31. juuli 2011
7. pühapäev pärast nelipüha
Päeva teema: Armastuskäsk
Päeva evangeelium: Mk 10:17-27
Päeva juhtsalm: Nõnda ütleb Issand, kes sind on loonud:
Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud,
sa oled minu päralt! Js 43:1
Päeva laul: ÕNNIS, KES EI VÕTA TEHA - KLPR 307
Sõnade autor: Paul Gerhardt (1607-1676)
Tõlkija: teadmata
Viisi autor: Johann Schop (1590-1667)
Böömimaa vennad, Herrnhut, 1661
Kirikuaasta esimest poolt advendist nelipühadeni kutsutakse tinglikult pühade perioodiks, nelipühajärgset aega sageli „roheliste pühapäevade“ perioodiks liturgilise värvi järgi. Ehkki suuri kirikupühi jääb sellesse aega vähe, on neile nn tavalistelegi pühapäevadele antud omad pühakirjatekstid ja sellele vastavad teemad. 7. nelipühajärgse pühapäeva kirjakohad on kokku võetud pealkirja „Armastuskäsk“.
Kristus tuli täitma Jumala tahet ja käske, mitte neid tühistama. Seepärast peavad ka kristlased järgima armastuskäsku paremini kui kirjatundjad ja variserid. Seda taotledes on kristlane valmis loobuma ligimese heaks isegi oma õigustest ja osutama armastust ka oma vaenlastele.
Pühapäeva päeva laulus on Paul Gerhardt vorminud Vana Testamendi lauluraamatu esimese psalmi koguduselauluks ja edastab õndsuse tee mõtted:
Õnnis, kes ei võta teha kurja mõtte järele;
Õnnis, kes siin rõõmu tunneb püha käsku õppides;
Nõnda sünnib inimene, kes Jehoovat armastab;
Jumal armastab vaid õigeid, hukka läevad, kes on kurjad. (KLPR 307)
Laulu sõnade autorit Paul Gerhardt’i loetakse suurimaks saksa kirikulaulikuks pärast Martin Lutherit. Wittenbergi lähedal Gräfenhainichenis sündinud ja varakult orvuks jäänud Gerhardt sai range luterliku kasvatuse augustiinlaste vürstikoolis Grimmas. Pärast teoloogia õpinguid Wittenbergi ülikoolis teenis ta pikalt leiba Berliinis koduõpetajana ja kirjutas luuletusi, kuni ta 1651. a. ordineeriti vaimulikuks ja kutsuti ametisse Mittenwaldesse (Brandenburg) ning sealt 1657. a. Berliini Püha Nikolai kirikusse. 1664. aastal keeldus ta paljude teiste luterlike vaimulike kombel alla kirjutamast reformeeritud kuurvürsti nõutud kirjalikule lubadusele tema poliitika toetuseks, nn. tolerantsusediktile, mille tulemusena Gerhardt 1666. aastal eemaldati vaimulikutööst. Mõned aastad hiljem (1669) sai ta ülemdiakoni koha Lübbenisse (Spreewald), kus töötas surmani.
Ehkki Paul Gerhardti laululooming ei ole väga arvukas (pisut üle 130 laulu), on tema luuletajatöö ometi luterliku kirikulaulu ajaloo kõige tähelepanuväärsem. Seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja Gerhardti laule leidub täna üle maailma nii luterlikes, katoliiklikes kui vabakiriklikes lauluraamatutes. Gerhardti luule levikule on palju kaasa aidanud Berliini Nikolai kirikus tegutsenud kantorid Johann Crüger ja tema järel Johann Georg Ebeling, kes Gerhardti tekste viisistasid ning neid oma laulukogumikes välja andsid. Nõnda ilmus Crügeri poolt toimetatud lauluraamatus „Praxis Pietatis Melica“ erinevates trükkides läbi aastate (1647-1661) ühtekokku ligi 100 Gerhardti laulu. Ebeling omakorda andis aastail 1666-1667 välja Gerhardti kogutud laulud (120 laulu).
