on teada tema jutlus 1720. aasta jõulude ajal. Samal sügisel oli Johann Sebastian Bach kandideerinud Hamburgi Jakobi kiriku organisti kohale, kuid loobus sellest, kuna koha saamise eest pidi maksma. Neumeister toetas Bachi kandideerimist Hamburgi Jakobi kiriku organisti ametisse 1720. a. ja tegi nende valimiste aluseks olnud ametikoha ostmise osas hiljem sarkastilisi vihjeid oma sama aasta jõulujutluses. Tema jutlus jõuluevangeeliumi koha üle, kus Kristuse sündides kuuldakse inglite laulu ja pillimängu, lõppes mõttega, et kui taevast tuleks ükski neist Petlemma jumalikult mänginud inglitest ja kandideeriks organistiks Hamburgi Püha Jakobi kirikusse, kuid tal ei oleks selle ametikoha ostmiseks raha, võiks ta lihtsalt taeva tagasi lennata

Laulu tõlkija Wilhelm Gottfried Gustav Kentmann (lauluraamatutes nimetatud ka samanimelisest pojapojast eristamiseks Wilhelm Kentmann I) oli tuntud kooliõpetaja ja haridustegelane. Kentmannide suguvõsa on pärit Saksamaalt ning 19.-20. sajandil olnud üheks tähelepanuväärseks eesti kultuuri- ja hariduselu mõjutajaks. Kentmannide Eestimaa suguvõsadele panigi aluse Wilhelm Gottfried Gustav Kentmann, kes saabus 19. sajandi algul noore mehena Eestisse ning tegutses pikka aega (1830-1874) Tallinna poeglaste vaestekooli juhatajana.

Lisaks pedagoogilisele tööle avaldas Wilhelm Kentmann I ka vaimulikke raamatuid ning oli üheks kirikulaulude eestindajaks. Uues Lauluraamatus (1899/1900) on neli tema tõlgitud laulu: Ma tahan oma pattudest (ULR 385), Oh kuningas, kes valitsed (ULR 398), Mu Jeesus, kui ju seeravimid (ULR 420) ja tänane päeva laul Jeesus kutsub patuseid (ULR 381), mis neist ainsana on jõudnud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse (KLPR 214). Laulu tõlke leiame ka 1864. aastal Tartus lauluraamatukomisjoni materjalide põhjal välja antud nn proovilauluraamatus „Eesti Ma rahwa Uus Laulo=Ramat“ (nr. 236) ja 1892. aastal Revalis trükitud lauluraamatus (nr. 240) 8-salmilisena. Võrreldes laulu tõlkeid neljas erinevas lauluraamatus võib tõdeda, et parandusi ja muudatusi on tehtud üsna vähesel määral. Kõige enam on redigeerimised nii Uues Lauluraamatus kui ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus puudutaud laulu viimast salmi:

1864 1991

Jesus Kutsub pattusid, Jeesus kutsub patuseid,

Ta on mindgi wastowötnud, Ta on mindki vastu võtnud.

Muile ka, kes nutwad süüd, Taevad lahti mulle nüüd,

Taewa ukse lahti jätnud. surres Ta on surma võitnud.

Se peäl ellan, surren nüüd: Oh kuis rõõmustab see meid:

Jesus kutsub pattusid! Jeesus kutsub patuseid.

Wilhelm Kentmann I panuse tähelepanuväärsusest annab tunnistust ka fakt, et juba 1885. aastal anti Tallinna südalinnas olevale tänavale nimi seal (praeguse Kentmanni ja Sakala tänava nurgal) asunud vaestekooli juhataja Wilhelm Gottfried Kentmanni järgi.

