Päeva laul- 10.04

Paastuaja 5. pühapäev - Judica

Päeva teema: Kannatuse pühapäev

Päeva evangeelium: Lk 13:31-35

Päeva juhtsalm: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! Mt 20:28

OH NUTA OMA HÄDA- KLPR 75

Sõnade autorid: Bernhard Clairvaux (1091(1090)-1153);

Christian Knorr, vabahärra von Rosenroth (1636-1689)

Viisi autor: Hans Leo Hassler (1564-1612)

Tõlkija: teadmata

Kannatuse pühapäevaga (ladina keeles dominica passionis) algab Suure Nädala lõpuni jätkuv kannatuse aeg. Jeesuse kaasaegsed ei mõistnud Tema olemust ega ülesannet. Jeesus on uue lepingu vahemees. Ta on surnud, et kokku koguda kõik laiali pillutatud Jumala lapsed.

Pühapäeva nimetus Judica („mõista mulle õigust“) on võetud psalmi antifoni algusest:

Mõista mulle õigust, oh Jumal,

ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! (Ps 43:1)

Päeva juhtsalm nagu päeva laulgi räägivad Inimese Poja suurimast lepitusohvrist – oma elust, mille Jeesus andis meie pattude eest.

Seepärast, rahvas, vaata sa preestri peale nüüd,

kes jõuab lepitada kõik meie patusüüd.

Ta Isa nõu on täitnud, meid päästnud viha käest.

See on see püha veri, mis lunastuse tõi.

Just seda läks meil tarvis, Ta suudab aidata. (KLPR 75)

Laulu sõnade autoreid on koguni kaks ja nende eluaastaid lahutavad enam kui viissada aastat. Tegemist on ka ühtlasi ühe vanima teadaoleva autorlusega lauluga meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, mille juured ulatuvad ligi tuhande aasta taha. Nii Martin Luther, tema kaasaegsed kui hilisemadki luterlikud poeedid ammutasid sageli inspiratsiooni ja mõtteid keskaegsest vaimulikust luulest, kuid sageli ei ole teada konkreetse keskaegse teksti autorit. Koos laulu hilisema saksakeelse teksti autori, vabahärra Christian Knorr von Rosenrothi nimega kulgeb Oh nuta oma häda laulu juures ka keskaegse munga ja müstiku Bernhard Clairvaux nimi.

Püha Bernhard von Clairvaux, õigemini Bernhard Clairvaux’st sündis Ida-Prantsusmaal ja pärines burgundia kõrgaadli perekonnast. Ta oli oma aja ja ka tänaseni üks keskaja tähelepanuväärsemaid kiriku õpetlasi ja kirikupoliitikuid, tsistertslaste mungaordu seesmine uuendaja ning kannatuse- ja pruudimüstika eredamaid esindajaid. Paar aastat pärast tsistertslaste kloostrisse (Citreaux) astumist võttis Bernhard endaga kaasa mõned kloostrikaaslased ning asutas uue kloostri, nimetades endise röövlite oru ümber „ilusaks oruks“ – Clara Vallis ehk Clarivaux ja saades Clairvaux’ kloostri ülemaks. Tema juhatusel sai Clairvaux’st tsistertslaste ordu kõige tähtsam klooster, millest Bernhardi eluajal arenes välja 343 uut kloostrit. Clairvaux’ kloostri munkadest tuli ka üks hilisemaid paavste - Eugene III, mitmeid kardinale ja piiskoppe. 1174. aastal kuulutati Bernhard pühakuks ning tema mälestuspäeva tähistatakse 20. augustil.