Paljud Paul Gerhardti lauludest kuuluvad tänaseni asendamatuina meie koguduselaulude põhivaramusse läbi kirikuaasta, sisaldades selget õpetust, sügavat vagadusetunnet, karastunud usku, Jumala usaldamist, isiklikke tundeid, igatsusi ja kogemusi, esitades neid luulevormis avameelselt ja südamlikult ning keeleliselt kaunilt ja lihtsalt. Kui arvestada mitmeid katsumusi ja traagikat, mis Paul Gerhardti tema eluteel saatsid – 30-aastase sõja koledused, laastav katk, tema nelja lapse ja abikaasa varane surm - jääb vaid imetleda, kui palju helgust ja lootusrikkust leiame tema lauludes.
KLPR-s on ühtekokku 20 Paul Gerhardti laulu (Uues Lauluraamatus 51, Saksa tänases lauluraamatus 26, Soome Virsikirja’s 15), neist tuntuimad paljude lauluraamatute esimene laul, armastatud advendilaul Kuis pean vastu võtma (KLPR 3), jõululaul Su sõime juures seisan ma (KLPR 37), Suure Reede laul Oh Jeesus, Sinu valu (KLPR 94), laulatuse laul Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), kiituselaul Eks mu kohus tänu teha (KLPR 292), Oskar Lutsu „Kevadest“ tuntud Mis vaevab sinu südant (KLPR 342), eelmise lauluraamatuaasta (2002) tunnuslaul Ma laulan suust ja südamest (KLPR 387), viimase paarikümne aastaga rahvapärase koraaliviisiga ülituntuks lauldud hommikulaul Mu süda, ärka üles (KLPR 398) ja paljude põlvkondade armastatud õhtulaul Nüüd hingvad inimesed (KLPR 408).
Tänase pühapäeva päeva laul Õnnis, kes ei võta teha (KLPR 307, „Wohl dem Menschen, der nicht wandelt“) kuulub Paul Gerhardti nn psalmilaulude hulka ja põhineb Taaveti lauluraamatu ehk psalteri 1. laulul „Õndsuse tee“. Oma psalmilauludes on ta pidanud oluliseks psalmiteksti sõnastuse võimalikult täpset järgimist. Laulu pikkuski on enamasti vastavuses psalmi pikkusega. Nii on selle üsna lühikese esimese psalmi põhjal loodud laul Õnnis, kes ei võta teha ebatraditsiooniliselt lühike tolle aja ja Gerhardti enda vähemalt 10-salmilisi laule arvestades – vaid 4-salmiline! Gerhardt on aga läbi laulu nelja salmi väga täpselt ja kujundlikult andnud edasi psalmi mõtted ja võrdluspildid. Samas on ta loobunud liturgiliselt traditsioonilisest psalmilaulu viimasest nn kolmainsuse ehk trinitaarsest ehk Gloria Patri salmist („Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule...“) ja lõpetab laulu psalmi enda kokkuvõtvate ridadega:
Jumal armastab vaid õigeid,
hukka läevad, kes on kurjad.
Leiame selle Paul Gerhardti psalmilaulu ka Uuest Lauluraamatust (ULR 474), kuid kahjuks mitte tänasest saksa lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosast.
Tänase päeva laulu Õnnis, kes ei võta teha aluseks olevat Piibli esimest psalmi „Õndsuse tee“ on teiste hulgas ka eesti helilooja Cyrillus Kreek kasutanud ühe oma Taaveti laulude hulka kuuluva koorilaulu tekstina („Õnnis on inimene“).
Psalmid on kuulunud läbi aegade vaimulike laulude põhivaramusse ja moodustavad paljuski kirikumuusika vundamendi. Psalme on alati lauldud. Mitmete psalmide algusest leiame Piiblist juhiseid, mil viisil ja missuguste pillidega neid laulda ja mängida, kuid kahjuks ei ole need algsed viisid ise meieni jõudnud.