Samas majas on elanud ka Kentmann I poeg Woldemar Friedrich Kentmann (1833-1901), vaimulik ja pedagoog, kes teenis Jõelähtme ja Kuusalu koguduses, oli Ida-Harju praostkonna praost ja Eestimaa Konsistooriumi assessor ning ajalehe „Ristirahwa Pühapäewa Leht“ tegevtoimetaja. Tema koostatud on ka vallakoolidele mõeldud „Koolilaste Geograahwia raamat“ (1875), mis avaldas suurt mõju maateaduse levikule Eesti külakoolides. Lisaks kuulus ta Ahrensi eesti uue kirjaviisi pooldajana ka eesti kirjaviisi fikseerimise komisjoni.

Wilhelm Gottfried Gustav Kentmann, kuid veelgi rohkem tema kolm pojapoega olid oma õpingute ja hilisema pedagoogitööga tihedalt seotud Tallinna Toomkooliga, mis sel suvel taas päevakohase teemana on üles tõusnud ning oma tegevust taastamas. Kentmannid on mõjutanud 20. sajandi alguses oma tegevusega nii Toomkooli arenguid kui ka selle kaudu kogu eesti hariduselu.

Wilhelm Kentmann I pojapoeg Wilhelm Eugen Kentmann (Wilhelm Kentmann II, 1861-1938) oli erinevatel aegadel vaimulik Kullamaa ja Peterburi Peetri koguduses, Läänemaa praost ning Eestimaa viimane kindralsuperintendent (1918-1919), õpetas Tallinna Toomkoolis ning tegutses oma isa ajalehe kaastoimetajana. Oma vanaisa jälgedes tegeles ka tema kirikulaulude eestindamisega, olles 1887. a. loodud Liivi- ja Eestimaa ühendatud lauluraamatukomisjoni liige. Temalt on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kolme laulu eestindused.

Teine Wilhelm Kentmann I pojapoeg Woldemar Reinhold Kentmann (1873-1942) oli Kuusalu koguduse õpetaja, kirjastuse direktor ja toimetaja ning aastatel 1906-1908 Tallinna Toomkooli ülemõpetaja.

Kolmas pojapoeg Friedrich Eduard Kentmann (1878-1953) õppis ise toomkoolis ning asutas Toomkooli kui keskõppeasutuse juurde algastme kooli ehk nn eelkooli (1906), mille juhtimisele ta 1908. aastast alates pühendus.

Vaimulikuna Eestimaal teenis veel Wilhelm Kentmann I pojapojapoegki – Wilhelm Kentmann II poeg Kurt Hans Kentmann (1893-1976), kes oli Karuse ja Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja.

Laulu viisi autor Johann (Johannes) Crüger sündis Groß Breesenis, käis ladinakoolis Gubenis, jätkas õpinguid muusika ja teoloogia alal erinevates ülikoolides ning reisis Saksamaal, Austrias, Böömimaal ja Määrimaal. Pärast viit aastat ühes Berliini aadliperekonnas koduõpetaja ametis olemist ning kaht aastat õpinguid Wittenbergis kutsuti teda 1622. aastal Berliini Püha Nikolause kiriku kantoriks ja Zum Grauen kloostri kooli õpetajaks. Neid ameteid pidas ta neli aastakümmet. 1643. aastal tutvus Johann Crüger Berliinis kuulsa laululooja Paul Gerhardtiga, kelle tekste ta hakkas viisistama ja oma kogumikes avaldama. Crügeri ja Gerhardti kohtumist võib pidada mitte ainult saksa, vaid terve kirikulaulu ajaloo seisukohast üheks olulisimaks seigaks.