Püha Bernhard oli suurte võimetega mees, kellelt tolle aja kiriku- ja riigivalitsejad käisid nõu küsimas. Ta oli müstik, pühendunud Jeesuse kannatusele ja armastusele. See müstika vagadusevorm ilmneb elavalt tema meditatsioonis, mis käsitleb ristilöödud Jeesuse erinevaid kehaosi ning mille seitsmendast osast Salve caput cruentatum, mis kirjeldab Jeesuse pead, on arvatavalt pärit Paul Gerhardti inspiratsioon ühele kõige tuntumale Suure Reede laulule „O Haupt voll Blut und Wunden“ (Oh Jeesus, Sinu valu, KLPR 94). Missugune Püha Bernhardi tekstilõik on olnud vabahärra Christian Knorr von Rosenrothi luuleridade otseseks allikaks, vajab uurimist. Küll aga on laulus Oh nuta oma häda (KLPR 75) piisavalt viiteid Jeesuse kannatustele, mis lubavad oletada, et ka vabahärrat inspireeris Püha Bernhardi keskaegne müstika, Jeesuse kannatuste ning armastuse kirjeldused.

Laulu saksakeelsete sõnade autor Christian Knorr von Rosenroth sündis Sileesias Alt-Raudtenis luterliku vaimuliku peres. Õpingutele Stettinis, Leipzigis ja Wittenbergis järgnesid hiljem reisid läbi Hollandi, Prantsusmaa ja Inglismaa, mistõttu tundis ta oma aja Euroopat hästi ning samamoodi tunti ka teda Euroopas. Sulzbachi (Oberpfalz) katoliiklasest krahv Christian Augusti õuenõuniku ja kantseleidirektorina teenides sai ta keisrilt aadlitiitli.

Christian Knorr oli mitmekülgne uurija, alkeemik, kirjanik, tõlkija, luuletaja ja helilooja, kes tundis ka meditsiini ja teoloogiat, huvitus orientalistikast ja heebrea keelest ning juudi kultuurist

Tema paljude erinevatel teemadel kirjatööde hulgas on kuulsaimaks kindlasti Kabbala Denudata, sive Doctrina Hebræorum Transcendentalis et Metaphysica Atque Theologia (I osa 1677/78, II osa 1684), kus ta tutvustas esmakordselt keskaegset juudi müstikat. Lisaks teaduslikele artiklitele on Christian Knorr von Rosenroth kirjutanud umbes 75 kirikulaulu, millest mitmed on eestikeelseina saanud tuttavaks ka Maarjamaal. Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse on jõudnud neist kaks: Oh nuta oma häda (KLPR 75, „Bewein, o Christenmensch“) ja Veel armuallik keeb (KLPR 271, „Der Gnadenbrunn fliesst noch“). Veel kolmandatki laulu - Armas Jeesus, armastaja (KLPR 68) – peetakse erinevates allikates vabahärra loominguks, pakkudes teda osades sõnade, teistes koguni viisi autoriks. Kui vaadata tagasi eelmisse ehk Uude Lauluraamatusse, siis leiame sealt lisaks neile kolmele veel vabahärra Rosenrothi ühe tuntuima laulu, hommikulaulu „Morgenglanz der Ewigkeit“ (Igavene koidukuld, ULR 53), „Herr Sebaoth, dein heilges Wort“ (Su sõna, Issand, taeva seest, ULR 308) ning „Jesu, Kraft der blöden Herzen“ (Jeesus, nõrga hinge vägi, ULR 443).

Ehkki Saksa tänasesse luterlikku lauluraamatusse on alles jäänud üksnes Christian Knorri hommikulaul „Morgenglanz der Ewigkeit“ (Evangelisches Gesangbuch 450), hoiab selle mitmekülgse teadlase ja kirjamehe mälestust värskena temanimeline ühing – Die Knorr von Rosenroth-Gesellschaft.

Laulu viisi autor Hans Leo (von) Hassler sündis Nürnbergis organisti pojana. Pärast isalt algõpetuse saamist jätkus orelimängu ja kompositsiooni õppimine Veneetsias kuulsa Andrea Gabrieli juures. Sealt tuli Hassler Augsburgi, kus tegutses nii toomorganisti kui õukonna kammermuusikuna ja koges üha kasvavat kuulsust heliloojana. Lühikest aega oli ta Prahas keiser Rudolf II teenistuses erinevatel muusikalistel ametikohtadel ning ülendati keisri poolt aadli seisusesse. Nürnbergis jõudis ta teenida Frauenkirche organistina ja linna kapellmeistrina ning Dresdenis sai Hasslerist Saksimaa kuurvürsti Christian II õukonna orkestrijuht ja organist. Lisaks muusikalistele ülesannetele kavandas ta ka uue oreli Dresdeni lossikabelisse. Hans Leo Hassler oli kahtlemata oma aja saksa kõige kuulsam helilooja. Tema loomingusse kuulub nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat. Katoliiklikus kirikumuusikas on ta tuntud oma missade ja motettide ning protestantlikus kirikus rikkalike ja värvikate koraaliseadete poolest.