Erinevates kiriklikes traditsioonides nii Ida- kui Lääne kirikus on läbi sajandite psalme otse Piiblist sõnasõnaliselt kantilleeritud (retsiteeritud) keskaegsetel või vanematelgi, enamasti ühehäälsetel nn psalmitoonidel. Sellisel kujul laulsid ja laulavad tänaselgi päeval neid palvustel, missadel ja liturgiates enamasti eeslauljad ja koorid.
Martin Lutheri soov anda kogudusele jumalateenistusel suurem osalemisvõimalus üheskoos emakeelsete koraalide ehk kirikulaulude laulmise ja lugemise näol aitas kaasa nn psalmikoraalide sündimisele.
Psalmitekstid on otse või kaudselt väga paljude meie tänapäevasteski lauluraamatuis leiduvate kirikulaulude algallikaks. Luuletajad on neid koguduselauludeks riiminud ja heliloojad viisistanud Martin Lutherist ja tema kaasaegsetest peale kuni meie aja luuletajate ja heliloojateni välja.
Enamus meie tänasegi missa koguduselauludest paiknevad endiselt ajaloolistel psalmilaulmise kohtadel, ehkki kõik nendest lauludest alati enam otseselt psalmidel ei põhine. Ka meie igapühapäevane päeva laul on välja kasvanud graduaalpsalmist ehk jumalateenistuse sõnaosas pühakirja tekstile (Vana Testament või epistel) vastusena lauldud päeva teema ja tekstidega sobivast psalmist.
Kirikumuusikas laiemaltki on välja kujunenud psalmidele põhinev muusika, kus helilooja on teose rajanud ühe konkreetse psalmi tekstile: psalmikoraalid, psalmimotetid, psalmikantaadid, psalm-sümfoonia jne
Taaveti laul ehk Psalm 1
Õndsuse tee
Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi
ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,
vaid kel on hea meel Issanda Seadusest
ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.
Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde,
mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi;
ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.
Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad,
mida tuul laiali ajab.
Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus
ega patused õigete koguduses.
Sest Issand tunneb õigete teed;
aga õelate tee läheb hukka.
Laulu tõlkija kohta märge puudub, seega vajab see veel täpsustamist.
Eestikeelsena on seda Paul Gerhardti laulu Õnnis, kes ei võta teha (KLPR 307) tuntud juba 18. sajandi esimesel poolel. Nõnda võime leida laulu 1829. aastal (laul nr. 150) trükitud lauluraamatus, mis on 1741. aastal välja antud nn Vana Lauluraamatu kordustrükk ja pisut redigeerituna 1892. aastal (laul nr. 356) trükitud lauluraamatus. Küll ei leia me aga seda Gerhardti psalmilaulu 1864. aasta nn proovilauluraamatust.
Uues Lauluraamatus (1899/1900) on laul jälle olemas (ULR 474) ja on teinud läbi mõningaid keelelisi, aga ka sisulisi muudatusi. Nii on näiteks 1. salmis saanud „patustest“ „õelad“, 3. salmis „Jumalast“ „Jehoova“ ning „loomadest“ „asi“.
KLPR-s on omakorda redigeeritud laulu tõlget nii keeleliselt kui mõnes kohas ka sisuliselt. Näiteks on asendatud laulu 2. salmi senises eestikeelses tõlkes Gerhardti saksakeelsest originaalist otse üle võetud „jõgi“ „veeojaga“ nõnda nagu see meil, aga ka saksakeelses Piiblis esimeses psalmis kirjas on („mis on istutatud veeojade äärde“, saksa keeles “gepflanzt an den Wasserbächen”). Nii võiks esmapilgul hinnata, et tänases eestikeelses tõlkes vähemalt selle sõna puhul on järgitud Gerhardti põhimõtet psalmi algteksti sõnaõnaliselt edasi anda rohkem kui Gerhardt seda ise oma laulus antud juhul tegigi. Kas ja miks - selle täpsem analüüs viiks juba Piibli keele- ja tõlkenüansside võrdlusteni, mis omakorda kõnelevad kirikulaulude uurimise avaratest võimalutest läbi kolme valdkonna, mida hümnoloogia kui kirikulaulude uurimise teadus endas hõlmab ja millisele kolmele sambale – teoloogia, keeleteadus ja muusika – tugineb.
