SUUR NELJAPÄEV

Suur Neljapäev

Päeva teema: Püha armulaud

Päeva evangeelium: Jh 13:1-15

Päeva juhtsalm: Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele.

Halastaja ja armuline on Issand. Ps 111:4

Päeva laul:

MU JEESUS, KES SA ÕHTUL HILJA-KLPR 89

Sõnade autor: Johann Jakob Rambach (1693-1735)

Viisi autor: Tundmatu helilooja 19. sajandist

Tõlkija: Jaan Bergmann (1856-1916)

Suure Neljapäeva missaga lõpeb tuhkapäeval alanud patukahetsusaeg ja algab kolmepäevane risti ja ülestõusmise paasapüha Triduum paschale, mis väljendab Kristuse ristisurma ja ülestõusmise kokkukuuluvust.

Suure Neljapäeva piiblilugemiste peateemaks on armulaua kui altarisakramendi sisu avamine: armulaua seadmine ja Jeesuse viimane ühine paasasöömaaeg jüngitega, Jeesuse ohvrisurma meenutamine, taevase pidusöömaaja ootus, osadus, tänu ja rõõm. Vana traditsiooni kohaselt meenutatakse ka Jeesust jüngrite jalgu pesemas ja Tema käsku saada kristlastel üksteise teenijaiks.

Päeva ladinakeelne nimi dies viridium (roheliste [okste] päev) viitab Suurel Neljapäeval pihil käimise traditsioonile: armulaua osadusest välja jäetud inimesed võeti tagasi koguduse osadusse ja nad said uuesti Kristus-viinapuu värsketeks oksteks.

Kõiki neid mõtteid kannab ka Suure Neljapäeva päeva laul:

Kui iial sööme seda rooga, saab uueks meil Su mälestus.

Su veri, surm ja ristivalu toob meie südamele elu.

Sa enesega ühte köidad meid armulaual uuesti.

Kui me Su juurde taeva saame, Su kiitust kõik siis kuulutame. (KLPR 89)

Laulu sõnade autor Johann Jakob Rambach, saksa evangeelne-luterlik teoloog ja kirikulaulude luuletaja, sündis Halles puusepa pojana ja omandas ka ise tisleri ameti isa juures õpipoisiks olles. Ülikoolis õppis ta teoloogiat tuntud pietistide, sh August Hermann Francke juures, kelle mantlipärijaks ta Halle üllikooli teoloogia professorina hiljem ka oli, saades ääretult sümpaatse inimesena osaks üliõpilaste suure poolehoiu ja soosingu. 1731 sai Rambachist ülikooli professor ja superintendent Giessenis, kus ta ka suri.

Oma usulistelt tõekspidamistelt oli Johann Jakob Rambach mõõdukas pietist. Ta otsis läbi oma õpetuse ja eluviisi meeleülendust ja hingekosutust, kuulutades vaimustusega Jumala Sõna. Lisaks mitmetele teoloogilsitele ja hingekosutuslikele kirjutistele on Rambach välja andnud palju uusi laule sisaldanud kodu- ja kirikulauluraamatu Geist­reich­es Haus-Ge­sang-Buch (Frank­furt & Leip­zig, 1735).

Sellest raamatust on pärit ka 9-salmiline armulaualaul Mein Jesu, der du vor dem Scheiden, mis eestikeelsena algab Kiriku Laulu- ja Palveraamatus sõnadega „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ (KLPR 89) ja on paigutatud 6-salmilisena Suure Neljapäeva laulude osasse.

Rambachi märkimisväärsest ja armastatud laululoomingust hoolimata sisaldab tänane saksa luterliku lauluraamatu Evangelisches Gesangbuch põhiosa vaid ühe Rambachi teksti – ristimislaulu „Ich bin getauft auf deinen Namen“ (EG 200, leidub eestikeelsena Su nimel ristitud ma olen ULR 326), mida sageli lauldakse ristimistalituse lõpus.

Küll aga leidub Rambachi armulaua laul Mein Jesu, der du vor dem Scheiden vanemais saksa lauluraamatuis (näit. Gesangbuch für die Provinz Sachsen und Anhalt). Seevastu soomlaste Virsikirjas on Rambachi armulaualaul kuulsa kirjamehe Elias Lönnroti tõlgituna ja 9-salmilisena tänagi olemas (Oi Jeesus, viimeisenä yönä, VK 220). Samuti leiame Uuest Lauluraamatust „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ 9 salmi (ULR 336).

Laulu viisi autoriks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitud „Tundmatu helilooja 19. sajandist“. Pealkirja all olev „Omal viisil“ vihjab meie eestimaises traditsioonis Rambachi lauluteksti kokkukuulumist selle tundmatu autori viisiga. Nii on juba Uues Lauluraamatus viidatud Punscheli koraaliraamatu viisile P.146, kust leiame ka sama viisi saksakeelse nimiteksti esimese rea „Ich danke dir, mein Gott, vom Herzen“. Nii selle teksti kui viisi autor vajavad jätkuvalt tuvastamist.