Tänase päeva laulu Oh nuta oma häda viisiks märgitud ja Hassleri ühe tuntuimaks saanud koraaliviisi juurde on enne Gerhardti Oh Jeesus, Sinu valu teksti läbi tuntuks saamist kuulunud poole sajandi jooksul terve rida nii ilmalikke kui vaimulikke tekste.

Esmalt ilmus viis Hassleri kogumikus „Lustgarten neuer teutscher Gesäng, Balletti, Galliarden und Intraden“ (1601) ilmaliku armastuslaulu tekstiga „Mein G’müt ist mir verwirret, das macht ein Jungfrau zart“ („Mu meel on sassi aetud, seda teeb üks neitsi õrn“). 1613. aastal trükiti viis Görlitzis koolilauluraamatus „Harmoniae sacrae“ juba koos Christoph Knolli (1563-1621) matuselaulu sõnadega „Herzlich tut mich verlangen“ (Ma püüan kõigest hingest, ULR 586) ja alles 1656. aastal Johann Crügeri poolt pisut rütmiliselt muudetuna kogumikus „Praxis Pietatis Melica“ koos Paul Gerhardti (1607-1676) sõnadega „O Haupt voll Blut und Wunden“ (Oh Jeesus, Sinu valu, KLPR 94).

See Gerhardti Suure Reede laulu nimiviis on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus antud veel 6 erineva teksti laulmiseks. Arvestades laulu kannatusaja tõsist meeleolu on mõistetav, et ka kõik ülejäänud sellel viisil lauldavad tekstid on otsesemal või kaudsemal moel kantud nukravõitu alatoonist: aastavahetuse, paastuaja ning leina- ja igavikulaulud.

Laulu eesti keelde tõlkija kohta andmed puuduvad. Eestikeelsena on laul aga olemas olnud juba mitmes eelnevas lauluraamatus enne Kiriku Laulu ja Palveraamatut.

Uuest Lauluraamatust (1899/1900) leiame Oh nuta oma häda (ULR 180) 5-salmilisena. Samuti on laul olemas ka nn Vanas lauluraamatus (1741, VLR 334). Võib siis oletada, et see saksa päritolu laul on jõudnud Eestimaale üsna varsti pärast vabahärra Christian Knorri algupäraste luuleridade sündi Saksamaal.

Läbi erinevate lauluraamatute laulu eestikeelseid sõnu võrreldes saab hea pildi eesti keele muutumisest ja lauluraamatukomisjonide redigeerimistööst. Lisaks objektiivsest kirjakeele uuenemisest tingitud parandustele on iga redigeerija paratamatult jätnud ka oma subjektiivse jälje, mis väljendub tekstitunnetuses, keelestiilis, kuid ka sisulistes ja usulistes rõhuasetustes ja tõlgendustes.

KLPR-s oleva redaktsiooni laulule Oh nuta oma häda on teinud lauluraamatukomisjoni liige ja Võrumaa praost Armand Leimann.

Oh nuta oma häda on olemas ka Eesti katoliiklaste uues lauluraamatus (KL 96), kus on kasutatud KLPR-u tõlget, kuid ära on jäetud viimane salm. Nii võime rääkida selle laulu puhul ühendavast oikumeeniast: sajandite tagused burgundia tsistertslasest munga ladinakeelsed meditatsioonid sadu aastaid hiljem saksa vabahärra poolt värssidesse pandud ning sealt veel üle sajandite kantuna 21. sajandi Maarjamaal eestikeelsena ühel viisil nii luterlaste kui katoliiklaste laulda. Seda pikka ajaloo kaart ja kristlasi ühendavat jõudu tasub lauldes meeles pidada.

Tekst: Ene Salumäe