Saksakeelses Piiblis (Ps 1:3):
Der ist wie ein Baum, gepflanzt an den den Wasserbächen
(Bach = oja, Wasserbächen = veeojake)
Eestikeelses Piiblis (Ps 1:3):
Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde
Paul Gerhardti laulus “Wohl dem Menschen, der nicht wandelt” 2. salm:
Wie ein Palmbaum, den man sieht bei den Flüssen an der Seiten
(Fluß, Flüssen = jõgi)
Eestikeelne tõlge 1899/1900 (ULR 474, 2):
Nagu palmid kauneste oma okse jõe kaldal
KLPR 1991 (307, 2):
Nagu palmid kaunisti,mille oksad oja kaldal
Laulu viisi autor Johann Schop oli oma aja tuntud viiulivirtuoos ja helilooja, kes tegutses pea terve elu õukonnamuusikuna oma sünnilinnas Hamburgis. Mitmekülgse muusikuna mängis ta 1614.a. Wolfenbüttleri õukonna kapellis viiulit, lautot, trompetit ja tsinki. 1615-1619 musitseeris ta Kopenhaagenis sealse kuninga Christian IV õukonnas. Hamburgi naastes oli ta esialgu raemuusikute liige, hiljem nende direktor ja lõpuks linna kapellmeister. Schop tegutses ka Jakobi kiriku organistina. Taani ja Norra kroonprints Christiani pulmadeks reisis Johann Schop koos oma aja tuntuima saksa helilooja Heinrich Schütziga 1634. aastal taas Kopenhaagenisse. Ehkki kuningas püüdis Schopi meelitada oma õukonda jääma, pöördus ta siiski tagasi Hamburgi. Schop oli oma ajastu kuulsamaid viiulivirtuoose, kelle särav tuntus kandus juba eluajal kaugele väljapoole Hamburgi ja tänaselgi päeval on Hamburgi Eimsbütteli linnaosas tema nimeline tänav. Ka Schopi kahest pojast, Johannist ja Albertist, said muusikud. Lisaks instrumentaalmuusikale on Johann Schopi loomingus ka vokaalmuusikat: motette, vaimulikke ja ilmalikke laule. Suur osa tema vaimulikest lauludest on loodud hea sõbra Johann Risti tekstidele.
KLPR-s on kaks Johann Schopi viisi, mis ühtekokku esinevad 7 erineva lauluteksti juures. Kuuel korral leiame viisi, mis on tuntud Paul Gerhardti teksti „Eks mu kohus tänu teha“ („Sollt’ ich meinem Gott nicht singen“ KLPR 292) nimiviisina. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus vaid ühel korral – tänase päeva laulu, Paul Gerhardti teksti Õnnis, kes ei võta teha (KLPR 307) juures – esineb teine Schopi viis, mis on tuntud Johann Risti laulu Ärka üles, minu süda („Werde munter, mein Gemüte“) nimiviisina (ULR 87, KLPR-s Johann Risti teksti ei ole). Seda 1642. aastal ilmunud Johann Schopi rõõmsat ja helget viisi on mitmed heliloojad kasutanud oma koraaliteemalistes teostes, kaasa arvatud Johann Sebastian Bach.
Saksa lauluraamatus Evangelisches Gesangbuch, kus see Schopi viis esineb vaid korra Johann Risti sõnadaga „Werde munter, mein Gemüte“ (EG 475), leiame mitmeid nii meloodilisi kui rütmilisi erinevusi võrreldes meie lauluraamatuga (KLPR 307). Põhjanaabritel soomlastel on see viis Virsikirja’s koguni kolme erineva tekstiga, neist eriliselt armastatud Martin Opitz’i sõnadega „Kristus valo valkeuden“ (VK 356). Sealne viisi- ja rütmikuju on peale ühe väikese erandi samasugune kui meil.
Milline on olnud böömi vendade osa selle viisi kujunemisel, vajab veel uurimist.
Koostanud: Ene Salumäe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar