Uus pühapäev-uus päeva laul!

3. aprill 2011

Paastuaja 4. pühapäev - Laetare

Päeva teema: Eluleib

Päeva evangeelium: Jh 6:24-35

Päeva juhtsalm: Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! Jh 12:24

MU HELDE KARJANE, OH JEESUS-KLPR 224

Sõnade autor: Johann Heermann (1585-1647)

Viisi autor: tundmatu saksa helilooja

Tõlkija: Jaan Jung (1835-1900)

Pühapäeva nimetus Laetare („rõõmustage“) tuleb psalmi antifoni algusest: Rõõmustage koos Jeruusalemmaga kõik, kes Teda armastate! (Js 66:10) ja teeb pühapäevast otsekui rõõmsa peatuskoha paastuaja kõrberännakul.

Seda pühapäeva on nimetatud ka poolpaastupühapäevaks, sest see paikneb paastuaja keskel. Piiblilugemised viie tuhande toitmisest ja inimese vajadusest vaimuliku toidu järele on toonud pühapäevale ka teise nime – leivapühapäev.

Kõikide silmad ootavad Sind ja

Sina annad neile nende roa omal ajal;

Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.

Nii kõlavad söögipalvenagi tuttavaks saanud psalmiread (Ps 145:15-16), mis mõeldud laulmiseks selle pühapäeva evangeeliumiteksti eel paastuajal ära jääva Halleluuja asemel.

Jeesus on Eluleib. Ta toidab meid oma andidega ja õpetab meid jagama neid teiste abivajajatega. Sisu poolest haakub see pühapäev Suure Neljapäeva temaatikaga, mis kajastub ka päeva laulu salmides:

Mu helde Karjane, oh Jeesus, mind tule toitma armuga!

Muu toidus ei või elu anda, Sa üksi oled eluleib;

ei see või iial nälga tunda, kes Sinu armulaual käib.

Laulu sõnade autor Johann (Johannes) Heermann kuulub barokiaja tuntuimate ja olulisemate saksa kirikulaulude luuletajate hulka. Tema lauludel on tänagi kindel koht mitte ainult luterlikes, vaid ka katoliiklikes lauluraamatutes.

Ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatust (KLPR) leiame 5 Johann Heermanni tuntuimat teksti: kolmekuningapäeva Oh Jeesus Kristus, valgusta (saksa keeles O Jesu Christe, wahres Licht, KLPR 57), passioonides ja kannatusnädala kantaadimuusikas kasutatud Suure Reede väga mõjuv Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud (saksa keeles Herzliebster Jesu, KLPR 92), kirikulaulude põhivarasse kuuluv palvelaul Oh vaga Jumal, kes (O Gott, du frommer Gott, KLPR 326), lapsemeelselt siiras Mind, Jumal, kaitse armuga (KLPR 429) ja tänane päeva laul Mu helde Karjane, oh Jeesus (Herr Jesu Christe, mein getreuer Hirte KLPR 224).

Sileesias Raudtenis vaeses kodus üles kasvanud Johann Heermanni varane kooliharidus jäi lünklikuks, kuid hiljem sai ta tänu headele toetajatele end koolitada mitmeski ülikoolis. Varakult ilmnes ka tema luuletaja talent ja 1608. aastal omistati talle poeta laureatus’e tiitel. Vaimulikuks ordineerimise järel oli ta aastaid koguduse õpetajaks Köbenis/Oderi ääres. Mitmed rasked katsumused nagu katk, 30-aastane sõda ja vaesus räsisid tema kodukanti ja kogudust. Oma elu viimased kümmekond aastat oli ta vaimulikuks Poolas Lissas.

Johann Heermanni on peetud Martin Lutheri ja Paul Gerhardti vahelise aja tähelepanuväärseimaks saksa kirikulaulude tekstiloojaks. Tema suurimaks mõjutajaks oli Martin Opitz oma luulereformidega, kuid tuntavad on ka keskaegse müstika mõjud. Enam kui 400-st luuletusest on eriti tähendusrikkad tema lohutuslaulud.

Laulu viisi autori kohta on KLPR-s märgitud: „tundmatu saksa helilooja“ ja pealkirja all juhendatud, mis viisil laulda. Tegemist on nn. laenuviisiga. Selle Johann Daniel Hense (Uue Lauluraamatu andmetel Salomon Francki, ULR 422) teksti Mu nimi taevas kirja pandud (KLPR 268, saksa keeles „Ich bin im Himmel angeschrieben“) nimiviis on kuulunud Johann Heermanni laulu Mu helde Karjane, oh Jeesus eestikeelse tõlke juurde juba Uues Lauluraamatus (ULR 338) kus laulu viisiks on märgitud P. 266 (Punscheli koraaliraamat, 1839). Seal tuntakse seda sama viisi küll saksakeelse Johann Christian Nehringu (1671-1736), teistel andmetel ka Christian Friedrich Richteri (1676-1711) sõnade „Die Tugend wird durch’s Kreuz geübet“ nimiviisina. Ka Punschel ei tunne viisi autorit nimepidi, kuid viitab ilmumisaastale 1700 nagu hiljem ka Kiriku Laulu- ja Palveraamat. Viisi „Die Tugend wird durch’s Kreuz geübet“ autoriks on pakutud ka üht võimalikku sõnade loojat Christian Friedrich Richteri ning viisi ilmumisajaks aastat 1704 J. A. Freylinghauseni koraaliraamatus „Geistreichen Gesangbuch“.