Kooli- ja kirikulaul elas tookord Berliinis oma õitseaega ja Crüger andeka ja ettevõtliku muusikuna edendas seda oma tööga ja arvukate muusikaväljaannetega. Ta toimetas hulga laulukogumikke, kus oli oma aja tähelepanuväärsete laululoojate (mh Gerhardt, Franck, Rist) laule. Lisaks kirjutas ta nii vokaal- kui instrumentaalteoseid ning artikleid muusikateooriast ja praktikast. Johann Crüger tundis väga hästi ka Genfi psaltrit ning hindas seda kõrgelt. See oli reformatsiooni ajast pärit kogumik lihtsakoelisi meloodiaid, millele oli sepitsetud erinevate tegijate poolt prantsuse- ja saksakeelseid psalmimugandusi. Aastail 1657-1658 töötles Johann Crüger terve Lobwasseri psaltri uude vormi. Tundes väga hästi psaltris esinevaid lihtsaid rahvalaule, põhines tema endagi muusika ennekõike oma rütmilt just neile viisidele.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on ühtekokku 12 erinevat Johann Crügeri viisi 37 tekstiga laulmiseks. Tuntuimad Johann Crügeri viisid on näiteks Paul Gerhardti sõnadele loodud advendilaul Kuis pean vastu võtma (KLPR 3), hommikulaul Mu süda, ärka üles, kiituselaul Ma laulan suust ja südamest (KLPR 387) ning armastatud armulaualaul Minu süda, rõõmustele (KLPR 223), lisaks üks tuntumaid kiituslaule Oh võtkem Jumalat (KLPR 302, Martin Rinckarti sõnad) ning Brandenburgi kuurvürstinna Louise Henriette sõnadele loodud Jeesus, Õnnistegija (KLPR 369). See viis kuulub ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva mõlema Erdmann Neumeister’i lauluteksti, sealhulgas tänase päeva laulu Jeesus kutsub patuseid (KLPR 214) juurde ning esineb ühtekokku kaheksa erineva tekstiga.

Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch on see Neumeisteri laul „Jesus nimmt die Sünder an“ (EG 353) trükitud samast ajast pärit Johann Ulichi viisiga „Meinem Jesum laß ich nicht“ (EG 402). Eestikeelsena on see Johann Friedrich Meyeri laul meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus olemas nime all Jeesus, Sind ei jäta ma (KLPR 221), kuid sedagi lauldakse meil Johann Crügeri viisil Jeesus, Õnnistegija.

Kui aga võrrelda Neumeister’i laulu Jeesus kutsub patuseid alguses olevaid viisi juhiseid 1864. ja 1892. aasta lauluraamatutes, leiame sealt viisi soovituseks Jeesukest ei jäta ma koos viitega Punscheli koraaliraamatu numbrile 161.

Punscheli koraaliraamatus avaneb noodipildis tuttav Crügeri viis Jeesus, Õnnistegija saksakeelse pealkirjaga „Jesus, meine Zuversicht“, kuid eestikeelse pealkirjaga Jeesukest ei jäta ma. Lähemalt uurides Punscheli koraaliraamatu viise 161-165 leiame sealt kolm erinevat viisi, millel saksakeelne pealkiri „Jesus, meine Zuversicht“ (P.161-163) ning kaks pealkirjaga „Meinen Jesum lass’ ich nicht“ (P.164-165) samal ajal, kui viiest kolm kannavad eestikeelset nime Jeesukest ei jäta ma (P.161, 164 ja 165) ja mitte ühelgi neist viiest ei ole nimeks Jeesus, Õnnistegija. Eelpool mainitud Johann Ulichi viis, mida kasutatakse saksa lauluraamatus Erdmann Neumeister’i laulu Jeesus kutsub patuseid laulmiseks, leidub Punscheli koraaliraamatus nr. 164.

Rütmi ja meetrumi sobivuse tõttu võib seda Neumeister’i teksti laulda nii ühel kui teisel viisil. Mõtiskleda võib selle üle, kas Punscheli koraaliraamatus viisi 161 juures trükitud kahe erineva laulu eesti- ja saksakeelsed pealkirjad võivad olla põhjuseks traditsioonile, et Eestimaal ja Saksamaal lauldakse seda Neumeister’i laulu Jeesus kutsub patuseid täna erineva viisiga ja kas ehk kunagi on seda lauldud Eestiski sakslastele tuttaval Jeesukest ei jäta ma viisil P.164?

Tekst: Ene Salumäe