Samas on huvitav fakt, et Rambachi laulu „Mein Jesu, der du vor dem Scheiden“ nimiviisiks pakub Punscheli kogumik erinevalt Uues Lauluraamatus toodud juhistest hoopis P. 449. Seda viisi Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei leidu ja hiljemalt Uue Lauluraamatu tulekuga 1899/1900 ei ole seda viisi Eestimaal tõenäoliselt ka enam kasutatud Rambachi laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ laulmiseks. Küll aga on sama viisi kasutatud saksa lauluraamatutes, kus Rambachi laul sees ja viisi päritolule viitab märge „Halle 1704“, mis lubab oletada, et tegemist võib olla Rambachi teksti algupärase nimiviisiga.

Ka meie põhjanaabrid kasutavad viisi, mis pärit enne Rambachi teksti sündi (1714), kuid erineb sakslaste Halle viisist.

Seega võib oletada, et Rambachi armualau laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ laulmisel Eestis kasutusel oleva tundmatu autori väga kauni viisi puhul on tegemist kohaliku traditsiooniga.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on märgitud laulu „Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja“ viisi kohta veel üks vihje. Nimelt sobib seda värsirütmi poolest laulda Eestimaal väga armastatud vene hilisbaroki tuntud helilooja Dmitri Bortnjanski (1751-1825) viisil, mis meil enim tuntud Gerhard Tersteegeni teksti „Ma kummardan Sind, Armuvägi“ järgi (KLPR 264).

Laulu eesti keelde tõlkija Jaan Bergmann oli vaimulik, luuletaja ja tõlkija. Põltsamaalt alanud haridusteed jätkas ta Tallinnas ning seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Pärast prooviaastat Peterburi Jaani koguduses Jakob Hurda käe all, ordineeriti Jaan Bergmann 1883. aastal vaimulikuks. Aastast 1884 kuni oma surmani 1916. a. oli Jaan Bergmann Paistu Maarja koguduse õpetaja.

Jaan Bergmanni lüürilises luules on valdavad looduse ja isamaa teemad, samuti muistsete eestlaste vabadusvõitlus ja rahvaluulest saadud inspiratsioon. Teda peetakse oma aja üheks parimaks vormimeistriks, luulekeele rikastajaks ning edasiviijaks. Tähelepanu-väärsed on ka Bergmanni tõlked kreeka, saksa ja vene keelest. Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivse liikmena tegutses Bergmann ka rahvaluule kogujana.

Jaan Bergmanni tegevus eesti lauluraamatute ja kirikulaulude kujunemise loos on tähelepanuväärne. 1887. aastal pandi Liivimaa sinodi poolt kokku komisjon, mille ülesandeks oli 1869. aastal välja antud “Eesti Maa rahva Koddo- ja Kirriko-Raamatu” esimese osa –lauluraamatu - keeleline ja sisuline uuendamine. Komisjoni esimeheks valiti Põltsamaa koguduse õpetaja Carl Maurach (üheks komisjoni liikmeks oli mh Nõo koguduse õpetaja ja luuletaja Martin Lipp) ning Jaan Bergmann valiti Liivimaa sinodil selle ilmuva lauluraamatu keeleliseks ülevaatajaks. Esimene komisjoni töö vili ilmus 1895. aastal nime all “Vaimulikud laulud”. Mõned aastad hiljem otsustasid Liivimaa ja Eestimaa lauluraamatu-uuendajad oma jõud ühendada ning Bergmannist sai ka uue komisjoni keeleline ülevaataja, kuigi viimase otsuse tegemine jäi uues komisjonis juba Jakob Hurda kätte. Uus Lauluraamat valmis 1899. aastal ja jõudis koguduste kätte aasta hiljem.

Jaan Bergmanni vaimulikku luulet ja tõlkeid leiame Kiriku Laulu- ja Palveraamatust rohkesti: 6 tema oma lauluteksti ja lisaks veel 10 tõlget. Paljud neist on leidnud sagedast kasutamist jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel. Olgu Bergmanni omaloomingust siin nimetatud aastavahetuse laul Elulaevuke on sõudnud (KLPR 40), Maarja kiituslaulule Magnificat’ile põhinev Minu hing austab (KLPR 82) ja leeripüha laul Oh Isa, Sinu altarile (KLPR 230) ning tõlgetest Suure Neljapäeva laul Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja (KLPR 89) ja armastatud kiituselaul Kiida nüüd Issandat, minu süda (KLPR 298).

Tekst: Ene Salumäe