Sama viis on erinevates koraaliraamatutes tuntud veel ühe teksti – Wie gross ist des Allmächt’gen Güte (Christian Fürchtegott Gellert, 1715-1769) nimiviisina. Sellega ühenduses mainitakse aga mõnedes allikates heliloojaks hoopis Carl Philipp Emanuel Bach (1714-1788), mis omakorda välistaks viisi ilmumise 1700-ndate algusaastate kogumikes. Siinkohal võib aga tegemist olla ka kuulsa Bachi poja tehtud koraaliseade, mitte originaalviisiga.

Pöördudes tagasi Johann Heermanni teksti Mu helde Karjane, oh Jeesus juurde, siis saksa praegune luterlik lauluraamat Evangelisches Gesangbuch toob selle keskajast pärit ja Martin Lutheri poolt redigeeritud armulaua laulu „Gott sei Gelobet und Gebenedeiet“ viisil.

Kui enamasti on vanad saksa laulud tõlgitud eesti keelde nii, et silpide arv jääb samaks, mistõttu eestikeelsena võib laulu laulda saksakeelsete sõnade juurde kuuluva viisiga isegi siis, kui meloodia ei ole sama, siis algupärase teksti Herr Jesu Christe, mein getreuer Hirte ja eestikeelse tõlke Mu helde Karjane, oh Jeesus vaheline silpide erinevus selgub juba esimesest luulereast. Seega Johann Heermanni laulu eestikeelsed sõnad on juba tõlkimise järgus kaugenenud oma algkeelsest riimist ja rütmist ning saanud laulmiseks ühe siinmail teiste tekstidega armsaks saanud viisi „Mu nimi taevas kirja pandud“.

Kes aga selle kauni viisi autoriks on, vajab veel uurimist.

Laulu eesti keelde tõlkija Jaan Jung oli pärit Pilistvere kihelkonnast Imaverest. Ta tegutses väga mitmes valdkonnas, olles nii koolmeister, helilooja, organist kui harrastusajaloolane, kes tegutses aktiivselt eesti rahvuslikes seltsides (Eesti Kirjameeste Seltsis, Eesti Aleksandrikooli abikomitees), tegi kaastööd ajalehtedele „Eesti Postimees“ ja „Sakala“ ning Abja vallakooli koolmeistrina andis välja ka mitmeid kooliõpikuid. Koolmeistri ja organistitööst vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele. Eriliselt pakkusid talle huvi vanad linnamäed ja kalmed, ta tegi arheoloogilisi kaevamisi ja registreeris muistiseid. Teda võiks nimetada esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning osales 1896. aastal Riias toimunud üle-Venemaalisel arheoloogide kokkutulekul. Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga üks esimesi, kes hakkas 1870-ndatel soovitama termini „ajalugu“ kasutamist senise „sündinud asjade loo“ ja teiste sarnaste väljendite asemel. Ta oli ka esimene, kes tõlkis eesti keelde Henriku Liiwimaa kroonika. Jungi poolt koduloo vallas kogutud pärimused on koondatud raamatusarja „Muinasaja teadus eestlaste maal: Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Perno ja Wiljandi maakonnast“. Jung on kirjutanud ka „Õntsa dr. Martin Luteruse elu lugu: Luteruse 400 aastase sündmise pääwä mälestuseks“, mis ilmus Tartus 1883. aastal.

Jaan Jungi osalemist laulude tõlkimisel Uue Lauluraamatu tarvis tõendavad sealsed 5 laulu, millest KLPR-sse on jõudnud Mu helde Karjane, oh Jeesus. Selle Johann Heermanni laulu tõlke osas tuleb tõdeda harva esinevat seika, kus Jung ei lähtunud tõlkimisel saksakeelse algteksti stroofirütmist. Ta püüdis küll järgida teksti sisu, ent mingil põhjusel ei pidanud vajalikuks kinni pidada luuletuse ridade silpide arvust ja rütmist. Samuti on Jungi tõlkest kadunud algteksti iga salmi keskel ja lõpus korduv „Kyrieleison“ (Issand, halasta). Seetõttu ei ole laulu tänasel päeval tema teksti samast algallikast hoolimata võimalik laulda ei saksakeelsena Eestis kasutataval viisil ega eestikeelsena Saksa lauluraamatus oleval viisil, kuna silpide arv stroofides on erinev. Uue Lauluraamatu 9-salmisest Jaan Jungi tõlkest Mu karjane, oh Jeesukene (ULR 338) on KLPR-sse koondatud lauluraamatukomisjoni nii keelelise kui sisulise redigeerimistöö tulemusena 4-salmine armulaualaul Mu helde Karjane, oh Jeesus.

Tekst: Ene Salumäe